See nädal kätkes endas teisipäevast sussishopingut Edithiga. Käisime vist peaaegu kõik potensiaalsed sussipoed läbi, enne kui ühed toredad välja suutsin välja valida. Otsuse muutis raskeks see, et ei tahtnud ma ju nende eest hingehinda välja käia, kuid selliseid nunnusid tahaks küll :) Minuga tulid koju punased - jõuluteemalised sussikesed. Mhm, mul on juba ammugi jõulumõtted!
Aaa, ja ma ikka otsustasin endale lõpuks jooksmiseks kõlbulikud jooksupüksid osta. Jah, ma lubasin endale, et ei jäta jooksmist, olenemata sellest, et ma ei saa siin koos Rockyga kruusatee peal joosta ja kõva häälega laulda ja emotsioonidel vallatleda lasta.
Püksid said pärast pikka otsingut ostetud, aga ei, ikka väga raske on osta riideid. Hullem kui majaostmine. Noh mul on ju just selliseid õigeid ja heasid ja sobivaid vaja, mida vist ainult mu mõtetes leidub..hmm... jah.
Ja kuna teadsin, et laupäeval tuleb Nia(majaomanik) ja tahab minult palju üüriraha, siis hakkasin juba tänasest pangast raha välja võtma. Sest ainult 300naela ma välja võtta päevas saangi. Võtan siis raha välja ja suundume tagasi majja. Ja keda ma seal ees näen, enda toas - Nia. Hakkas mu ruloolaadse kardinaga askeldama ja seda sättima. Ta vabandas või midagi sellist, et ta lootis, et jõuab enne minu Aberisse tulekut selle korda saada, aga nüüd ole ma juba kohal jne. Sidus siis kahe ilusa lilla siidpaelaga ruloo kinni, nii et ta ilusasti akna ette püsima jääks. See oli temas ilus küll, kuid ega mind väga ei häirinudki see katkine olevus akna ees. Majas on mitu muud tähtsamat asja, mis vajaks kordategemist, nagu nt all korrusel - suur toa /poola poisi nö jõusaali laes ilutseb hiiglaslik auk, kust vett läbi ilusasit JOOKSEB, kui keegi parasjagu üleval dušši võtab. Nojah, mis seal siis ikka, nii kaua kuni katus pähe ei kuku, pole ju hullu eks :)
Ja enne minu toast lahkumist küsis Nia ega mul juhuslikult poole augusti ja terve septembri ja oktoobrikuu rahasid pole olemas. No ega ikka ei olnud küll, sest teadsin, et alles laupäeval on maksmisepäev, aga juhuslikult ma selle 300 naela automaadist võtsin ja rahakese talle kätte ulatasin. Selline sisukas päevake siis.
Kolmapäeval ei toimunudki miskit muud erilist, kui käisin üleval mäe otsas enda osakonna hoones, kus tuli moodulite clashmine(kokkupõrge?,,.. mm vist mitte päris.. mul tunniplaanis väike võimatu olukord, ehk mul ooli ühele kellaajale 2 erinevat tundi pandud.) korda ajada. Pisut järjekorras ootamist ja asi saigi aetud.
Neljapäev:
Avastasin kolmapäeva õhtul enda tunniplaani ja kellaaegu vaadates, et mu tunnid on nüüd niimoodi sätitud, et ma pean kuskilt kaugelt Lammaste maalt(Llanbadarn või miskit sellist on selle koha nimi reaalsuses) jõudma 10 minutiga alla linna teise tundi jõudma. Mkm, no gonna happen! Nii imeinimene ja välejalgne ma ka pole, et 40minutilise teekonna 10 minutiga läbida suudaksin. Niisiis kooserdasingi uuest üles mäkke. Esmalt Student Welcome Centresse, kust mul oli vaja saada dokument, et siin koolis õpin ja üleüldse õpilane olen. Öeldi, et homseks on valmis. Selge, homme siis jälle väike sport ülesmäkke. Samas hoones tahtsin ma ka oma moodulite uuestivahetamist ajada, kuid siis öeldi mulle siit, et mingu ma ikka enda osakonna hoonesse, sest nemad seda asja ei aja. Kuigi meile oli saadetud meil, et Welcome Centre ajab asju alates tänasest.. eksole. Läksin siis edasi Parry Williamsisse(film, tv and theatre studies hoone), kust mind juhatati kellegi kellegi kabinetti(seesamune tädi, kes eilegi minuga tegeles) ja siis tema arvutist koos enda tunniplaani vaatasime. See tädi mäletas mind üllataval kombel! Ja mina alati arvan, et ma pole eriti meeldejääv nägu. Saime selle ka nüüd korda.
Asjaajamist oli ka veel raamatukogus, kus arvutiprobleemidega tegeletakse. Pöördusin sinna murega, et minu arvuti ei püüa miskipärast Wifit. Tuli siis välja, et mu Wifi nupuke olla katki läinud - kusjuures, see eelmine aasta mul ühikas veel töötas. Suvega tekkis läpakal vist masendus ja ta katkines. No, sellega ka asi nüüd klaar. Tulleb kaabel osta ikkagi.
Õhtupoolem käisime Edithi, Weronika ja Silveriga Sandral külas pannkooke tegemas, st söömas ja tema uue imeilusa koduga tutvumas. Täitsa luksus ikka, minu omaga võrreldes.
Head pannukad olid muidu!
Reede:
Jalgsimatk(mitte, et ma siin kunagi mingit bussiteenust kasutanud oleks, aga lihtsalt igaksjuhuks mainin, et ma ikka veel käin igal pool jalgsi) üles õpilastõendile järgi.
Uude koju tagasi jõudes harrastasin veel trepiinterneti. Jah, sest Wifit mul ei ole, ja nii ma istungi iga päev tunnikese oma 3meetrise netikaabliga trepil ja üritan osa saada maailmas toimuvast.
Kella 7ks vedas Edith mind laulukoori kaasa. Ma olin tegelikult täitsa põnevil sellepärast, sest laulda ei ole juba ammu korralikult saanud. Jõudsime kenasti kuhugile kohale ja avastasime enda üllatuseks, et enamik koorist olid meist täitsa palju vanemad prouad ja härrad. Koori kestvuseks oli 2h. Meile jagati kohe mingi laulikud kätte ja küsimustikud, mis täitma pidime ja juba taheti ka 3naela neilt(liikmemaks vms), kel kaasas. Mmmhmm, ma enne ikka vaataks, mis värk see siin selline on, kui laulukoor ta minu jaoks on. Esimesena laulsime kohe ülikõrge ja ooperlikkirikliku laulu "Sanctus". Jeebus, kuhu ma end nüüd sokutanud olen. Jäin kenasti sopranipingiridadele istuma ka, aga noooo niiiiiiiiiiii sopran ma ka ei ole, vabandage väga. See oli ikka valus kõrge küll. Kuigi jah, pärast tundi aega selle lauluga tutvumist sain ma noodid peaaegu et kätte küll juba. Aga üldiselt ikka kohutas mind kohe ära see, et anti laulik kätte ja nüüd laulame noodi järgi. Torekena, midaaa?!! Eks päris paljud vist teadsid seda laulukest juba iidamast-aadamast ja osad meist vaid vaatasid suurte silmadega ja valede nootidega lauldes õpetajale otsa.Tunni aja pärast oli paus ja siis ma lasin sealt jalga. Ütlesin, Edithile, et ei see siin ei ole ikka üldse minu jaoks. Ootasin, et nad laulavad tänapäevasemaid laule jms, mida ka kuskil kuulutati, aga näed siis kuidas arvamused erinevad. Ma ei tundnud end seal kohe üldse hästi, ja nii ma tähtsalt asjaliku näo tegingi ja vaikselt varvast lasin. Ei, ega siis tegelikult ju ei lauldud kooris üldse koledasti, lihtsalt polnud minu rida.
Poole kümne paiku saabus ka Edith tuppa ja jutustas, et teine tund aega laulsid nad veelgi kiriklikumat laulu. Nii et ma tegin vist targa otsuse enda suhtes.
Jaa siis Edith avastas, et tegelikult oli ikkagi võimalik moodulite registreermist teha ka Eestimaal. Oi, kus ma vandusin. Oleks ma seda teadnud, oleksin saanud veel nädalakese kodu nautida. Mh, on nõme ikka küll. Mulle nii kindlalt meilid väitsid, et registreerida saab ainult ülikooli internetis ja bla bla. Aga tuli välja, et ma oleksin saanud end kuidagi kodus ühendada ülikooli internetiga. Tere mitte tore! :S
Laupäev: Nia tuli ülejäänud rahale järgi, mida ma mit päeva pidin käima automaadist väljastamas. Ja nüüd olengi rahast lage. Ligi 800 naela korraga välja käia pole naljaasi.
Pühapäev: eestist toodud magusaga lõpparve tegemine. 7 päevaga suures koguses magusat ära süüa polnud kahjuks mingi probleem. Isver küll!!! Jube elukas..
Kuigi täna algas tennise uus hooaeg, ei tundnud ma väga tahtmist täna minna ja nii ma alustasingi kohvrite lahtipakkimise/avastamisega. Aga ainult natukene. Kui asjad on juba 4 kuud kohvris olnud, ei tapa neid enam veel nädalakese sealviibimine.
Minu majakaaslased: 2 poolakat - tüdruk ja poiss(arvab endast natukene palju ja askeldab meie netiga vist ka siin majas), 2 bulgaarlast poiss ja tüdruk(paar) aka sussisahistajad( alguses oli meil ainult poiss sussisahistaja, mis Edithi närvidele hakkas ja mind naerma ajas, kuid varsti lisandus ka tüdruk sussisahistaja. Nad lihtsalt sahistavad hirmus kõvasti oma sussikesi!) ja 1 vanemat sorti meesterahavas(50a, kes enda toast lahkub vist küll vaid viimases hädas. Ei, mulle sobib.)
Ja Eddu ka, kes minust 2 treppi kõrgemal elab ja nii me teineteisel ligidal külas käia saamegi ja sussisahistajaid aka tulepõlemajätjaid taga kiruda. Aga tegelikult on nad toredad inimesed, ausalt!
No comments:
Post a Comment