... lend möödus rahulikult, tundus küll pisut aeglaselt ja ei jõudnud ära oodata, millal saaks juba jalgu sirutada. Ja õhuaukegi polnud üldse, mis on minu arust õudselt finged "asjad" . Kell 13 inglise aja järgi olime London Stanstedis. Minu edasine marsruut oleks pidanud välja nägema tavaline - harjumuspärane - 15.15 lahkub rong, 3 vahetust ja kell 21.25 oleksin pidanud olema Aberystwythis.
Astusin lennukist maha, kus Triinu mind juba ootas ning hakkasime koos edasi seiklema. Temal rongipileteid veel polnud, ja nii läksimegi talle seda ostma. Küsisime sama marsruudiga sõitu nagu mul, kuid piletimüüja ei leidnud kuidagi sellist asja. Nooh, ja siis ta ütles kohe, et mingi teetööd on ja me peame üldsegi siit bussi võtma ja sellega kuhugi sõitma ja sealt juba lähevad rongid normaalselt(eeldatavasti) edasi. "Hakkab pihta.." mõtlesin ma. Milleks ikka veel lihtsalt ja kindlalt Aberisse saada, eks. Jumal tänatud, et ma Triinuga kaasa läksin talle piletit ostma, muidu ootaks ma vist siiamaani oma 15.15 rongi, mida ei ole ega tule...
Meid juhatati kuhugi-kuhugi, et õue bussile saada. Kärutasime oma kohvritega natuke aega üles-alla kuni õige augu leidsime, kust õe sai. Nägime eemal meeletult pikka rivi, millele sabasse võtsime, eeldadest, et see ongi see bussijärjekord, kus me olema peame. Õige järeldus oli. Ootasime umbes pool tunnikest enne kui mingile bussile saime. Ehk oleks varemgi saanud, kui me erinevate bussidega oleksime läinud, kuid me olime raudpolt kindlad, et me kuulume kokku ja käime koos selle reisi lõpuni, mis iganes ka ei oleks!
Niisiis, saime bussi peale, kus meile kummalegi oli lausa neli vaba istet jäetud.. milline ruumi raiskamine! Aga kohvrid olid nii pahasti bussi pandud, et oleks vist keeruline rohkem kohvreid mahutada ja inimesi ka. Nii olimegi me viimased, kes sellele bussile said ja kell mingi aeg 14 äkki sõitma said hakata. Noh vähemalt me liigume nüüd, jehuuu!( mitte, et me oleks teadnud kuhu, aga jah) Nooh, kellaajaliselt oleme me täitsa graafikus, isegi pisut ees. Nüüd oleneb kõik bussisõidust, kui kaua see aega võtab. Jaah, lõputa sõit tundus see - sest kolistasime ikka päääris kaua kuni kuskil rongijaamas olime. Tunni pooleteise pärast jõudsime bussiga kuhugile Broxbourne'i, kusjuures seal ma polegi veel olnud, mhm. Kui enamik inimesi seisid ühe lifti järjekorras, et üles saada ja rongi peale, siis meie lohistasime endid koos kohvritega "kenadest" suurtest treppidest ülesalla, ja veelkord ülesalla. Tugevad Eesti naised, nagu Triinu ütles! ;) Sealt läksime mõne minuti pärast rongile, suuanga Liverpool Street. Kell oli 15.50 nüüdseks saanud ning arvasime, et ongi juba Liverpool Street, sest tädi aparaadis rääkis segaselt, ning me astusime rongilt maha selles peatuses... aga kohaks oli hoopis Tottenham Hale, jah seal olen ma olnud ja sain üsna pea aru ka, et vale koht. Niisiis jäime uut rongi ootama, mis meid Liverpooli viiks. Õnneks saabus too täitsa ruttu 16.14. Natukene vandusime, et valesti maha tulime, kuid olime veel optimistlikud, et jõuame edasi õigele rongile ja siis ikka 21.25ks Aberisse. Niisiis olime Liverpool Streetil ja sealt oli meil vaja saada undergroundi London Euston Square . Keeruline rongijaam ajas meid segadusse ning otsustasime küsida, kuidas saada undergroundi(maa alune asjandus). Juhatati meid küll ei tea kuhu lihtsasse kohta, aga see osutus väga naljakaks marsruudiks meil. Jõudsime rongijaama majast õue ja pidime kõndima ümber maja, ja siis kuskil teed ületama ja siis vasakule minema.. ja siis kuidagi aru saama, et seal ongi underground koht. Jõle imelik igatahes. Kõndisime ikka heal kiirusel sinna, et jõuda esimesele rongile, mis viiks Euston Square vms. Jõudsime rongini jooksuga, kui uksed sulgusid ja me sellest napilt maha jäime - ma ei julgenud üksi kohe peale ka hüpata, sest Triinu veel jooksis mu taga järgi... ja nii me sinna paele ei läinudki, kuna kahtlesin, kas ikka õige rong. Tuli siis juba üsna paari minuti pärast uus rong sihtpunktiga Birmingham New Street, kell oli selleks ajaks juba 17.13. Rong Birmingham New Streetilt Aberisse lahkub 17.53. Jõuame sellele? Ei, kahjuks enam mitte. Aberisse enam poole kümneks ei jõua. Tõdesime nukrat fakti, kuid olime siiski täitsa positiivsed, sest õnneks ei ole see viimane rong Aberisse. Viimasel rongile jõuame kohe kindlasti. Nii, Birminghami rongijaamas oli natukene meil ootamist,, nii umbes tund ja midagi. Sai vähemalt juua osta ja suuuuuuuuurt janu kustutada ja lõpuks rahulikult süüa! Vahepeal helistas mammiito mulle, sest papiito oli tungivalt käskinud helistada ja küsida, kus tütar viibib ja mis olukorras ta on. Ma siis rahulikult naerulsui vastasin emmele, et istume Triinuga koos Birminghamis ning ei jõua plaanitud kellaajaks Aberimaale. Emme arvaski, et muidu oleks liiga lihtsalt ju saanud. Ja see olen ju mina hetkel, kes reisib, ning kõik ongi jumala normaalne kui ei ole normaalne. Mhm!
Nii, viimane rong. Istutame end maha, räägime juttu, kuulame Triinu muusikat ja üritame unega võidelda, kuid varsti anname alla ning suikume vaikselt unne. Und segas vaid kinni-lahti käiv vagunvaheiuks, mis kinni ei tahtnud püsida, ja varsti äratasid meid peole suunduvad keskealise prouad, kes otsustasid väga lärmakad olla. Ja kui nemad maha läksid, asendus uus ja hullem seltskond meie vagunis - keegid vutifännid, kes kogu maailmale enda õnne- või kurvajoovastust pidid kuulutama selgelt ja kõvasti. Ah kui kena, ah kui tore-- mitte eriti. Igatahes, kell 23.40 tervitasime Aberimaad. Ma ei tundnud esiti äragi, et kohal oleme, nii võõras oli kõik pimedas. Astusin rongist välja, kui Edith juba vastu oli mulle kihutamas. Triinulegi tulid sõbranjed vastu. "Oh, tere Edddu!!!! Nii hea meel on sind näha!" Kuidagi taarusin Edithi saatel õige maja ukseni, tirisime kohvri treppidest üles minu tuppa, st tubadesse. Jah, mul on 2in 1 tuba! Jehuu! Lobisesime Edithiga vist mingi paar tundi ja siis otsustasime magama minna, st mina otsustasin, sest mu aju lakkas mõistmast juttu ja keha ei pidanud ülevalolemisele enam vastu. Kell oli 1 kui leidsin siiajäänud suuuuurest kohvrist lõpuks voodipesu, ettejuhtuvad magamisriided ja voodi tehtud sai. Saatsin emmele kohalejõudmissõnumi ning viskusin voodisse. Suikusin unne paari minutiga.
Oh, voodi, kui tore on olla unine, kui sa soovid magada :)
No comments:
Post a Comment