Minu juuni alguses Aberystwythist lahkumine ei möödunud otseloomulikult seiklusteta. Ega otse koju saada oleks minu puhul vist palju palutud.
Kõndisime Edithiga mäest alla minul spordikott ja tal minu väiksemat sorti kohvirlaadne kott. Vahepealt tegime peatuse poole mäe peal ning jooksin kuskile registratuuri, et ühikavõtmega hüvasti jätte.Seejärel kõndisime "ilutulestiku" saatel edasi alla rongijaama. Ilutulestik selles suhte,et nimelt otsustas minu kohvrilaadne kotike tuld välja lööma hakata - ratad oli juba niiii ära kulunud ja lopergused, et kotitraadid turritasid välja ning olid tulikuumad. Sõna otseses mõttes pildus sädemeid. Nalja kui palju, ja kusjuures pärast päris kodus juba olles avastasin, et kotti ongi auk kulunud ja kotilohistamine oli (õnneks)minu vanemat laadi retuusidelegi augud jätnud.
Igatahes rongijaama jõudsime kenasti 10 minutilise edumaaga rongi ees olenemata kõrvetavast päikesest ja lahmava higiga võideldes,
Minu rong Aberist Liverpooli kuskile rongijaama enne lennujaama jõudis Aberisse umbes 40 minutit hiljem, mingite teetööde tõttu, nagu ikka. Sain siis lõpuks rongi istuma,kui veel ootasime mitu aega enne kui liikuma hakkasin. Jõudsin Edithile juba 25 korda aidaa lehvitada. Seismise tagamaad: esimese vaguni uksed ei läinud miskipärast kinni ning nii kupatatigi kogu esimese vaguni seltskond teise vagunisse, kus ma koha kenasti juba sisse olin võtnud, õnneks. Hirmus rahvamass ja palav olla, kuid hea meel, et lõpuks saime liikuma. Adios Aberimaa!
Mitu rongivahetamist ja segadusesolemist. Niisiis, olen viimasele rongile jõudmisega graafikust maas. Oleme tund aega hilinemas. Jõuan siis rongijaam, kus mul tuleb viimane rong või eelviimane võtta. Kuid mida pole, on rong, sest loomulikult on ta juba ära läinud ning meie hilinevat rongi nii kaua ei andnud vist oodata.
Väike ärevus hinges - mis edasi? - lähen ja küsin rongijaama tööliselt nõu. Kuhu ja millega ma nüüd edasi pean ja üldsegi saan seigelda, et lennujaama jõuda. Mees juhatas mind ooteruumi, kus ta vaatas arvutist, millega ma saaksin edasi minna. Kahtlaselt vangutas ta pead ja ta näoilmegi polnud väga lootustandev, kui tema mõtted sõnadeks moondusid: "Jah, mitte ükski rong ei lähe enam Liverpooli sellisel kellaajal..." Küsisin, mis ma siis nüüd tegema pean, mul on vaja olla kell 7 hommikul lennu peal ja üleüldse on see teie rongide süü, et ma nüüd hädas olen. Kell oli vist juba 9 õhtul vms, tuul puhus ja jahe hakkas olema lühikeste pükstega. See mees rääkis raadiosaatja teel mingi teise tüübiga ning saatis mu siis kuskilt treppidest üles ja siis alla, et saada teisele poole perrooni, kust see teine mees minuga edasi tegeleb. Tema ütles, et umbes 40minuti pärast tuleb rong, millega ma peaksin sõitma kuhugi kuhugi Crew'sse vist ja siis seal tegeletakse minuga edasi. No tore, vähemalt mingi asjaga saab kuhugi poole liikuma. Istusin pingil, külmetasin ja vaatasin minust mööduvaid inimesi, kes kuhugile peole rongidega liikusid ja vandusin seda kuradi Inglisemaad. "Pidin ma siia maale just tulema! Istun üksinda kesest suurt riiki, enamasti sel kellaajal juba tühjasid rongijaamasid ja ootan, et mulle kordki rongiõnn naerataks... lootusetu.." Rong saabub, sisenen, istun, soojem on olla. Tunni pärast saabun kusagile rongjaama, mis on ikka väga tühi. Otsin kedagi, kes mind edasi aidata saaks. Üritan minust mööda vuhisevaid rongijaamatöötajaid peatada ja enda murest rääkida, kuid neil näib kiire olevat. Seejärel koputan kuhugile uksele, kust ma näen kollasevestimehi väljumas ja palun abi. Mul palutakse oodata - ootan pool tundi kuni keegi leiab aega minuga kõnelda. Räägin oma rongihilinemise loo ja lennukile saamisevajaduse loo ära. Mees kutsub mind armsalt darlinguks ning läheb oma ruumi, et mulle rongiaegu vaadata. Aga ma juba tean, et ta ei leia sealt ühtegi aega,mis mind kella 7ks Liverpooli viiks. Ta tuleb tagasi mu juurde ja nii ongi. Ütleb, et tellib mulle takso. Küsib minult nime ja seletab kuhu ma taksot pean ootama minema. Olen talle abi eest äärmiselt tänulik, tema soovib mulle edu ning me teed viivadki lahku. Olen jälle üksinda, kuigi olin juba peaaegu, et rohkem rõõmus(kusjuures ma olin kogu selle reisi jooksul kui vana rahu ise ja üritasin üdini positiivne olla ja rõõmsameelne. See mul ka enamjaolt õnnestu, noh kui need paar kurat'amist välja jätta..), muretsesin palju taksosõit üldse maksma võib minna. Mul pole ju üldse sularaha ja nii ma taksojuhile ütlen, ja üleüldse rongifirma misiganes peab selle sõidu ise kinni maksma. Lõpuks näen "enda" taksot saabumas. Taksojuhiks on vanemat sorti hallipäine armas mehike, kes minuga kenasti juttu alustab ja mulle kaasa tunneb minu "põneva" seikluse pärast ja lohutab,et olgu ma mureta jõuame kenasti paari tunni pärast Liverpooli. Istusin harjumusest tagumisele istmele ning süda rahul toetasin pea vastu pehmet nahkistet.Varsti meie jutuajamine lõppeb ja sulen silmad, et natukene puhata üritada ehk isegi magada. Magada mul ei õnnestunud, sest liiga palju mõtteid oli peast läbi käimas, kuid sellegipoolest mõnus oli silmi kinni hoida ja vihmasabinat nautida. Jõuame kella 1 paiku lennujaama, noh mina üldse ei muretsenud kui kaua sõit kestab, taksojuht muudkui mainis, et varsti varsti oleme kohal. Mida pikem sõit, seda kasulikum mulle, siis ei pea ma nii kaua lennujaamas unega võitlema ja igavusega ka. Hüppan taksost ruttu välja, sest ta peatumine tohtis kesta vaid mõne minuti, et tasuta parkida saaks vms. Tänan ning ütlen nägemist, ja temagi soovib mulle kõike head ning kutsub mind armsalt kallikeseks(see on vist vanemate härrade komme siin maal :) ). Sõidurahast ei olnud kordagi juttu ning nii langes suuuuuur koorem mu südamelt kui autost lahkusin. Arvatavasti maksab rongijaamandus mis iganes mu luxsõidu kinni. Ei tea, ei ole enam minu mure! Ohh, ma olen kohal, lennujaamas!!!! Uskumatu..
Vihma sajab, kiirkõnnil vudin lennujaama, istutan end kusagile kohvikutoolile maha ja alustan ootamist. Kaalun kotte - kõik kontrolli all, teen kätelihaseid end toolilt tõstes ja trambin niisama natukene ringi, sest kõht on nagu maakera ja pean kuulama ühe paruskilase paruskimuusikat, mis terve lennujaama peale kajab. Kohe kodusem tunne kui vene keelt kuulen...?
Mõni tund veel jäänud lennuni. Lähen check-in'i kui näen enda kõrval tantsutäht Aleksander Makarovit ja kedagi temaga veel kaasas. Oh, eestlased! :)
Pagas ära antud. Läbin treppe, et enda lennuväravani jõuda ning ootan veel tunnike enne kui lennukile laskma hakatakse. Nii tore on palju eesti keelt kuulda! Astun lennukisse, lennuk on üsna rahvastatud, istutan end kuhugi kellegi kõrvale maha ja ohkan sügavalt. Ma ei suuda uskuda, et ma lõpuks ometi saangi päris koju. Ja lennuk stardib õigel ajal ja puha!! Kergendustunne.
Tallinn, kodu. Rong, Jõgeva - EMMMMEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEE!
Läksime emmega kohe poodi, sest unistasin sellest kaugel olles kogu aeg, et saaks mammiitoga poodi minna ja valida, mida hing ihkab ja valida eesti leiba ja eesti juustu ja eesti kõike kõike. Kuid imelikult kombel ei tahagi ma poest mitte midagi. Emmekas imestab ja ise ka imestan, ja nii asumegi kodu poole teele.
Maja - Rockyyyyyyyyyyyyy!
Leiiiiiiiiiiiiiiib!
Voodi!
No comments:
Post a Comment