...

28. aprill
Kell 7.30 äratus. Voodist püstisaamine tundus hetkeks nagu käkituegu, kuid kus sa sellega. Võttis ikka omajagu aega, et täielikult püsti saada. Paar, endalegi üllatuslikku, vandumissõna said ka suust plehku, mis Madligi unest äratasid. Oih..
Vaevaline kõnnaks Annega mäest üles ja kell 9 hakkasime uuesti pihta. Ai kui "mõnus" oli täna. Kõik kohad valutasid - no eksisteerida oli peaaegu võimatu. Aga nagu Augusto ültes, see valu on kõik vaid meil mõttes kinni. Mõelge end valust priiks! Toimis küll kusjuures. Liikumine leevendas valu, seismajäämine oli PAHA!
Blanki tegime/suutsime täna teha "vaid" 3 minutit. Uus koreograafia, uued harjutused, paarisekundilised joogipausid, lõunatamine ja edasi "Kentuki poisid". Kella 8ni kestis see üliraske treening ning edasi seriaali proovi.
Aga üldiselt oli õhtuks nii, et majas ringi liikumine osutus nii raskeks, et mõtlesin juba söömisest loobumisele ja jäängi eluks ajaks ühele kohale istuma. Vat täna ma vandusin küll, et miks ma läksin Augustosse. No on ikka kuradima raske küll! Seal ei pea ennast mitte ainult füüsiliselt kurnama, vaid ka vaimselt. Aga motivatsioon ja tuju tuleb kõrgel hoida, muidu on seda kadalippu meeletult keeruline läbida.
11pm - uni, st mitte eriti, sest enda pööramine oli peaaegu et võimatu ja nii valulik, et see äratas ju kogu aeg üles. Õõõhh...

29.04
Ma ei tea, mis vägi mind üles aitas, kuid kella 9ks me Annega end järjekordselt mäkke vedasime. Eks olime teineteisele motivaatoriks ja makstud 40£ sundis ka tagant. Ja viimane päev ikkagi!
Täna töötasime kolme erineva koreograafiaga - puhastasime, tegime liikumise punktuaalsemaks ning tegime neid umbes 100 korda läbi - oma väga valutavate kehadega. Aga no Augustot me valud ei huvitanud, sundis aga edasi tegutsema. Lõpuks panime kokku 30minutilise kava ning Augusto ies tegi ka lavastuse operetist. Kell 8 õhtul andsime üllatavalt rohkele publikuhulgale etenduse ning läbi see väga väga väga raske workshop saigi.
Pärast etendust läksime alla linna, et Augustoga veel klaase kokku lüüa ja ta koju saata.
Kell 10 sai juba tuppa küll ja süüa vist isegi ja natuke õpitud ja magama.
Juhhuuu!
Tehtud!

30.04
9.45 sain Tabithaga kokku(aia, see mäkkekõnd..). Läksime koos Andera(kostüümitädi) juurde. Simon(stsenograafia õpetaja) oli ka seal. Rääkisime endi eksamilavastuse kostüümikavandist, milles me just 100% kindlad polnud. Uurisime üheskoos põnevaid raamatuid ning läksime Taby'ga fuajeesse, et lõplik disain välja mõelda ning paberile kanda. Saime paari tunniga hakkama, ja ilma vaidlustega. Positiivne! Kavand olemas, nüüd "vaid" õmblemine jäänud.
5.15 Spoons'is(kohvik rongijaamas) stsenograafia rahvaga kokkusaamine. Rääkisime vajalikud punktid ruttu läbi ja ohkisime kui palju neljapäevaks on teha vaja. Kell 6 ütles Kristina neile juba Aidaa ning kalpsas(yeah right) mäest üles ja seriaali proovi.
9ks tuterdasime Sandra ja Madliga alla tagasi. Makaronid ...mmm.

veel ...

27.aprill
Kuna Augusto jäi eile õigest lennust maha ning jõudis Aberystwythi nii hilja ning oli sumani väsinud, algasid füüsilise teatri treeningpäevad täna hiljem. Mitte kell 9 hommikul, vaid hoopis kell 2. Mis oli täitsa hea, sest nii sain ma Devisingu proovi minna ja veel loengusse ka. Kell 2 algas "suramel lähenemine". Kuni kella 8ni õhtul(Jumal tänatud, et mitte hommikuni) kestis äärmiselt väsitav, kuid hea ja raske treeningpäev. (Kui pilte saan, lisan siiagi.)
Soojendus kestis umbes 1h, kuid oli jiiretempoline ja vägagi üldfüüsiline. Kõik lihased said treenitud. Kõhulihased ja blankingut tegime kaua kaua kaua. Meid oli kokku umbes 30 ning igaüks pidi 8ni lugema - niipalju kõhulihaseid me siis ka tegime kokku. Blanki värki tegime lõpuks päris kaua ikka: ma hoidsin kokku vist end 5 minutit üleval, ja enda maha laskmiseta. Ja mulle tõesti tundub, et olin ainukene, kes niimoodi suutis end sel hekel vähemalt viimse piirini viia, endal higiloik juba all, kuid alla ma ka ei andnud. Kuradi raske oli, aga pärast uhke tunne ka, ja see oli hea võimalus näha, kui kaugele suudan ma end tegelikult viia.
Üllatav, kuidas nii mõnigi asi tundus lihtsam kui varem, kui tüdrukutega samu asju tegime kunagi. Nt käteharjutused ja nende ja kauane ülalhoidmine. Kõik sai ühekorraga ja häälitsemata tehtud. Mind ajas pigem naerule, kuidas teised ümberringi karjusid ja üritasid valust üle olla. Mina leidsin, et vait olemine ja muusikale keskendumine on valule parim ravi.
Täna oli meil teemaks sõdalane ja tema mõõk ning kilp. Õppisime ka ühe selleteemalise koreograafia selgeks. See oli üsna keeruline, kuna Augustoga on see, et ikga ligutus peab olema täpsemat sorti ja hingega tehtud ja veel jõuliselt ka. Lihased pidid alati pingul olema - nii et ikka värised. Justkui oleks kogu aeg suured kivid käes.
Tegime siis koreograafia seda osa, kus pidi igapäeva sõdurist võitleja sõdureiks trandformeeruma. Üks hetk Augusto peatas meid ja kutsub Kristina ette, et ma näitaks kuidas nö õige transformeerumine käib ning palus teistelgi nii teha. (Ma ei olegi märkamatu :O) Ei, tegelikult ma alguses arvasin, et tegin midagi valesti ja nüüd ta demonstreerib mu peal, kuidas on valesti. Tegime mõnda aega seda tantsukest veel, kui jälle pidi Kristina ette minema. Õppisime "tapmist" ning käsiks mul ta särki tappa. Alguses tegin seda liiga nõrgalt ning oalus mul mõelda kellelegi keda vihkan. Kui ma siis ütlesin, et ma ei vihka kedagi, sai klass ikka naerda küll. Kuskilt ma oma võltsviha siiski üles korjasin ja särgile nö 1:0 tegin.
Augusto inglise keelt ei räägi, selle asemel hoopis itaalia-hispaania-portugali-keele segu. Ruth ja Christina tõlkisid. Kuigi ega tegelikult sai põhiasjadest aru küll, mis Augusto ütles. Seebikad on kasuks tulnud...
Teine asi mis ta minuga tegi: hoidis suure jõuga mõlemast mu randmest kinni ning käskis siis käsi lahti ja kokku viia. Rääkis ikka sisemisest jõust ja ergutas takka, et ma saan hakkama küll. Nooo päris suudangi kui tugev meesterahvas täie jõuga vastu surub. Aga teate, koondasin kõik oma jõuvarud - vaimse ja füüsilise ning saingi hakkama! Uskumatu! Pidin seda harjutust muidugi mitu korda talle ja endale tõestama. Pärast oli, sõna otseses mõttes, minust vaid märk loik järgi ja riidedki ligumärjad.
Pidin täna trennist 1h varem lahkuma, et proovi jõuda. Mäest alla kõndimine oli valulik - hingamine oli raskendatud, keha ei tahtnud absoluutselt enam kõndida. Proovi jõudsin, küsiti kohe, kas minuga ikka kõik korras? Tegin kena näo pähe ja tegin oma osa ära. Rääkida ei suutnud kõige edukamalt, ja hingata ikka veel raske ning istumine ja püstitõusmine raskendatud. Teistele nalja ja haletsemist kui palju. No ja kõhutühjusest ei räägi ma üldse...
Ei, aga hea tunne, et üks maailmaraske päev selja taga. Augusto oli täna meiega ikka väga hard-core et isegi ühtegi joogipausi ta ei andnud. Ulme ven! Pärast tuli muidugi kaebusi, et nii ikka ei saa . eks näis, mis homne päev toob.
Kella pärast 9 oli tuba, söögitegu, söömine ja raskendatud unele saamine.