Kolmas päev puudub majas Internet. Teine päev istun pubis netis. Blogi kisub unarusse jääma..

25. oktoober - Vaba Teisipäev

Lasin endal magada nii kaua kuni süda ihkas ja voodist püstisaamisele aitas kaasa imeilus päike, mis mu aknast sisse säras, ja külm tuba, mis aitab kähku riidesse saada. 1 paiku see siis toimuma saigi, millele järgnes igahommikune 300+100+50, seejärel väike hommikusöök. Tantsud tähtedega tantsude vaatamise üritamine. Kuna Internet on üsna kehv, tuleb ühe video vaatamiseks olla väga kannatlik ja ühte lehte mitukümmend korda uuesti laadida. Ega ma alla andnud, ja nii mõnigi tants sai üle vaadatud.
Seejärel spordiriided selga, tossud jalga ja päikesega võidujooks kaugele toidupoodi.
Tagasiteel väga joosta enam ei saanud, kuna 1.5kg porganditega joosta oleks totter. Hoopis jalutasin ja nautisin ilusat ilma. Pargis kõndisin mööda kolmest mustas rõivais mehest, kes parasjagu endale siniseid kummikindaid kätte panid, et siis kahte nolki läbi otsida. Kõndisin neist rahulikult mööda ega jäänud uudishimust jõllitama, kuigi oli ikka põnev küll.
Siis vuhises rulaga kõrvalteel mulle vastu triiksärgi, lipsu, viigipükste ja rulatajatossudes nooruk. See oli LAHE vaatepilt! Nagu kuskil filmis.
Kui juba kodu poole hakkasin jõudma, möödusin majast, kus veranda ja seal seisab kiri, et uksekell katki ja midagi veel. Aga ukse sisemise ukse vahel istus kutsa, kes vaatas rahulikult õues toimuvat, mis oli ülimalt armas! Justkui oli ta seal katkiläinud uksekella asemele end paigutanud :)
Tegin täna endale eriti tervisliku toidu. Riisi, mis tuli mul siin esimest korda mittepudru välja! Success!! Riisi kõrvale keetsin väikeseid kapsapallikesi. Nämmaaaa õhtusöök (:
Ja täna olin veel nii tubli ka, et kukkusin käsitsi pesu pesema. On tüütu küll, aga paari asja pärast ei raatsi pesumajja ka raha raiskama joosta. Niisiis tulebki kasutusele võtta vana hea pesupesemisviis.
Homseni!
Uni ei tulnud kaua...

24. oktoober - Esmaspäev - kuu aega Aberystwyth'i.

Tavapärane kell suvaline ärkamine ja muidu rutiin.
Ja täna saabus imearmas kiri Rahelilt! Niiiiiiiiiiii vägeeev! Maailmavahva on postikirju saada! :)
Ja kella kolmeks lohistasin end loengusse, milleks ma sel nädalal üldse(maailmavähe) lugenud polnud. Loengu teemaks oli Pavis'e küsimustik, millega meil tuleb reedest näidendit analüüsima hakata ja 2500sõnaline portfoolio kirjutada. Loenguruumist väljudes nägin Jo'd ja pistsin talle 1 poundi pihku. Ta naeratas ja ütles, et poleks vaja olnud. Mina vastu: "Oi, oli ikka küll!" Tore, see mure ka lahendatud!
Paljumõtteliselt kojujalutus, pudru valmistamine, kiire söömine ja näidendi proovi.
Kusjuures meil pidi olema juba laupäevaseks prooviks meie read peas. Ja võite üks kord arvata, kes oli ainuke, kel tekst peas oli? Jap. Õigesti arvasite - Kristinal. Täitsa keeruline oli neid kahte salmi pähe jätta, niisiis tegin ma neist laulu ja hakkas pähe küll.
Koor mõtles välja laulu/ümisemise/tagumise rituaaliks ja liigutused ja muud tähtsat. Üleüldse tuleb meil kole palju genereerida ja leiutada - olla loovad. Aitame nii vast lavastajat, kes üksinda lihtsalt ei jaksa kõigega tegeleda.
Täna tegime esimest ja kolmandat stseeni läbi ja oli täitsa paljulubav küll. Hakkasin juba aru saama, mis meie, kui koori ülesanne on. (Üldiselt kujutame me tuld, uputust, lossi ja lossivaime - aga see, et me seda kõike füüsilisel teel tegema peame, on eriti vahva!)
Tuli veel see meelde, et laupäeval lavastasime 2 grupiga ühe osa meie ettekantavast tekstist näidendis. Otsustasime, kuna me seal oleme rahvusvahelised, siis Anne räägib teksti norra keeles ja mina eesti keeles. Aga kui pakkusin välja, et võin ka saksa keeles, siis lõpuks saksa keel jäigi. Aga kuna seda ülikeerulist teksti oli raske isegi eesti keelde tõlkida, arvasid teised, et rääkigu me Annega lihtsalt midagi neis keeltes. Nii ma siis rääksin, kuidas ma seda teksti tõlkida ei oska ja kui hea juust on ja niisama kividest ja kändudest. Päris raske oli tõsiseks jääda :D Torevahva!
Kella 9ks laekusin koju ja kukkusin porgandeid närima, mis ruttu otsa said ja nii sündiski otsus homme kaugele poodi joosta ja PALJU porgandeid osta. No tuli mõte, et asendaks šokolaadirosinad porganditega näiteks. J
Blogi kirjutamine ja uni tulgu.
Tule rutem!

21. oktoober - 23. oktoober

Reede oli üks põnev päev. St kell 12 hakkas olema põnev. Sellepärast, et Triinu tahtis minuga hirmsasti kokku saada ja miskit rääkida. Oi, ma olin põnevil.
Saime Triinuga kell 12 Costa's(kohvi kohvik - minule jummela sobilik eksju). Triinu võttis kohvi kaasa ning me läksime promenaadile tuult trotsima. Ja tema jutt oligi väääga põnev! Nimelt alustas ta juttu minuga enda lõputööst, et tal tuleb teha film ja siis rääkis mulle selle sisust ja kõigest(ülimalt hea konksuga filmiidee kusjuures!), kui ütles, et soovib mind sinna peaossa, kui ma nõus muidugi. Isver, millega mul saab mitte nõus olla?! Igatahes olen ma käpp! Jehuuuuu! Ülimalt positiivne!
Jalutasime paari tunniga täitsa pika maa maha, nii et sai ka kena sport tehtud :)
Heast meelest läksin hiljem pähklipoodi ja ostsin endale kalleid, kuid ülimalt häid jogurtiga kaetud pähkleid. Nämma!!
Lõpuks leidsin, et peaks midagi toitvamat ka sööma ja tegin omale riisi ubadega. Avastasin enda jaoks nüüd oad, mida britid igale poole panevad. Täitsa head, pean tunnistama!

Laupäev:
Kella 12st 2.30neni näidendiproov. Panin juba varakult ühe poundi taskusse, et oleks meeles Jo'le tagasi maksta, kuid kui proovi jõudsin, selgus, et täna proovitab vaid koor.
Täna tegime ikka eriti füüsilist ja vaimset treeningut. Pidime mõtlema rituaalidele ja seejärel liigutusi genereerima. Mõnus trenn ma ütlen. Ja mulle ülimalt sobib, ainult selg hakkas jamasti tundma andma. Tundsin end täitsa vanana kas teate.. jessver, seda seljakest küll.
Pärast proovi kõnnitasime end Edithi ja Sandraga kaugele(mis küll nüüdseks tundub juba täitsa ligidal asuvat) toidupoodi nagu meil laupäevit kombeks on saanud. Pärast shopingut kutsus Sandra meid teed jooma. Ma jõin mingi maru head PUNAST teed. Ma armastan punast teed nii ehk naa, aga see oli tõesti väga hea. Ja, et ma üdse teest nii hästi arvan näitab, et Kristina on hakanud teejoojaks kui pakutakse - aga siiski mitte alati. Vesi on ikka ülekõige.
Õhtul oli jalad kuidagi hapud proovist. Nii kanged. Kusjuures ei teinudki misit eriti füüsilist, aga ju siis astusin mingil hetkel valesti või miskit... jõle imelik tunne jalgades. Seda enam on imelik, et mul enamasti ei valuta lihased pärast treeniguid. Jamh.

Pühapäev:
2.30 - 5.00 tennis. Pool tunnikest mängisin Richardiga ja siis hakkas tennisetrenn pihta. Ed kutsus mind endaga mängima, kuid ütlesin, et ma olen ikka algaja, kuid tema krimpsutas seepeale nägu ja tiris mu mängima. Lõpuks mängisime üldse neljakesi. Mul ikka õnnestub alati olla ainuke tüdruk platsil. Seda ma avastan ka alles siis, kui tugevast löögist käsi vibreerima hakkab. Aga üldiselt oli täna väga hea tennis. Sain palju ja kaua mängida paarismänge ja ei pidanud tegema mingeid harjutusi, sest otseseid treenereid meil ei olnud. Nii jäi ka raha seekord alles, mitte et mul rahakott kaasas oleks olnud, aga jah. Ei, hästi hea tennis oli, kuigi ma tundsin hommikul end väikese trammi poolt ülesõidetuna. Parem jalg oli eriti valulik ja ei lasknud väga hästi tennist mängida - alla liikuda ja igasuguseid vajalikke manööverdusi teha. Võttis kohe jalad nõrgaks, nii et kuku või ninali.
Täna vist ei teinudki muud, kui kirjutasin blogi ja ei viitsinud vajalikku lugeda. Jap, sedagi juhtub! (ah kurja, ma paar lehte ikka lugesin. üdini patune polegi)

19.oktoober - 20. oktoober

Kolmapäev:
Jätkus filmimine, kuid enne veel seminar. Seminaris saime teada, et peame enda 2x500 sõna uuesti kirjuma, sest õpetaja ei olnud meie kirjutistega väga rahul. Jessuke küll! No kena. Üldse see seminar ei olnud mulle meeltmööda, sest rääkisime sellest tantsuetendusest, st teised rääkisid ja mina grimassitsesin. Mulle nii tundus, et õpetaja tahtnuks et meile meeldiks see show, aga miks peaks? Mulle võib ju see mitte meeldida. Ja et me ei saa analüüsi kirjutada, mis meile meeldis ja mis mitte, vaid olema analüüsivad. Ehk siis emotsioonitud? Raske juhus temast arusaamisega.
Turtsusin tagasi koju, sõin ning kell 4 sain filmitiimiga kokku ning algas viimse stseeni filmimine. Seekord filimisime all linnas ühe tüdruku toas. Tal selline kahepikkune tuba, kus üks tuba viib teise klaasiga ümbritsetud tuppa.. selline lahe verandalaadne toakene. Kihvt!
Seljas 50ndate stiilis kleidike ja emotsiooniks frustratsioon. Kleit selga, meik näkku ja võtteplatsile minek. Filmisime 2 h, ja terve selle aja istusin, olin, üritasin olla ma kuskil kirjutuslaua all. Noh pärast oli paremat külge raske tunda, aga filmi nimel ju! Seal oli megakitsas üleüldse. Kuid laua ja diivani vahele pressis end ka Brad, kes valgustust hoidis ehk oma käsi põletas, et hea valgus mulle langeks. Jeerum kui naljakas oli! Ürita siis olla frustratsioonis, kui ma paratamatult näen, kuidas Brad nägusid teeb, et ta käsi vaikselt põleb prožektori hoidmisest. Ei, hästi tore kogemus oli kogu kupatus. Tiim oli meie, näiteljahakatistega, väga rahul. Mulle oligi oluline, et nemad oleksid rahul, kas ka mina endaga rahule jäin, tean vaid mina.
Selle päeva kostüümist kahjuks pilte pole, sest Edith seekord kaasas ei olnud.

Pakitud neljapäev:
10.00 - 10.50 Performing Dramatic Texts loeng - tundi andis seekord hääleseadja Joan, kes rääkis meile Stanislavskist ja tutvustas eksamit. Eksam näeb välja selline: 2-3 minutipikkune monoloog ette kanda/näidelda + kahekõne. Jehuu... mitte! Isver ma juba paanitsen, kuida mul kogu krempel pähe peaks jääma, ja üleüldse, mis tekstid valida. Oh, sa süda..
1.10 - 3.00 Lammaste maal stsenograafia, kus õpetaja näitas meile poolteist tundi järjest erinevate ajastute lavasid ja küsis meilt, kuidas oleks seal hetkel midagi lavasada jne. Põnev iseenesest, kuid mõtted kiskusid ikka oma rada, mitte seda, mis peaks. Ja kole külm on ka seal ruumis alati. Nii me lõpetasimegi tunni pool tundi varem. Me jäime Edithiga veel arvuteid kasutama ja Internet'i külastama. Kuna mul oli täna Performing Dramatic Texts workshop siin majas, siis niiviisi oli kena aega surnuks lüüa. Tõepoolest hakkas lõpuks ikka meeletult külm, nii et varsti läksimegi radika juurde, kus me terve ülejäänud aja soenesime, kuni minu tund pihta hakkas. Edith ootas Sandra ära, kes just eelmisest wokrshopist tuli ja nii ma brittide sekka üksi jäingi. Ei, tegelikult on 2 tüdrukut mu grupist ka muumaalased, mis on väga lohutav :)
Tunniks oli meil vaja näidend läbi lugeda. Mina lugesin täitsa põnevat "Our Country's Good". Räägib sellest, kuidas vangid näidendit tegema hakkasid, et loetud päevi hukkamiseni, kuidagi elavalt mööda saata. Tunnis rääkisime veel, mis alustalad näitlejahakatisel olema peaks, et saada näitlejaks. Teemaks tuli ka Stanislavski. Lõpetuseks harjutasime kahekõnet partneritega, kellega me lõpuks koos eksami teeme, ja arutasime etteantud karakterite tagamaid. Ei ole ikka nii, et võtad näidendi kätte, ja mängid kedagi. Peab teadma, tema eellugu(välja mõtlema) ja iga pisideitaili antud remarkides täheldama.
Kuna kell 6 lõppes tund, ja kell 6 hakkas näidendiproov 30kõnniminuti kaugusel linnas, võtsime kamba peale takso. St teised tellisid takso, ja kutsusid mind ka kaasa, nad olid armsalt arvestanud kõigiga, kel proovis vaja olla ning tellisid suurea takso. Ei tahtnud eriti nendega minna, kuna mul polnud ühtegi sularaha kotis, kuid imelik hakata seletama ka, et ma ei tule teiega sellepärast et... ja ma lähen sellepärast raha. 6.15 jõudsime proovimaja ette, kui palusin taksokaaslasteslt, et kas keegi maksaks minu eest hetkel, et maksan laupäeval tagasi. Üks poiss, Jo, tegi seda, ja ütles,et ärgu ma muretsegu selle pärast. See oli ainult 1 nael ka. Minu jaoks täitsa piisavalt suur raha, aga brittide jaoks vist mitte. Ütlesin talle, et muretsen ikka ja maksan kohe tagasi, kui teda kohtan.
Füüsiline proov jällegi.
Pikkkkkk päev seljataga kui kell kukkus 9 . huuh!
Eestimaa mina hakkan ka Britimaal juba aset leidma..

18. oktoober

Teisipäeval ei tulnudki väga vara ärgata, sest alles kell 2.30 algas filmimine.
Tänagi kõndisin üle lokkijublakatega, kuid Edithita, aga Annega, kes mu kena soengut naeris. Kujutan ette kui nali ma välja võisin näha.Edithiga sain üleval kokku, kellel oli vaid 10 minutit aega, et mu lokkid valla päästa. Nii, kähku, kähku, hingematmiseni juukselakki ja action.
Alustasime sealt, kus eile pooleli jäi. Uuesti mõnus make-up näkku ja läheb gängstaks lahti. Filmisime seda sama stseeni kella 5ni. Pool tundi tegime veel paar lähivõtet minu ettekandjarolli stseenist ehk make-up maha nühkida ja mäletada kuidas mu lokid eile olid. Mis kinni, mis lahti. Selliste asjade mäletamiseks võikski olemas olla jumestaja ja kostüümitädi, kes mind väljastpoolt täies ulatuses näeb, ise ma ju ennast ei näe tervenisti.
Filmitiimis on ikka hästi toredad inimesed. Nt üks poiss sealt oli selline asjataja, ja muretsega - kas meil ikka kõik korras ja hoidid meie tuju üleval ja suhtles meiega, kui meie näitlejad tahaplaanile jäime ning kaamerapaigutamine esmatähtsaks sai. Eriti naljakas tore oli see, et see poiss oli väga sarnane mu sõbrale. See tegi mulle eriti nalja, ja ajas muigele. Nii tore! :)
Pärast käisin veel poest läbi, et end šokolaadiga premeerida ja hakaksin 500 sõna seminariks kirjutama. Kirjutama etendusest, mis mulle üldse kohale ei jõudnud. Läheb hästi.
Homseni!

17.oktoober

Esmaspäev algas tavalisest varem, sest juba kell 11 pidin olema Parry Williamsi hoones, kus leidis asset filmimine. Edith tuli ka kaasa, sest tahtis väga pilte teha, kuna filmimisel hea valgu ja värki, siis ta arvas, et saab kindlasti häid fotosid. Teel üles kohtasime Silverit ning rääkisime üksteise mäkkekõnni rekorditest. Minu oma on nt 12 minutit. Kui esimesel aastal kulus mu ronimiseks 25 minutit, siis see on täitsa muljetavaldav areng, ju. Hetkel oli mul muidugi mitu kotti ka kanda, nii et rekodripüüdmiseks seekord ei läinud. Eriti vahva oli see, et ma sain erakordselt paljude pilkude osaliseks, ja eks sel oli põhjus ka. Nimelt ei võtnud ma oma lapilokke/papiljotte lahti hommikul, et lokid ikka võimalikult kaua püsiksid. Niisiis olingi ma nagu väike lammas või siis koduperenaine. Vahva, kas pole!  

Jõudsime siis kella 11neks kenasti kohale, kui võttetiim meid endaga nende loengusse vedas. Isver, ma ei saanud mitte midagi aru ja tulin selg ees sealt kohe tulema ka. Ma arvan, et ma ei pidanud nende loengusse minema. Tuli välja, et tiim ei teadnud ise ka, et neil loeng on alguses ja nii me ootasimegi Anne ja Edithiga nende järgi ning filmima saime hakata alles kell 12(esialgne filmimisaeg kell 11-3). Jäi aega lokkide lahtiharutamiseks, ripsmete värvimiseks(õõõh) ja riiete vahetamiseks ja samal ajal teksti harjutamiseks. Kuna Anne oli hommikul juba ülesse jõudnud, kui meie teda poe juures ootasime, siis ei saanudki me teel üles ridu harjutada. See on see, kui netti ei ole ja üksteisest mööda räägitakse. Esialgsete plaanide kohaselt pidime me täna võtetega ühele poole saama, aga läks teisiti. Võttetiimil võttis päris paraja portsu aega, et valgus ja kaamera paika saada. Tundusid natuke kobad teised ka, st Edith ütles nii, sest Edith jagab seda asja vist pisut rohkemJ 
Filmisime kogu asja ühes tavalises prooviruumis, kus mustadae kardinatega sai ruumi pimedaks muuta, et oleks ikka eriti tõeliselt äge.
Esimene võtteplats oli pärast tööd(ettekandja) võte, millega läks meeletult kaua aega. Peeagu 2 ja mõni aega tegime ainult seda stseeni. Noh asja tegi pisut tüütuks ka see, et Anne ei olnud enda teksti ära õppinud ning tegi seda käigu pealt. Nii tuligi meil ühte võtet 200 korda teha. Aga need sajad korrad kuulusid ka selle alla, et filmida tuli meid igast küljest, lähedalt ja kaugelt. 
Script:
Kristina: Listen!?
Anne: What? We are in the clear.

K: No we are not. When he realises (mina miskipärast tahtsin kogu aeg “finds out” öelda, ja ütlesin ka) what you’ve done, you are dog meat.

A:Well, he has a lot of catching up to do.

K: Well, you were always the one causing trouble, and now look where you’ve got us.

A: Look, this may not be what you call playing by the book, but where is the fun sticking to the rules?

K:So causing havoc and messing with his shit, when you know what he’s capable of, is fun, is it?

A: At the end of the day his power and money mean nothing to me, taking his dignity is much more satisfying. I’d settle with that.
(Tänud Edithile tulid Anne laused ka meelde. Hea, et ma Edithiga ikka piisavalt palju teksti õppisin eks ! :D)

Umbes poole 3 ajal alustasime teise stseeni filmimisega, mille teemaks 20ndate gangster stiil ja paranoia. Võttekoht - justkui uksest tulemine ja maha prantsatamine ja paranoiliselt teksti edasi andmine. Lisan pilte, kui need enda arvutisse Edithi käest kohe varsti saan. Seal tuli palju meiki kanda - tegin siis miskit suitsusilmalaadset meiki ja punased huuled olid must be. Jeerum, ei oskagi enam meikida, pole teiste peal juba sada aastat praktiseerinud ja enda peal--- noh sellest ma üldse ei räägi.
Pisut enne kolme tuli meil lõpetada, sest kell 3.10 algas juba teises majas loeng. Ruttu normaalsed riided selga ja minekut. Meik natuke maha võtta, et ma väga meigikas tunnis välja ei näeks - endal hakkaks imelik lihtsalt. Ega mul see mahavõtmine kõige paremini ei õnnestunud, nii et silmad jäid ikka tumedaks... jesver seda meiki!
Loengu teema - teatri semiootika. Keeruliselt lihtne teema. Loengus hakkasin ma mõtlema, mis sõnu on inglastele eesti keeles eriti naljakas hääldada, eeldatavasti sain ma sellise mõte õpetaja mingist näitest äkki. Aga sõna "puu" on ikka kole naljakas küll :D
Niisiis, koju jõudsin poole 5 paiku. Kõhtu miskit ja siis kella 6.30neks näidendi proovi. Kui me eelmises proovis lugesime vaid teksti, siis seekord tegime koor ja nö näitlejad eraldi ruumides proovi. Meie, kooriliikmed, tegime füüsilisi asju - mängud, tõsted jms.
Sain ka oma 5naelast täna lahti. See on see raha, mida iga ühing, kellega sa liitud, sinult tahab aka kindlustus vms.
Pärast kella üheksat jõudsin tuppa. Lugesin tarka teatri teksti seminariks ja ootasin Edithit, kes kuskilt väljast tuppa tuleks ja mulle lokke teeks veel, sest homme jälle filmimine. Kella 1 paiku öösel said lokid tehtud ja magama mindud. Lokkijunnidega ei ole just kõige ladusam uni, kuid ajab asja ära ja filmi jaoks teeks paljut! :)

13. oktoober - 16.oktoober

Neljapäev:
10.00 - 10.50 Performing Dramatic Texts loeng
1.10 - 3.00 Scenography loeng/seminar Lammaste maal.
Kähku midagi hammaste vahele ja kella 4.10neks kahetunnisesse Performing dramatic texts workshopi. Õppisime kuidas lugeda Shakespeare näidendeid ja sealt karaktereid välja tuua. Kuidas ja miks üks või teine tegelane mingit lauset ütleb. Põnev!
Sealt otse kell 6 algavasse "Gormenghast" proovi.
Jap, meeletult pikk päev, kuid mitte lõputa. Üllatavalt kähku sai otsa. Ei jõudnud nädal aega ära oodata, et neljapäev juba läbi saaks, ja nii äkki ta läbi saigi..
Uni saabus meil ruttt....

Reede:
Kuna Nia oli meile eile meili saatnud, et ta vajab meilt tõendit, et üliõpilased oleme, läksin esimese asjana kohe Old College hoonesse ja üritasin üles leida kontorit, kus mulle too certifikaat tehtaks. Jeerum, see maja on keeruline. Õige koha leidsin peaaegu ruttu üles ja sain oma dokumendi ka paari minuti pärast juba kätte(üllatav, et see neik niiii kähku käis. Siin käib ju kõik majandus tiguaeglaselt..), aga teine asi oli sealt hoonest väljapääsu leidmine. Jeebus, kus ma rändasin ja avastasin koridore ja palju uksi. Aga varsti nii 5 minuti möödudes suutsin ma end sealt välja leiutada!
Kella 4.30ks läksin Richard'iga tennist mängima. Poolteist tundi mängisime(täitsa meelde tuli tennisemäng kas teate:)), kui mul tuli lahkuda, et õhtuseks teatriks inimese moodi välja nägema hakata.
7.30neks üles teatrisse tantsuetendus "The Featherstonehaughs Draw on the Sketchbooks of Egon Schiele" vaatama. Jaa ma tean, see on meeletult pikk ja komplitseeritud pealkiri, kuid samuti oli etendus. Sõnu seal ju polnud vaid tants. Tants on iseenesest ju väga hea ja mulle meeltmööda, aga kohatu oli nii contemporary stiil, et üldse ei saanud midagi aru. Eks seal tuligi vist oma enda lugu leiutada, mida etendus rääkis, kuna eelnevalt ei uurinud ma ka millest see etendus rääkida võiks. Aga minu üllatuseks, publik võttis etenduse ülimalt hästi vastu. Plaksutasid kaua kaua ja üldse emotsioonid olid laes. Pärast kuulsin kommentaare, et see performance meeldis väga, kuna nad polnud varem tantsuetendust kui sellist näinud. Äge! Mina aga ei suutnud ära otsustada, kas see mulle meeldis või mitte. Ikka veel ei suuda. Las ta siis jääda. Kirjutan oma 500 sõna selle kohta ära ja asi ants. Äkki.
Tagasi koju( nimetan seda elamut siin juba täitsa julgelt koduks, sest ta täitsa paistab ja tundub kodune- minu tuba küll. Ühikas oli ikka ühikas, ja nii ma seda ka nimetasin. Aga imelik on vist rääkida, ma lähen nüüd majja. Ikka koju vist lähen või tuppa..?) saabusin kella 10 ajal. Mõtlesin küll, et enne etendust söödud puder oli piisavalt täitev ja ma nii hilja enam ei näljenda, kuid ei, kõht oli nii tühi, et kukkusin makarone keetma. Jah, sööma ju peab, vist!?
Niisis sõimegi Edithiga nö Itaalia restoranis, mina hkhmh pastat ja tema pitsat. Ja sõime kenasti köögi laua taga nagu vanal ajal kombeks. :D

Laupäev:
1.30neks lälksin Sandra ja Edithiga minu ühe õpetaja lavastatud etendust vaatama. "Adventures of Nicholas Nickleby" või midagi sellist. Selline vanaajaline, ilusad rõivad ja täitsa head näitlejatööd, kuid kole pikaks venis asi. Kestis teine 3 tundi!!! Ei jõudnud vahepeal kohe üldse kuulata, mis laval toimub ja mõtlesin enda mõtteid ja nii ma ei saanudki paljust aru, mis teema laval on.. aga siis jälgisin ma hoopis näitlejatööd. Aga tegelikult oli hea etendus küll.
Pärast etendust võtsime me 3 musketäri, Charlie inglit, teekonna Morrisonsi, et jällegi nädalaostud ära teha. Ja   pärast tegime puhke- ja teepausi Sandra juures. Mõnna mõnna. Mulle hakkab teejoomine niimoodi veel külgegi..

Pühapäev:
Tennisesse ma täna jälle ei jõudnud, sest kella 3ks läksime Annega 3nda aasta filmitudengite filmikoosolekule. Ühesõnaga - meid taheti sinna näitlejateks, ja siis me saimegi meeskonnaga kokku ja saime teada, mis teemast  film on ja mis ja kuidas ja millal midagi toimuma saab. Põhimõtteliselt nägi asi välja selline: oli 3 eri situatsiooni, aga sama tekstiga. 1. emotsiooniks frustratsioon ja riietuseks 50ndate suvekleidike. 2. naerune ja ettekandjariietus. 3. paranoiline ja 20ndate gangster stiil. Dialoogi mõte: olime Anne'ga kellegi maha koksanud, kuid Anne oli sellega rahul ja isegi uhke selle üle, kuid mina ikka muretsen, mis saab kui keegi teada saab jne. Ei tea kuidas see neil filmida hästi õnnestub, kuid filmiideed oli täiega põnevad ja tõotas tulla vägev värk! 
Nii kui teada sain endale vajamineva garderoobi, läksin ja vallutasin Edithi kappi, ja Sandra kappi ja Weronika kappi ja viimaks veel majakaaslase Kasia oma. Sain paraja portsu häid riideid õnneks. Nii jama, et mul kodu siin kaasas ei ole, seal on kõik riided ja aksessuaarid olemas, mis sinna filmi hästi sobiks. Mh!
Kui ma oma riieteotsingult saabusin, oli kell juba 10 kandis, kuid ma pidin Annega veel teksti minema harjutama. Kuid kuna mu Internet oli megahalb ei saanudki me üksteise sõnumeid kätte(saadan mobiilisõnumeid netist, sest seal tasuta, ja mul pole moblal raha -  et kõik selge oleks). Lõpuks oli kell juba päris palju, ja siis saime üksteisele ka pihta netis ja otsustasime hommikul koos mäest üles võtetele minnes dialoogi harjutada. Jeerum tänane päev on pikk!! Tekst vaja pähe saada, pessu vaja jõuda, võtete riided kombineerida ja kokku panna, Edithil lasta lokid teha. Sina jeerum, sina jeerum!
Kell 2 sain vis magama alles. Õhtu venis pikale, kuid homse filmivõtte pärast olen ülielevil küll!!

10. otoober - 12. oktoober

Esmaspäeval käisin enne loengut pangas, et küsida miks ma ei saa enda UK kaardiga läpakat tellida, et ehk mul mingi limiit peal. Kuid nemad väitsid, et limiiti ei ole, arvel on piisavalt raha ka, ja kõik peaks nagu korras olema ja helistagu ma neile, kellelt läpaka tellin. Mhm, no üks asi vähemalt selge, et kaardiga kõik ok. Helistan siis neile uuesti ja küsin mis värk on minu tellimusega!! Marssisin siis tuppa tagasi ja asusin tegutsema. Läksin Edithi juurde tuppa, laenasin ta arvuti, et otsida uuest üles number kuhu helistada ja mu tellimiskood. Telefonitoru võttis vastu keegi naine. Ja nii kui enda tellimiskoodi ütlesin ta juba tegi äratundmishäält, et mina jälle helistan. No helistan jah,  niikaua kuni asjad aetud saavad! Istusin telefoni otsas 11 minutit selle tädiga ja kõkutasime naerda, ja tema tundis mulle kaasa, kuidas mul ikka üldse ei vea selle tellimuse edastamisega. Ja nii ta selle minu eest ära tegigi, aega võttis aga asja sai. Ta ise kiitis mind, olgugi et olen nii mitu korda juba proovinud, aga alla ei anna, vaid võitleb lõpuni. Tõsijutt!
Niisis aeg kooli poole asuda. Tädi arvas, et kolmapäevaks on laptop kohal ka. Jehuu!
Kella 3st 4ni oli teatri loeng, teemaks Cultural and Theatrical Competence, kus saime teada raamistamisest ja kuidas teater erineb reaalelust. Ilmselge, kuid asi on vaja ikka piisavalt ilmselgeks ajada, et hakkab raske aru saama olema.
Pühapäeval sain Sandralt sõnumi, et meid on auditionile tagasi kutsutud. Aga kuna ma ise kirja ei saanud miskipärast, siis lasin Sandral mulle enda meili näidata, enne kui kõik koos loengusse läksime. Ja ongi meie nimed seal meilis. Assaaa raks! Nii hästi kohe siis :D Pärast loengut viilisime Sandraga Edithist eemale ja läksime Sandra juurde homsele sünnipäevale üllatuskooki küpsetama. Ostsime poest vajalikud asjad ja asusime toorjuustukooki tegema. Sinna pidi käima ka kondenspiim, kuid tuppa jõudes avastasime, et ostsime hoopis mingi imeliku koore. Nojah, mis seals ikka - rohkelt suhkrut ja annab maguspiima mõõdu välja küll! Kook peaegu valmis, vaid ahju veel panna, kiirustasime ruttu auditoni recall'ile(tagasikutse). Enne oli Sandra head riisi juurviljadega teinud, ja kiirest pugimisest said kõhud küll liiga täis, et kohe väääga raske oli auditionile endaga olla. Ei soovita enne tähtsat asja süüa eriti! Kella 8.30ks täpselt jõudsime recallile, kus me pidime mitme inimesega ühe koori osa lavastama ja ette kandma - 15 minutiga. See oli küll väga mittenärviline audition. Saime ju mitmekesi koos esineda, ja ei pidanud üksinda enam.Tore! Kas näidendis osa saame või mitte, teatatakse meile e-maili teel. Andsin directorile enda meiliaadressi uuesti ja nüüd jõuab meil loodetavasti minuni ka kui see nii mõeldud on.
Kell 9 saime juba vabaks ja läksime tagasi Sandra juurde, et koogivalmistamine lõpuni viia. Tund aega ahjuspüsimist ja imeliselt lõhnav kook oligi valmis. Kiusatus see kohe ära süüa oli suur, kuid me suutsime ikka normaalseteks jääda, sest hommikuni polnud palju enam jäänud. Pärast 11 hiilisin vaikselt tuppa ja olin üsna tasa, et Edith ei märkaks, et ma kodus ja tuleks küsima, kus ma terve päeva küll olin.
Hommikuse koogisöömiseni!

Teisipäev oligi see kauaoodatud päev , mil läksime Eddut koogiga üllatama. Raske oli magama jääda õhtul, sest koogiisu oli väga suur ja ei suutnud muust kui koogist mõelda. Hommikul 10.30 sadasime Sandraga laulu ja koogiga Edithi tuppa sisse ja tegime talle kena üllaülla! Eddu magas alles ja ärkaski meie laulu peale üles. Nii vahva! Andsin sünnipäevalisele üle ka Eesti juustu, mille kodust kaasa olin ostnud mõeldes Edithile ja seda kiivalt peita üritasin külmkapis. Õnnestus! Asusime kohe koogi kallale, sest kell 12 pidi Edith juba seminaris olema. Hommikusöök missugune! Kas oskaks midagi paremat tahtagi?! Aaa, ja kook tuli ju imeliselt välja, tõesti väga maitsev oli, olenemata sellest et briti toodetega tehtud. Noh, mulle ikka meeldib eestimaine värk või siis vähe tuttavamad koostisained, et ikka tean ka mida täpselt koogi sisse panen. Ja varsti läkski Edith kooli, Sandra koju ja mina Eddu arvutiga treppidele Internetti.
Ja tellisin kojusõidud ära, jibidajee! Vahepeal kuulen nagu keegi koputaks, aga tean, et alumine tüdruk on kodus, ja küll ta ukse vastu läheb. Ja nii oligi. Ja lausa 2 korda toodi mingeid pakke. Mõtlesin, et kindlasti temale miskit, nagu tavaliselt, kuid läksin siiski vaatama, mis värk on. Ja Kasia ütleb, et mulle on pakk. "Mis pakk?" ei suutnud ma ära imestada. Uurin siis karpi lähemalt ja mida asssssjaaaaaaaaa! Mu uus toredus on juba kohale jõudnud. Nii ruttu, mismoodi.. uhlalalaa! Jaa, ma räägin läpakast. Oi, Kristina on õnnelik praegu, no parim päev üldse!! Tegin oma sada happytantsu ja olin muidu naerusuine terve päev. Lõpuks ometi miskit head ka.. kaua võib oodata kuni vana arvuti ellu ärkab, ja siis sain netikaabli mille tellisin, aga arvuti lakkas töötamast eksole.. no üks jama ajas teist taga. Aga nüüd on elu kui lill ju!!
Niisiis, asusin arvutis igasugu vajalikke protseduure tegema - miljon allalaadimist jne. Ja siis mitte kõige meeldivama töö juurde  -  500 sõna kirjutamine reedel nähtud etenduse kohta - etendusest tuli valida üks kindel moment või liigutus ja siis selle ümber kaua arukalt paberil jaurata.No tehtud ta igatahes sai, kuid mitte maksimumhästi. No  ei saa ju keskenduda mingile koolitööle, kui mul on uus laptop käes ja Internet olemas..

Kolmapäev ärkasin varem, et enne seminari printima jõuda. Mitte väga toredad järjekorrad olid printerite juures, kuid õnneks ei veetnud keegi seal oma elu vaid asjatas kiiresti ära ja nii ma õigeaegselt seminari jõudsingi. Rääkisime etendusest ja kuidas me sellest aru saime jne, st mina väga ei rääkinud, sest otsisin paaniliselt enda just väljaprinditud 500 sõna. Ma panin ju selle suure prinditud õpiku vahele. Nii hästi sai pandud, et see tundus seal vahel kui tavaline leht. Väike paanikahetk oli majas küll. Ei, läks hästi, seekord. Seminari lõpu poolem vahetasime kõrvalistuva inimesega endi kirjutised, lugesime läbi ja pidime omapoolsed kommentaarid lisama. Mulle sobib! Vähemalt ei pidanud me neid kõva häälega ette lugema(loe:puterdama) nagu enamik seminariguppe seda teinud on.
Kell 1 sai seminarike läbi ning kohtusin maja ees Sandraga, et koos MAC seminarile minna. MAC - uus sel aastal loodud meigi ja kostüümiühing vms. Selline hästi tore asi, kus me õpime kuidas teatrimeiki teha, ja rõivaidki saab vist hakata tegema, disainima. Hästi paljulubav ja vahva asi, kuhu end kirja panin ja uusi seminare väga ootan! Selle loojatel on päris mitu head ideed ja üritust, kus ma osa saan võtta. Maksad 5 naela ja tere tulemast ühingusse! Kahjuks mu tennis täna sellepärast küll kannatas, ehk ma ei jõudnud sinna, kui MAC tutvustus oli ikka paganama kihvtilt lootusrikas, et saan tegeleda jällegi millegiga, mis mulle südamelähedane!
Aaa, jaa ma sain meili, et ma olen "Gormenghast" näidendisse osa saanud. Nii ka Sandra. Ja nii me täidamegi koori rolli ja teeme füüsilist teatrit etenduses. Hämmastusin, et üldse osa sain. Sest ei läinud ma ju sinna absoluutselt mingite ootustega ja näed kuidas õnn naeratas. Hea, et suurem osa pole ja väga palju teksti. Annaks võõrast  keelt ikka pähe ajada.
Läksingi pärast MACi näidendi teksi välja printima, kuid ega ma siis kogu 100 lehte raatsinud välja printida, vaid lehed, kus ma midagi tegema või ütlema pean. hehee.
Nojah, hea meel on, et hästi läheb!

7. oktoober - 9. oktoober

Reede on mul ka vaba päev. Mõnel reedel on etendused, mida vaatamas peame käima.
7ndal oli kell 7.30(õhtul ikka mõtlen) esimene kohustuslik etendus "Entitled". See ei olnudki nagu etendus, pigem väga ebatavaline performance. Ehk siis põhiteemaks oli lava üles panemine ja lavatööliste ja esinejate jutud enda elust. Publikule näidati nö telgitagust elu teatris. Kusjuures täitsa huvitav oli, mull päris meeldis. Mis ei meeldinud oli see, et lõpus kiskus asi liiga melanhoolseks ära ehk siis räägiti surmast jne. Ma tean isegi, et surm ootab meid kõiki ees, kuid ma ei tahaks sellest ka teatris kuulda, kus ma võiksin ju reaalsusest just lahti pääseda ja olla mittepäris maal. Natukene pikaks venis asi  ka. Lava mahavõtmise vaatamine tundus liiast nii minule kui ka minu tagumentusele.. ai.
Pärast etendust läksime Sandra ja Edithiga eestlaste peole, et uute nägudega tutvuda ja vanu armsaidki kohata. Palju jutuajamist, palju rahvast ja palju valju muusikat oli. Aga tore oli ikkagi paljusid uusi ja vanu näha! Kella 2 paiku liikusime Edithiga koju, kuigi alguses oli plaan ikka klubisse teistega tantsima ka minna, kuid järjekord sissesaamiseks oli meeletult pikk ja nii me mõne aja pärast sellest katsetst loobusimegi.
Head ööd!

Laupäeval enne kella 3 tuli Sandra meile, et siis koos ühe etenduse auditionile(prooviesinemisele,ehk katsed mingi asja jaoks) minna. St mina pidin ainult talle kenasti toeks minema. Kuid kui me Old College'sse, koht kus audition toimus, jõudsime sundis Sandra mind ennast ka kirja panema ja lõpuks auditionitama ka veel !!!!!!! Isver. Ma ei tulnud siia üldse selle mõttega ju. Ja me panime end üldsegi lõpuks kahele etendusekatsetele kirja.( "Our Countrys' Good" ja "Gormenghast") Saime endale numbrid(ma olin nr 36) ja siis juahtati meid kuhugi järskudest paljudest treppidest üles ruumi. Jestas, vat see käik võttis võhmale! Meile anti umbes 15 minutit aega, et kahe tekstiga tutvuda ja need endale selgeks teha, õnneks ei tulnud neid pähe õppida. Kolmekesi juhatatigi meid varsti nö kohtunikeruumi, kus me ükshaaval enda tekste ette näitlesime.
Oi, kui ruttu see otsa sai. Ikkagi päris jube ettevõtmine teine ju, kuigi pean tunnistama, et ma polnudki väga närvis, sest ma ju arvasin, et ma ei lähe katsetele. Närvid ei jõudnud nii kiiresti vist tulla. Pärast kohtunikeruumist(sama aasta tudengid ja osad kolmanda omad) lahkumist tuli tahtmine veel esineda ja teha. Aga samas tegi endale nalja ka, kui haledasti ma enda arust seal näitlesin.. hahaha. Ei, kogemus ikkagi, ja esimene sellist sorti minul.
Ägee!
Pärast läksime Edithiga Morrisons'i ehk kaugele odavamasse poodi kui siin kodu lähedal. Kui sinna jalutama hakkasime ei olnudki väga vihma karta, kuid tagasiteel oli ikka megapadukas. Olime ligumärjad kui tuppa tagasi jõudsime. Mõnus dušš ühesõnaga. Edithil oli vihmast isegi nii kõrini, et ta otsustas tagasitee ette võtta paljajalu! Hull laps!
Aaa jaaaa, minu parim saak poest oli saksa leib, mis tõesti on ka leiva maitsega, kui ülejäänud briti nätsakad saialised. Jesssssssssss! Ooo happy day!
Ja kuna minu arvuti andis ikka täiega otsad, ehk ei tööta juba mitu päeva, otsustasin lõpuks netist uue tellida. Aga mingi sada jama oli sellega, nii et pean neile sinna helistama ja küsima, mis värk on, et mu tellimus ei jõustu.

Pühapäeva hommik algas huvitavalt. Mind äratas sõnumitelaviin. Kõigepealt saatis majaomanik sõnumi, et on umbes tunni pärast majas ja tuleb teeb mu kardinad korda - paneb, st laseb panna, kardinapuud jms. Jap, ma olengi üleval, mhm. Oi see ülessaamine käis kähku, sest tuba oli pisut vaja korrastada ka!
Siis Sandra ja Anne tekstisid miskit veel, nii et ma pidin üles ärkama, enam ometi magama ei saanud jääda, kui inimesed miskit minust tahtsid :)
Kella 2ks läksin tennisesse. Saime vihma ja tuult ja kõike. Tore tore! Pärast kella nelja jõudsin tuppa tagasi ja hakkasin lugemishimuliseks õpilaseks ja tegin endale putru. Esimene pudrutegemine siin oldud aja jooksul(nii eelmine kui ka see aasta). Ma arenen oma viitsimise poolest silmnähtavalt.
Vot.

3.oktoober - 6. oktoober - On kooliaeg!

Esimene koolipäev! Juhuuu, põnev ju.. vist!
Kell 15.10 algas loeng Analysing Performance - defining theatre and performance/teatri ja performance defineerimine ja nende analüüsimine.
Naljakas, et kool algas, üldse ei ole sellist tunnet, et peaks õppima hakkama ja end õpilainele suunama.. hmm.. ma tegelen selle tunde üles leidmisega!
Õhtul käisin ehk jooksmas.
Teisipäev on vabalt tühi päev. Jooksupäev, jehuu!
Kolmapäeval on kell 12.10 - 13 Analysing Performance seminar, kus me arutame, millest ja kas me loengus aru saime ja saame esimese koduse ülesande. Ei, esimene oli loenguks täitsa palju lehti lugeda, mhm just. Seminariks ma õppisin lausa - kirjutasin tähtsaid asju loetust üles ja tegin tarka nägu korraks kui kirjutasin. Mitte et ma kõigest aru oleksin saanud, mis ma üles tähendasin, kuid siiski.
Järgmiseks seminariks tuleb kirjutada 500 sõna analüüsi etendusest, mida reedel vaatama minnakse.
Ruttu ruttu vuhisesin pärast loengut alla, et kella 2ks tennisesse jõuda. Ootasin tennist väääääga!
Hästi palju uusi nägusid oli trennis ja algajaid ikka liiga palju. Palju, sest ei mahtunud väga mängima, ja erinevaid harjutusi tegime maailmakaua, sest järjekorras seismine, et enda löök teha, võttis meeletult kaua aega. Jah, ma läksin algajate gruppi, sest ei julgenud nö keskmiste ja heal tasemel olevate juurde minna.(Ega ma ei maininudki kellelegi, et ma juba 6 aastat tennist pisut mänginud olen. Natukene imestati, et kuidas mul nii head löögid on ja tagakäsi jne. Ega ma ise imestan ka oma tagakäe üle, sest see on ju asi, mida ma just ei salli.. aga näed nüüd oskan. Eelmine aasta sai vist kõvasti harjutatud...)
Tennis oli tore, senikaua kuni tunni lõpus teatati, et peame endale ikka 40naelase spordikaardi ostma ehk kindlustuse, et me saaks tennises edasi käia. Ja siis 5 naela aastane liikmemaks. Oi jee ... ega ma kartsin, et sedalaadi teadaanne tulemas on, sest eelmine aasta ma jäin sellest jutust kuidagi kõrvale, kuna liitusin tennisega teisel semestril alles. Aga ma üritan sel aastal ka kuidagi venitada, et ei peaks kohe ostma seda tobedat kaarti endale. Mõttetöö..

Neljapäev:
Kõige tihedama graafikuga ja maailmavarane päev nädalas üldse!
Kella 10neks läksin Performing Dramatic Texts loengusse, mille asukoht on õnnede õnneks minu majast 2 minuti kaugusel. Jeeee, ma ei peagi mäest üles roinama!
Tagasi koju, hommikusöögilaadne asi ja siis kella 1.10neks Edithiga koos Lammastemaale matk. Meil on jah huvitavalt sama aine koos, mis on eriti tore, sest siis ma ei pea üksinda kaua kõndima kaugele. 1-3ni on siis Principles of Scenography ehk lavakujunduse põhitavad ja ajalugu ja blabla. Lahkusime majast paraja varuga, et kindlalt õigel kellaajal loengus olla. Võtsime endale 1h aega, et kõndida sinna kaugele. Eneste arust läksime mingit lühemat teed pidi, läbi mudase metsarada, kuid see viis meid üldse kuskile "seal mittekunagi varem olnud kohta" ja nii me seiklesime pisut ja võitlesime järsu ja kauakestva mäega, mida läbima pidime. Ikka tõsine sport sai täna tehtud. Ja isegi palav hakkas, kas teate, ja kohe väga!!! Jõudsime klassi paar minutit enne kui tund algama pidi. Nooh, vähemalt jõudsime eks.. ja järgmine kord läheme järsemast mäest ja saab otsem ja rutem.
Kella 4.10neks läksin Performing Dramatic Texts workshop tundi, mis kestis kella 6ni. Hästi huvitav tund iseenesest. Õppisime ja õpime ka edaspidi Shakespeare ja kuidas teda näidelda ning temast üldse aru saada. Raske pisut, aga hästi põnev ja kasulik. Vähemalt saan nüüd näitelmisega tegeleda pisut :)
Pikk ja "kõik on nii uus" päev oli. Veel väike õhtusöök ja uni oligi kiire tulema.

27. september - 2. oktoober

See nädal kätkes endas teisipäevast sussishopingut Edithiga. Käisime vist peaaegu kõik potensiaalsed sussipoed läbi, enne kui ühed toredad välja suutsin välja valida. Otsuse muutis raskeks see, et ei tahtnud ma ju nende eest hingehinda välja käia, kuid selliseid nunnusid tahaks küll :) Minuga tulid koju punased - jõuluteemalised sussikesed. Mhm, mul on juba ammugi jõulumõtted!
Aaa, ja ma ikka otsustasin endale lõpuks jooksmiseks kõlbulikud jooksupüksid osta. Jah, ma lubasin endale, et ei jäta jooksmist, olenemata sellest, et ma ei saa siin koos Rockyga kruusatee peal joosta ja kõva  häälega laulda ja emotsioonidel vallatleda lasta.
Püksid said pärast pikka otsingut ostetud, aga ei, ikka väga raske on osta riideid. Hullem kui majaostmine. Noh mul on ju just selliseid õigeid ja heasid ja sobivaid vaja, mida vist ainult mu mõtetes leidub..hmm... jah.
Ja kuna teadsin, et laupäeval tuleb Nia(majaomanik) ja tahab minult palju üüriraha, siis hakkasin juba tänasest pangast raha välja võtma. Sest ainult 300naela ma välja võtta päevas saangi. Võtan siis raha välja ja suundume tagasi majja. Ja keda ma seal ees näen, enda toas - Nia. Hakkas mu ruloolaadse kardinaga askeldama ja seda sättima. Ta vabandas või midagi sellist, et ta lootis, et jõuab enne minu Aberisse tulekut selle korda saada, aga nüüd ole ma juba kohal jne. Sidus siis kahe ilusa lilla siidpaelaga ruloo kinni, nii et ta ilusasti akna ette püsima jääks. See oli temas ilus küll, kuid ega mind väga ei häirinudki see katkine olevus akna ees. Majas on mitu muud tähtsamat asja, mis vajaks kordategemist, nagu nt all korrusel - suur toa /poola poisi nö jõusaali laes ilutseb hiiglaslik auk, kust vett läbi ilusasit JOOKSEB, kui keegi parasjagu üleval dušši võtab. Nojah, mis seal siis ikka, nii kaua kuni katus pähe ei kuku, pole ju hullu eks :)
Ja enne minu toast lahkumist küsis Nia ega mul juhuslikult poole augusti ja terve septembri ja oktoobrikuu rahasid pole olemas. No ega ikka ei olnud küll, sest teadsin, et alles laupäeval on maksmisepäev, aga juhuslikult ma selle 300 naela automaadist võtsin ja rahakese talle kätte ulatasin. Selline sisukas päevake siis.

Kolmapäeval ei toimunudki miskit muud erilist, kui käisin üleval mäe otsas enda osakonna hoones, kus tuli moodulite clashmine(kokkupõrge?,,.. mm vist mitte päris.. mul tunniplaanis väike võimatu olukord, ehk mul ooli ühele kellaajale 2 erinevat tundi pandud.) korda ajada. Pisut järjekorras ootamist ja asi saigi aetud.

Neljapäev:
Avastasin kolmapäeva õhtul enda tunniplaani ja kellaaegu vaadates, et mu tunnid on nüüd niimoodi sätitud, et ma pean kuskilt kaugelt Lammaste maalt(Llanbadarn või miskit sellist on selle koha nimi reaalsuses) jõudma 10 minutiga alla linna teise tundi jõudma. Mkm, no gonna happen! Nii imeinimene ja välejalgne ma ka pole, et 40minutilise teekonna 10 minutiga läbida suudaksin. Niisiis kooserdasingi uuest üles mäkke. Esmalt Student Welcome Centresse, kust mul oli vaja saada dokument, et siin koolis õpin ja üleüldse õpilane olen. Öeldi, et homseks on valmis. Selge, homme siis jälle väike sport ülesmäkke. Samas hoones tahtsin ma ka oma moodulite uuestivahetamist ajada, kuid siis öeldi mulle siit, et mingu ma ikka enda osakonna hoonesse, sest nemad seda asja ei aja. Kuigi meile oli saadetud meil, et Welcome Centre ajab asju alates tänasest.. eksole. Läksin siis edasi Parry Williamsisse(film, tv and theatre studies hoone), kust mind juhatati kellegi kellegi kabinetti(seesamune tädi, kes eilegi minuga tegeles) ja siis tema arvutist koos enda tunniplaani vaatasime. See tädi mäletas mind üllataval kombel! Ja mina alati arvan, et ma pole eriti meeldejääv nägu. Saime selle ka nüüd korda.
Asjaajamist oli ka veel raamatukogus, kus arvutiprobleemidega tegeletakse. Pöördusin sinna murega, et minu arvuti ei püüa miskipärast Wifit. Tuli siis välja, et mu Wifi nupuke olla katki läinud - kusjuures, see eelmine aasta mul ühikas veel töötas. Suvega tekkis läpakal vist masendus ja ta katkines. No, sellega ka asi nüüd klaar. Tulleb kaabel osta ikkagi.
Õhtupoolem käisime Edithi, Weronika ja Silveriga Sandral külas pannkooke tegemas, st söömas ja tema uue imeilusa koduga tutvumas. Täitsa luksus ikka, minu omaga võrreldes.
Head pannukad olid muidu!

Reede:
Jalgsimatk(mitte, et ma siin kunagi mingit bussiteenust kasutanud oleks, aga lihtsalt igaksjuhuks mainin, et ma ikka veel käin igal pool jalgsi) üles õpilastõendile järgi.
Uude koju tagasi jõudes harrastasin veel trepiinterneti. Jah, sest Wifit mul ei ole, ja nii ma istungi iga päev tunnikese oma 3meetrise netikaabliga trepil ja üritan osa saada maailmas toimuvast.
Kella 7ks vedas Edith mind laulukoori kaasa. Ma olin tegelikult täitsa põnevil sellepärast, sest laulda ei ole juba ammu korralikult saanud. Jõudsime kenasti kuhugile kohale ja avastasime enda üllatuseks, et enamik koorist olid meist täitsa palju vanemad prouad ja härrad. Koori kestvuseks oli 2h. Meile jagati kohe mingi laulikud kätte ja küsimustikud, mis täitma pidime ja juba taheti ka 3naela neilt(liikmemaks vms), kel kaasas. Mmmhmm, ma enne ikka vaataks, mis värk see siin selline on, kui laulukoor ta minu jaoks on. Esimesena laulsime kohe ülikõrge ja ooperlikkirikliku laulu "Sanctus". Jeebus, kuhu ma end nüüd sokutanud olen. Jäin kenasti sopranipingiridadele istuma ka, aga noooo niiiiiiiiiiii sopran ma ka ei ole, vabandage väga. See oli ikka valus  kõrge küll. Kuigi jah, pärast tundi aega selle lauluga tutvumist sain ma noodid peaaegu et kätte küll juba. Aga üldiselt ikka kohutas mind kohe ära see, et anti laulik kätte ja nüüd laulame noodi järgi. Torekena, midaaa?!! Eks päris paljud vist teadsid seda laulukest juba iidamast-aadamast ja osad meist vaid vaatasid suurte silmadega ja valede nootidega lauldes õpetajale otsa.Tunni aja pärast oli paus ja siis ma lasin sealt jalga. Ütlesin, Edithile, et ei see siin ei ole ikka üldse minu jaoks. Ootasin, et nad laulavad tänapäevasemaid laule jms, mida ka kuskil kuulutati, aga näed siis kuidas arvamused erinevad. Ma ei tundnud end seal kohe üldse hästi, ja nii ma tähtsalt asjaliku näo tegingi ja vaikselt varvast lasin. Ei, ega siis tegelikult ju ei lauldud kooris üldse koledasti, lihtsalt polnud minu rida.
Poole kümne paiku saabus ka Edith tuppa ja jutustas, et teine tund aega laulsid nad veelgi kiriklikumat laulu. Nii et  ma tegin vist targa otsuse enda suhtes.
Jaa siis Edith avastas, et tegelikult oli ikkagi võimalik moodulite registreermist teha ka Eestimaal. Oi, kus ma vandusin. Oleks ma seda teadnud, oleksin saanud veel nädalakese kodu nautida. Mh, on nõme ikka küll. Mulle nii kindlalt meilid väitsid, et registreerida saab ainult ülikooli internetis ja bla bla. Aga tuli välja, et ma oleksin saanud end kuidagi kodus ühendada ülikooli internetiga. Tere mitte tore! :S

Laupäev: Nia tuli  ülejäänud rahale järgi, mida ma mit päeva pidin käima automaadist väljastamas. Ja nüüd olengi rahast lage. Ligi 800 naela korraga välja käia pole naljaasi.
Pühapäev: eestist toodud magusaga lõpparve tegemine. 7 päevaga suures koguses magusat ära süüa polnud kahjuks mingi probleem. Isver küll!!! Jube elukas..
Kuigi täna algas tennise uus hooaeg, ei tundnud ma väga tahtmist täna minna ja nii ma alustasingi kohvrite lahtipakkimise/avastamisega. Aga ainult natukene. Kui asjad on juba 4 kuud kohvris olnud, ei tapa neid enam veel nädalakese sealviibimine.

Minu majakaaslased: 2 poolakat - tüdruk ja poiss(arvab endast natukene palju ja askeldab meie netiga vist ka siin majas), 2 bulgaarlast poiss ja tüdruk(paar) aka sussisahistajad( alguses oli meil ainult poiss sussisahistaja, mis Edithi närvidele hakkas ja mind naerma ajas, kuid varsti lisandus ka tüdruk sussisahistaja. Nad lihtsalt sahistavad hirmus kõvasti oma sussikesi!) ja 1 vanemat sorti meesterahavas(50a, kes enda toast lahkub vist küll vaid viimases hädas. Ei, mulle sobib.)
Ja Eddu ka, kes minust 2 treppi kõrgemal elab ja nii me teineteisel ligidal külas käia saamegi ja sussisahistajaid aka tulepõlemajätjaid taga kiruda. Aga tegelikult on nad toredad inimesed, ausalt!

26. september - Esimene Esmaspäev

26. september:
Täna oli esimene asjalik asjaajamine. Kinnitasin täitsa kindlalt oma moodulid ära. Milleks siis see semester on Analysing Performance(teatriajalugu ja analüüsimine), Performing Dramatic Texts(Shakespeare näitlemine) ja Principles of Scenography(lavakujundus ja selle ajalugu).
Kella 4ks tuli end mäest üles ajada, et jõuda Performance Analysis tutvustusloengule. Edith koos minuga. Ootasime fuajees ning õpilasi aina kogunes. Nägin palju tuttavaid nägusid, osad teretasid, mõned mitte. Ega ise ka ei julgenud "Hi'tada", sest äkki keegi ei mäleta, kes ma selline olen. Aga põnevust täis uue õppeaastatunne oli peaaegu et olemas küll..
 Igatahes, loengust saime teada niipalju, et ka see aasta tuleb meil osta teatripass, mis eelmisel aastal maksis 70 naela, kuid sel aastal on see hoopistükkis 80 naela(sisaldab see endas 10 kohustuslikku etendust). Ja see aasta on see kohe ekstra kohustuslikvajalik, sest meil tuleb neist etendustest kirjutada arvestuslikke. Pankort saabugu? Mhm! Siis rääkis meiega veel üks tähtsamat sorti onu, kes pani meile südamele, et ikka korralikult õpiksime ja sellest ka mõnu tunneksime ja oli üleüldse kole filosoofiline ja pani mõtlema. Mõtlema, et peaks tegutsema, et kuhugile siin elus jõuda.. mhm.. Oi jee..
Filosoofiliste mõtetega trampisime alla tagasi. Tuppa. Peaks asju lahti vaikselt pakkima? Nääh, ei viitsi veel.. vara ka ju veel.. mõne päeva võivad nad kohvris elada veel küll. Maiustused saan kohvripõhjast kätte ka ilma, et peaksin teisi asju sealt liigutama.
Aaa, ja mul on toas vähemalt 200 riidepuud! Ikka meeletult on neid!
Ja lausa 3 peeglit on ka. Isver, nüüd tuleb end sealt ju vaatama ka hakata, sest nad lihtsalt jäävad tee peale ette. Jeebus!
Aga minu toast lühidalt: armas, roosat värvi laega, liblikatelise äärisega ja huvitavate lampitega - ka liblikatega - näevad välja nagu need hiina laternad, mis õhku lendama lastakse, kui tähtis sündmus või miskit. AA jaaa, mul on 2 tuba. Ehk siis esimeses toas on, suur kapp ja väike diivanike ja isegi kraanikauss(ülimugav ma avastasin) ja teises toas laud, voodi, suur kapp, öökapp, punutud tool ja muidu äge tool. Ei, mulle meeldib. Ainult et uks käib väga kõvasti lahti, et kohe on raske seda avada. Kuid selle plussiks on kõhulihaste uus treenimisviis, mhm!

25. september - pühapäev

Magasin vist tääitsa päris kaua. Kella 3eni kindlasti kui mitte kauem, nii et isegi poed olid juba kinni. Kuid ega ma siis nälga jäänud, mul oli ikka terve tavaar süüa kodust kaasa võetud. Maailmahead paremat!
Tõusin aegamööda voodist püsti ja täitsa imelik oli olla - olla jälle tagasi Aberystwythis. Alles ma ju siit lahkusin, ja juba olengi tagasi...
 Minu esimeseks hommikusöögiks oli mul Eesti leib ja juust - parim! Huvitav, et tegelikult kodus olle ei tarbigi ma peaaegu üldse juustu, kuid siin on selle järele meeletu isu. :)
Seejärel võtsin läpaka ja kontrollisin, kas too ikka töötab, kuigi ma olin päris kindel, et mitte, sest Edith oli teda vahepeal vaatamas käinud, kuid ei miskit. Noh töötas küll, kuid ega mul ju Internetti ikka ei ole. Wifi ei töötanud ja arvuti enese liigutamist ka ei kannatanud, kohe suri ära jälle. Kuid kuna mul oli vaja ruttu ruttu moodulid Internetis ära registreerida ja kinnitada, siis selleks vedasin ma end unist mäest üles ja raamatukokku. Veetsin Internetis täitsa 2 tundi ja vaatasin enda ümber olevaid inimesi ja ikka oli jube imelik tunne olla tagasi ja olla jälle üks õpilane tuhandete seast siin Aberimaal.
Moodulid registreeritud, veeretasin end tagasi mäest alla. Jõudsin lahtipakkimata tuppa. Sõin kardulapuru ja juustu ja leiba ning vandusin arvutit, vaatasin miskit filmi. Vedasin ju mitukümmend uut filmi endaga kaasa, juhhei!
Ja nii oligi. Unine Kristina keeras end varsti juba magama... mhm. vist..

24. september jätkub

... lend möödus rahulikult, tundus küll pisut aeglaselt ja ei jõudnud ära oodata, millal saaks juba jalgu sirutada. Ja õhuaukegi polnud üldse, mis on minu arust õudselt finged "asjad" . Kell 13 inglise aja järgi olime London Stanstedis. Minu edasine marsruut oleks pidanud välja nägema tavaline - harjumuspärane - 15.15 lahkub rong, 3 vahetust ja kell 21.25 oleksin pidanud olema Aberystwythis.
Astusin lennukist maha, kus Triinu mind juba ootas ning hakkasime koos edasi seiklema. Temal rongipileteid veel polnud, ja nii läksimegi talle seda ostma. Küsisime sama marsruudiga sõitu nagu mul, kuid piletimüüja ei leidnud kuidagi sellist asja. Nooh, ja siis ta ütles kohe, et mingi teetööd on ja me peame üldsegi siit bussi võtma ja sellega kuhugi sõitma ja sealt juba lähevad rongid normaalselt(eeldatavasti) edasi. "Hakkab pihta.." mõtlesin ma. Milleks ikka veel lihtsalt ja kindlalt Aberisse saada, eks. Jumal tänatud, et ma Triinuga kaasa läksin talle piletit ostma, muidu ootaks ma vist siiamaani oma 15.15 rongi, mida ei ole ega tule...
Meid juhatati kuhugi-kuhugi, et õue bussile saada. Kärutasime oma kohvritega natuke aega üles-alla kuni õige augu leidsime, kust õe sai. Nägime eemal meeletult pikka rivi, millele sabasse võtsime, eeldadest, et see ongi see bussijärjekord, kus me olema peame. Õige järeldus oli. Ootasime umbes pool tunnikest enne kui mingile bussile saime. Ehk oleks varemgi saanud, kui me erinevate bussidega oleksime läinud, kuid me olime raudpolt kindlad, et me kuulume kokku ja käime koos selle reisi lõpuni, mis iganes ka ei oleks!
Niisiis, saime bussi peale, kus meile kummalegi oli lausa neli vaba istet jäetud.. milline ruumi raiskamine! Aga kohvrid olid nii pahasti bussi pandud, et oleks vist keeruline rohkem kohvreid mahutada ja inimesi ka. Nii olimegi me viimased, kes sellele bussile said ja kell mingi aeg 14 äkki sõitma said hakata. Noh vähemalt me liigume nüüd, jehuuu!( mitte, et me oleks teadnud kuhu, aga jah) Nooh, kellaajaliselt oleme me täitsa graafikus, isegi pisut ees. Nüüd oleneb kõik bussisõidust, kui kaua see aega võtab. Jaah, lõputa sõit tundus see - sest kolistasime ikka päääris kaua kuni kuskil rongijaamas olime. Tunni pooleteise pärast jõudsime bussiga kuhugile Broxbourne'i, kusjuures seal ma polegi veel olnud, mhm. Kui enamik inimesi seisid ühe lifti järjekorras, et üles saada ja rongi peale, siis meie lohistasime endid koos kohvritega "kenadest" suurtest treppidest ülesalla, ja veelkord ülesalla. Tugevad Eesti naised, nagu Triinu ütles! ;) Sealt läksime mõne minuti pärast rongile, suuanga Liverpool Street. Kell oli 15.50 nüüdseks saanud ning arvasime, et ongi juba Liverpool Street, sest tädi aparaadis rääkis segaselt, ning me astusime rongilt maha selles peatuses... aga kohaks oli hoopis Tottenham Hale, jah seal olen ma olnud ja sain üsna pea aru ka, et vale koht. Niisiis jäime uut rongi ootama, mis meid Liverpooli viiks. Õnneks saabus too täitsa ruttu 16.14. Natukene vandusime, et valesti maha tulime, kuid olime veel optimistlikud, et jõuame edasi õigele rongile ja siis ikka 21.25ks Aberisse.  Niisiis olime Liverpool Streetil ja sealt oli meil vaja saada undergroundi London Euston Square . Keeruline rongijaam  ajas meid segadusse ning otsustasime küsida, kuidas saada undergroundi(maa alune asjandus). Juhatati meid küll ei tea kuhu lihtsasse kohta, aga see osutus väga naljakaks marsruudiks meil. Jõudsime rongijaama majast õue ja pidime kõndima ümber maja, ja siis kuskil teed ületama ja siis vasakule minema.. ja siis kuidagi aru saama, et seal ongi underground koht. Jõle imelik igatahes. Kõndisime ikka heal kiirusel sinna, et jõuda esimesele rongile, mis viiks Euston Square vms. Jõudsime rongini jooksuga, kui uksed sulgusid ja me sellest napilt maha jäime - ma ei julgenud üksi kohe peale ka hüpata, sest Triinu veel jooksis mu taga järgi... ja nii me sinna paele ei läinudki, kuna kahtlesin, kas ikka õige rong. Tuli siis juba üsna paari minuti pärast uus rong sihtpunktiga Birmingham New Street, kell oli selleks ajaks juba 17.13. Rong Birmingham New Streetilt Aberisse lahkub 17.53. Jõuame sellele? Ei, kahjuks enam mitte. Aberisse enam poole kümneks ei jõua. Tõdesime nukrat fakti, kuid olime siiski täitsa positiivsed, sest õnneks ei ole see viimane rong Aberisse. Viimasel rongile jõuame kohe kindlasti. Nii, Birminghami rongijaamas oli natukene meil ootamist,, nii umbes tund ja midagi. Sai vähemalt juua osta ja suuuuuuuuurt janu kustutada ja lõpuks rahulikult süüa! Vahepeal helistas mammiito mulle, sest papiito oli tungivalt käskinud helistada ja küsida, kus tütar viibib ja mis olukorras ta on. Ma siis rahulikult naerulsui vastasin emmele, et istume Triinuga koos Birminghamis ning ei jõua plaanitud kellaajaks Aberimaale. Emme arvaski, et muidu oleks liiga lihtsalt ju saanud. Ja see olen ju mina hetkel, kes reisib, ning kõik ongi jumala normaalne kui ei ole normaalne. Mhm!
Nii, viimane rong. Istutame end maha, räägime juttu, kuulame Triinu muusikat ja üritame unega võidelda, kuid varsti anname alla ning suikume vaikselt unne. Und segas vaid kinni-lahti käiv vagunvaheiuks, mis kinni ei tahtnud püsida, ja varsti äratasid meid peole suunduvad keskealise prouad, kes otsustasid väga lärmakad olla. Ja kui nemad maha läksid, asendus uus ja hullem seltskond meie vagunis - keegid vutifännid, kes kogu maailmale enda õnne- või kurvajoovastust pidid kuulutama selgelt ja kõvasti. Ah kui kena, ah kui tore-- mitte eriti. Igatahes, kell 23.40 tervitasime Aberimaad. Ma ei tundnud esiti äragi, et kohal oleme, nii võõras oli kõik pimedas. Astusin rongist välja, kui Edith juba vastu oli mulle kihutamas. Triinulegi tulid sõbranjed vastu. "Oh, tere Edddu!!!! Nii hea meel on sind näha!" Kuidagi taarusin Edithi saatel õige maja ukseni, tirisime kohvri treppidest üles minu tuppa, st tubadesse. Jah, mul on 2in 1 tuba! Jehuu! Lobisesime Edithiga vist mingi paar tundi ja siis otsustasime magama minna, st mina otsustasin, sest mu aju lakkas mõistmast juttu ja keha ei pidanud ülevalolemisele enam vastu. Kell oli 1 kui leidsin siiajäänud suuuuurest kohvrist lõpuks voodipesu, ettejuhtuvad magamisriided ja voodi tehtud sai. Saatsin emmele kohalejõudmissõnumi ning viskusin voodisse. Suikusin unne paari minutiga.
Oh, voodi, kui tore on olla unine, kui sa soovid magada :)

Uuesti kodust lahkumine - 24. september 2011

Ma ei tea, viimane nädal kodumaal möödus nii lennukalt, mitte et teised nädalad vähemlennukalt oleksid möödunud, kuid see viimane lausa kappas minust mööda. Niiiiii palju asju vaja just paari viimase päevaga korda ajada, no jusver küll!

Comeniuse projekti Waleslaste ja muumaalastega sain enne ärasõitu veel pisut inglise keelt meelde tuletatud, mis oli äärmiselt toooreee kogemus! Aga ja, 23. september oli päev, mil kõik tuli joonde ajada enne ärasõitu - sisseostud missugused said tehtud Jõgeva linnas - head paremat süüa kaasa. Õmbelja juurde, saapad parandusest, filmiplaadid vennapojalt. Kojujõudmine toimus kella 4 paiku, mis oleks igati õige aeg pakkima hakkamiseks, aga ma pidin ikka veel paar puud ju riita laduma, loomulikult viimasel päeval vaja veel selliseid asju ka teha. mhm. Pakitud sain kella 10 ajal nii enam-vähem. Kaalusin kohvrit(uus kohver, jah ma tean, ma lähen jälle uue kohvriga Aberisse... ) ja kergendasin uuesti kohvrit, et kaalunumber näitaks vähemalt 19 mitte 20.. siis jääb lootust, et kohver lennujaama reaalsuse ka ei kaalu rohkem kui 20kg. Nii, veel viimased toimetused - tenniste taldade liimimine, pesu pesemine ja riiete kuivatamine(jah, mul on just neid märgi riideid vaja kaasa võtta, st nad peavad hommikuks kuivaks saama!), Madli juurest läbi käimine, poest super ataki juurdeostmine. Kell on öö ja mu ärevil väsinud nukker keha leiab aset voodis. Kurb uni on tulemas üsna pea. Rocky, Junsu, Miisu, mammiito, papiito - varsti aidaa...Ohhh...

Kell näitab 6 midagi - on hommik, liiga vara hommik. Emme tuleb uksele - Kristina pobiseb: "Emmekas, ma ei viitsi ikka mitte üldse kuhugile minna.." "Ära siis mine, maga edasi!" vastab uksvaheline.

Eks ma ajan end ikka tegelikult püsti küll ja astun iseendavalitud tulevikule vastu... ja üldse mitte pahameelega :)

Viimane kodune - leivajuustune hommikusöök ja vurr vurr rongijaamasõit võib alata! Ütlen kiiresti magavale iissikesele nägemist ja lahkun toast.( ei tahtnud, et ta end voodist püsti ajaks ja siis veel mind kallistama kukub.. head aega ütlemised ei ole kohe üldse minu rida...) Enne autosse istumist ahistan veel Rockypoissi ning olemegi emmega rongijaama asumas. Papiito tuli siiski välja, uksele, et lehvitada... eee või tegelikult ta lihtsalt vaatas kuidas me lahkusime ning ei lehvitanudki mulle vastu. Tema silmad ütlesid kõik.:)

Vahepeal vahetan emmega selliseid lauseid, nagu - "sõida aeglasemalt, me jõuame liiga vara rongijaama" või et "õues on päris jahe täna". Mis huvitavad mõtted eksole.

Kella 7 ajal väljume autost ning jalutame perroonile. Väljas on päris päris jahe, nii et rongi ootamine võtab täitsa värisema. 7.12 saabub rong. Mammiito kallistab mind. Ja ma astun rongile. Emmekas ulatab kohvri, lehvitab akna tagant veel ning nüüd on kuulda juba vaid rongirataste kolinat. Leian istekohe, mõtisklen ja naeratan - jah, ilus suvi oli.

Noh, mingi aeg olin ma Tallinnas ka. Astusin siis kenasti rongi pealt maha ja suudnusin vasakule, kus raudtee ülekoht on, kuid mida minu üllatuseks seal polnud. St, seal oli miski remondivärk... ehk siis mina, ja mu kaasreisijad olid sunnitud otsa ringi pöörama ja tõtt vaatama eemal olevate suurte treppidega, mis viisid üles viaduktile ja siis treppidest alla, et teisele poole teed jõuda. Mhm. No jummel küll, ei saa ikka midagi lihtsat moodi olla eks. Tarin siis oma kodinaid treppidest üles, vahepeal puhkan ja vannun ka, et jõle palav on korraks. Algab asjade jalgsitarimine lennujaama. Esialgselt pidid mulle Liisi ja Kertu rongile vast tulema ja siis minuga lennujaamas aega viitma, kuid ühel ja teisel põhjusel ei saanud nad minuga aega surnuks lüüa. Uuh, jess paarikümne minuti pärast paistab lennujaam täitsa ligidal olevat!  Nii, veel viimased trepid ja sajas kord "kätevahetus" ja lennujaama uksed avanegu!
Esmalt kaalun kohe kotid üle - lennujaama saabumise rituaal vist. Spordikott kaalu miski 8kg ja kohver 18.6kg või miskit säärast. Viuhh, vähemalt lisakilode eest ei tule mul seekord maksta! Seejärel otsin vaba istumisaluse ning asun inimesi jälgima, mis muideks, on ääretult põnev tegevus! Jälgin endast mööduvaid, askeldavaid ja kallemaid lillekimpudega kojuootavaid inimesi. Nii tore oli olla koos nendega õnnelik ja olla nende õnnelike emotsioonide tunnistajaks. Oh, kui kena!
Vahepeal märkan endast möödumas ühe väga tuttavat tüdrukut, kuid ei suuda meenutada, kust ma teda tean või näinud olen. Hmm.. Lähen siis check-in'i, kui teda jällegi näen. Ja siis mul plahvatab - Õigus, Triinu Aberist juuu! Milline kergendus mind valgab, kui näen, et seekord ei olegi ma üksinda ja nomaad. Jehuu! Lennukisse sisenedes haakun kotiga kogemata Triinu istme külge ning rõõmsalt tervitame üksteist ja lubame endile, hakkama koos Aberisse seiklema nii kui lennuk maanudnud on.
Otsin koha, leian koha. Palju rahvast, liiga palju.. Lend alaku..
Jätkub..

Suveks koju saabumine juuni alguses 2011

Minu juuni alguses Aberystwythist lahkumine ei möödunud otseloomulikult seiklusteta. Ega otse koju saada oleks minu puhul vist palju palutud.
Kõndisime Edithiga mäest alla minul spordikott ja tal minu väiksemat sorti kohvirlaadne kott. Vahepealt tegime peatuse poole mäe peal ning jooksin kuskile registratuuri, et ühikavõtmega hüvasti jätte.Seejärel kõndisime "ilutulestiku" saatel edasi alla rongijaama. Ilutulestik selles suhte,et nimelt otsustas minu kohvrilaadne kotike tuld välja lööma hakata - ratad oli juba niiii ära kulunud ja lopergused, et kotitraadid turritasid välja ning olid tulikuumad. Sõna otseses mõttes pildus sädemeid. Nalja kui palju, ja kusjuures pärast päris kodus juba olles avastasin, et kotti ongi auk kulunud ja kotilohistamine oli (õnneks)minu vanemat laadi retuusidelegi augud jätnud.
Igatahes rongijaama jõudsime kenasti 10 minutilise edumaaga rongi ees olenemata kõrvetavast päikesest ja lahmava higiga võideldes,
Minu rong Aberist Liverpooli kuskile rongijaama enne lennujaama jõudis Aberisse umbes 40 minutit hiljem, mingite teetööde tõttu, nagu ikka. Sain siis lõpuks rongi istuma,kui veel ootasime mitu aega enne kui liikuma hakkasin. Jõudsin Edithile juba 25 korda aidaa lehvitada. Seismise tagamaad: esimese vaguni uksed ei läinud miskipärast kinni ning nii kupatatigi kogu esimese vaguni seltskond teise vagunisse, kus ma koha kenasti juba sisse olin võtnud, õnneks. Hirmus rahvamass ja palav olla, kuid hea meel, et lõpuks saime liikuma. Adios Aberimaa!
Mitu rongivahetamist ja segadusesolemist. Niisiis, olen viimasele rongile jõudmisega graafikust maas. Oleme tund aega hilinemas. Jõuan siis rongijaam, kus mul tuleb viimane rong või eelviimane võtta. Kuid mida pole, on rong, sest loomulikult on ta juba ära läinud ning meie hilinevat rongi nii kaua ei andnud vist oodata.
Väike ärevus hinges - mis edasi? - lähen ja küsin rongijaama tööliselt nõu. Kuhu ja millega ma nüüd edasi pean ja üldsegi saan seigelda, et lennujaama jõuda. Mees juhatas mind ooteruumi, kus ta vaatas arvutist, millega ma saaksin edasi minna. Kahtlaselt vangutas ta pead ja ta näoilmegi polnud väga lootustandev, kui tema mõtted sõnadeks moondusid: "Jah, mitte ükski rong ei lähe enam Liverpooli sellisel kellaajal..." Küsisin, mis ma siis nüüd tegema pean, mul on vaja olla kell 7 hommikul lennu peal ja üleüldse on see teie rongide süü, et ma nüüd hädas olen. Kell oli vist juba 9 õhtul vms, tuul puhus ja jahe hakkas olema lühikeste pükstega. See mees rääkis raadiosaatja teel mingi teise tüübiga ning saatis mu siis kuskilt treppidest üles ja siis alla, et saada teisele poole perrooni, kust see teine mees minuga edasi tegeleb. Tema ütles, et umbes 40minuti pärast tuleb rong, millega ma peaksin sõitma kuhugi kuhugi Crew'sse vist ja siis seal tegeletakse minuga edasi. No tore, vähemalt mingi asjaga saab kuhugi poole liikuma. Istusin pingil, külmetasin ja vaatasin minust mööduvaid inimesi, kes kuhugile peole rongidega liikusid ja vandusin seda kuradi Inglisemaad. "Pidin ma siia maale just tulema! Istun üksinda kesest suurt riiki, enamasti sel kellaajal juba tühjasid rongijaamasid ja ootan, et mulle kordki rongiõnn naerataks... lootusetu.." Rong saabub, sisenen, istun, soojem on olla. Tunni pärast saabun kusagile rongjaama, mis on ikka väga tühi. Otsin kedagi, kes mind edasi aidata saaks. Üritan minust mööda vuhisevaid rongijaamatöötajaid peatada ja enda murest rääkida, kuid neil näib kiire olevat. Seejärel koputan kuhugile uksele, kust ma näen kollasevestimehi väljumas ja palun abi. Mul palutakse oodata - ootan pool tundi kuni keegi leiab aega minuga kõnelda. Räägin oma rongihilinemise loo ja lennukile saamisevajaduse loo ära. Mees kutsub mind armsalt darlinguks ning läheb oma ruumi, et mulle rongiaegu vaadata. Aga ma juba tean, et ta ei leia sealt ühtegi aega,mis mind kella 7ks Liverpooli viiks. Ta tuleb tagasi mu juurde ja nii ongi. Ütleb, et tellib mulle takso. Küsib minult nime ja seletab kuhu ma taksot pean ootama minema. Olen talle abi eest äärmiselt tänulik, tema soovib mulle edu ning me teed viivadki lahku. Olen jälle üksinda, kuigi olin juba peaaegu, et rohkem rõõmus(kusjuures ma olin kogu selle reisi jooksul kui vana rahu ise ja üritasin üdini positiivne olla ja rõõmsameelne. See mul ka enamjaolt õnnestu, noh kui need paar kurat'amist välja jätta..), muretsesin palju taksosõit üldse maksma võib minna. Mul pole ju üldse sularaha ja nii ma taksojuhile ütlen, ja üleüldse rongifirma misiganes peab selle sõidu ise kinni maksma. Lõpuks näen "enda" taksot saabumas. Taksojuhiks on vanemat sorti hallipäine armas mehike, kes minuga kenasti juttu alustab ja mulle kaasa tunneb minu "põneva" seikluse pärast ja lohutab,et olgu ma mureta jõuame kenasti paari tunni pärast Liverpooli. Istusin harjumusest tagumisele istmele ning süda rahul toetasin pea vastu pehmet nahkistet.Varsti meie jutuajamine lõppeb ja sulen silmad, et natukene puhata üritada ehk isegi magada. Magada mul ei õnnestunud, sest liiga palju mõtteid oli peast läbi käimas, kuid sellegipoolest mõnus oli silmi kinni hoida ja vihmasabinat nautida. Jõuame kella 1 paiku lennujaama, noh mina üldse ei muretsenud kui kaua sõit kestab, taksojuht muudkui mainis, et varsti varsti oleme kohal. Mida pikem sõit, seda kasulikum mulle, siis ei pea ma nii kaua lennujaamas unega võitlema ja igavusega ka. Hüppan taksost ruttu välja, sest ta peatumine tohtis kesta vaid mõne minuti, et tasuta parkida saaks vms. Tänan ning ütlen nägemist, ja temagi soovib mulle kõike head ning kutsub mind armsalt kallikeseks(see on vist vanemate härrade komme siin maal :) ). Sõidurahast ei olnud kordagi juttu ning nii langes suuuuuur koorem mu südamelt kui autost lahkusin. Arvatavasti maksab rongijaamandus mis iganes mu luxsõidu kinni. Ei tea, ei ole enam minu mure! Ohh, ma olen kohal, lennujaamas!!!! Uskumatu..
Vihma sajab, kiirkõnnil vudin lennujaama, istutan end kusagile kohvikutoolile maha ja alustan ootamist. Kaalun kotte - kõik kontrolli all, teen kätelihaseid end toolilt tõstes ja trambin niisama natukene ringi, sest kõht on nagu maakera ja pean kuulama ühe paruskilase paruskimuusikat, mis terve lennujaama peale kajab. Kohe kodusem tunne kui vene keelt kuulen...?
Mõni tund veel jäänud lennuni. Lähen check-in'i kui näen enda kõrval tantsutäht Aleksander Makarovit ja kedagi temaga veel kaasas. Oh, eestlased! :)
Pagas ära antud. Läbin treppe, et enda lennuväravani jõuda ning ootan veel tunnike enne kui lennukile laskma hakatakse. Nii tore on palju eesti keelt kuulda! Astun lennukisse, lennuk on üsna rahvastatud, istutan end kuhugi kellegi kõrvale maha ja ohkan sügavalt. Ma ei suuda uskuda, et ma lõpuks ometi saangi päris koju. Ja lennuk stardib õigel ajal ja puha!! Kergendustunne.
Tallinn, kodu. Rong, Jõgeva - EMMMMEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEE!
Läksime emmega kohe poodi, sest unistasin sellest kaugel olles kogu aeg, et saaks mammiitoga poodi minna ja valida, mida hing ihkab ja valida eesti leiba ja eesti juustu ja eesti kõike kõike. Kuid imelikult kombel ei tahagi ma poest mitte midagi. Emmekas imestab ja ise ka imestan, ja nii asumegi kodu poole teele.
Maja - Rockyyyyyyyyyyyyy!
 Leiiiiiiiiiiiiiiib!
Voodi!

Alustab siis tegemata tööga. . .

Ma arvan,, et mu toas on 10 kraadi sooja . . . mõistus hakkab kaduma ja füüsis jäätuma.

11. oktoober 2011 - Edith´i sünnapäev ja muidu rõõmus päev!

Praegu lühidalt:
Hommikul üllatasime Sandraga magavat Eddut, isetehtud juustukoogiga. See oli igati parim päeva algus! Sadasime Edithi uksest laulu ja tordiga lihtsalt sisse ja hakkasime kohe torti sööma. Öö otsa ei saanud magada, sest kooginälg oli nii suur!
Täna tuli mulle juba uus laptop kohale, mille alles eile tellisin, mis lõpuks umbes sajandal korral üle kivide ja kändude õnnestus. Tegin oma happytantsu ja hakkasin 30meetrist netikaablit ohutult koridori paigaldama.
Ja kojusõit sai ka täna tellitud:)
Ehk siis: hetkel on nett, kuid eks ole näha kauaks teda olemas on.
Varstiseni!

Aga mulle lihtsalt niiiii hirmsasti meeldib see maailmailus lugu! (:

"uudiseid"

Meie külmas majas ei ole ikka veel Wifit. Istun ikka veel lühikese netikaabliga trepi peal netis. Täna jõudis 30meetrine netikaabel kohale, mis minu tuppa ulatub ja puha. Aga selle kõige juures on 1 aga, minu arvuti ei tööta juba paar päeva. Istun netis Eddu läpakaga. Oh, kui põnev elu. 

Kool algas ootamatult, aga kenasti. Ilm on võrreldes laupäevaga, megarõve tuulinekülm. 

(Kunagi tulevad siia kõik postitamata postitused ka, uuest Aberyaastast.)

Jah, mul läheb hästi!