Ma ei tea, viimane nädal kodumaal möödus nii lennukalt, mitte et teised nädalad vähemlennukalt oleksid möödunud, kuid see viimane lausa kappas minust mööda. Niiiiii palju asju vaja just paari viimase päevaga korda ajada, no jusver küll!
Comeniuse projekti Waleslaste ja muumaalastega sain enne ärasõitu veel pisut inglise keelt meelde tuletatud, mis oli äärmiselt toooreee kogemus! Aga ja, 23. september oli päev, mil kõik tuli joonde ajada enne ärasõitu - sisseostud missugused said tehtud Jõgeva linnas - head paremat süüa kaasa. Õmbelja juurde, saapad parandusest, filmiplaadid vennapojalt. Kojujõudmine toimus kella 4 paiku, mis oleks igati õige aeg pakkima hakkamiseks, aga ma pidin ikka veel paar puud ju riita laduma, loomulikult viimasel päeval vaja veel selliseid asju ka teha. mhm. Pakitud sain kella 10 ajal nii enam-vähem. Kaalusin kohvrit(uus kohver, jah ma tean, ma lähen jälle uue kohvriga Aberisse... ) ja kergendasin uuesti kohvrit, et kaalunumber näitaks vähemalt 19 mitte 20.. siis jääb lootust, et kohver lennujaama reaalsuse ka ei kaalu rohkem kui 20kg. Nii, veel viimased toimetused - tenniste taldade liimimine, pesu pesemine ja riiete kuivatamine(jah, mul on just neid märgi riideid vaja kaasa võtta, st nad peavad hommikuks kuivaks saama!), Madli juurest läbi käimine, poest super ataki juurdeostmine. Kell on öö ja mu ärevil väsinud nukker keha leiab aset voodis. Kurb uni on tulemas üsna pea. Rocky, Junsu, Miisu, mammiito, papiito - varsti aidaa...Ohhh...
Kell näitab 6 midagi - on hommik, liiga vara hommik. Emme tuleb uksele - Kristina pobiseb: "Emmekas, ma ei viitsi ikka mitte üldse kuhugile minna.." "Ära siis mine, maga edasi!" vastab uksvaheline.
Eks ma ajan end ikka tegelikult püsti küll ja astun iseendavalitud tulevikule vastu... ja üldse mitte pahameelega :)
Viimane kodune - leivajuustune hommikusöök ja vurr vurr rongijaamasõit võib alata! Ütlen kiiresti magavale iissikesele nägemist ja lahkun toast.( ei tahtnud, et ta end voodist püsti ajaks ja siis veel mind kallistama kukub.. head aega ütlemised ei ole kohe üldse minu rida...) Enne autosse istumist ahistan veel Rockypoissi ning olemegi emmega rongijaama asumas. Papiito tuli siiski välja, uksele, et lehvitada... eee või tegelikult ta lihtsalt vaatas kuidas me lahkusime ning ei lehvitanudki mulle vastu. Tema silmad ütlesid kõik.:)
Vahepeal vahetan emmega selliseid lauseid, nagu - "sõida aeglasemalt, me jõuame liiga vara rongijaama" või et "õues on päris jahe täna". Mis huvitavad mõtted eksole.
Kella 7 ajal väljume autost ning jalutame perroonile. Väljas on päris päris jahe, nii et rongi ootamine võtab täitsa värisema. 7.12 saabub rong. Mammiito kallistab mind. Ja ma astun rongile. Emmekas ulatab kohvri, lehvitab akna tagant veel ning nüüd on kuulda juba vaid rongirataste kolinat. Leian istekohe, mõtisklen ja naeratan - jah, ilus suvi oli.
Noh, mingi aeg olin ma Tallinnas ka. Astusin siis kenasti rongi pealt maha ja suudnusin vasakule, kus raudtee ülekoht on, kuid mida minu üllatuseks seal polnud. St, seal oli miski remondivärk... ehk siis mina, ja mu kaasreisijad olid sunnitud otsa ringi pöörama ja tõtt vaatama eemal olevate suurte treppidega, mis viisid üles viaduktile ja siis treppidest alla, et teisele poole teed jõuda. Mhm. No jummel küll, ei saa ikka midagi lihtsat moodi olla eks. Tarin siis oma kodinaid treppidest üles, vahepeal puhkan ja vannun ka, et jõle palav on korraks. Algab asjade jalgsitarimine lennujaama. Esialgselt pidid mulle Liisi ja Kertu rongile vast tulema ja siis minuga lennujaamas aega viitma, kuid ühel ja teisel põhjusel ei saanud nad minuga aega surnuks lüüa. Uuh, jess paarikümne minuti pärast paistab lennujaam täitsa ligidal olevat! Nii, veel viimased trepid ja sajas kord "kätevahetus" ja lennujaama uksed avanegu!Esmalt kaalun kohe kotid üle - lennujaama saabumise rituaal vist. Spordikott kaalu miski 8kg ja kohver 18.6kg või miskit säärast. Viuhh, vähemalt lisakilode eest ei tule mul seekord maksta! Seejärel otsin vaba istumisaluse ning asun inimesi jälgima, mis muideks, on ääretult põnev tegevus! Jälgin endast mööduvaid, askeldavaid ja kallemaid lillekimpudega kojuootavaid inimesi. Nii tore oli olla koos nendega õnnelik ja olla nende õnnelike emotsioonide tunnistajaks. Oh, kui kena!
Vahepeal märkan endast möödumas ühe väga tuttavat tüdrukut, kuid ei suuda meenutada, kust ma teda tean või näinud olen. Hmm.. Lähen siis check-in'i, kui teda jällegi näen. Ja siis mul plahvatab - Õigus, Triinu Aberist juuu! Milline kergendus mind valgab, kui näen, et seekord ei olegi ma üksinda ja nomaad. Jehuu! Lennukisse sisenedes haakun kotiga kogemata Triinu istme külge ning rõõmsalt tervitame üksteist ja lubame endile, hakkama koos Aberisse seiklema nii kui lennuk maanudnud on.
Otsin koha, leian koha. Palju rahvast, liiga palju.. Lend alaku..
Jätkub..
No comments:
Post a Comment