Kuna jaanuari lõpus algas uus semester, uuendati ka tunniplaani.
ESMASPÄEV - vaba. Asukoht - ühikatuba.
TEISIPÄEV - 14.00 - 17.00 uus tund nimega Production Project(saime valida kaheksast erinevast peateemast 3 ja neist ühe eriti lemmiku aineteema. Mina valisin Sorting Office ehk sorteerimiskontor ehk räägib siis kirjade sorteerimisest ja kuidas kirjad liiguvad ja neid saadetakse. Kõik postikirjadega seonduv.), milles õpime Site-Specific Performancet ehk erinevate kohtade performancet - kus ja kuidas on võimalik etendust teha - nt autotöökoda, mis iganes lavastajal pähe kargab.
See tund asub all linnas mingis kirikukoguduse hoones, saalis, mis on üsna jahekas.
KOLMAPÄEV - 14.00 - 16.00 imearmas TENNIS! Toimumiskoht - all linnas.
NELJAPÄEV - 9.00 - 12.00 Production Project. Tegevuskoht - all linnas vanas kirjade sorteerimishoones, mis on megajahe, räpane, tühi, seal on 26(keegi oli üle lugenud) surnud väikest lindu, kohati vesilombine põrand, kuna radiaatorid ajavad endist vett välja, ja põrandad on üleüldiselt sellised õlised ja kohati libedad. Ei põnev hoone, mhmm.. Ühesõnaga moodi sinna tegema minna ei saa, ja riietus on dressid - mugavaim lahendus, ja peaaegu raatsin neid ära rokata, kui vaja.
13.10 - 14.00 Teatri loeng üleval füüsika hoones.
16.10 - 17.00 Teatri seminar - pläralära tund - loetud teemade/näidendite arutlemine. Siinsamas üleval teatriosakonna hoones õnneks.
Ja see hull päev lõppebki kell 5. Jess! Kunagi ei jõua päeva lõppu ära oodata.
REEDE - vaba (noh pärast meeletut neljapäeva, kulub vast ära). Asukoht - ühikatuba
LAUPÄEV - vaba. Asukoht - ühikatuba.
PÜHAPÄEV - 14.00 - 16.00 TENNIS!
Ega ma ei kurda küll, või mis ?
(:
Monday, 28 February 2011
28. veebruar - veebruarikuu viimane päev
Tänud Oscaritele jõudsin magama alles kell 5 hommikul. Sel ajal kui emme Eestis üles ärkab. Põnev.. Mulle meenus selle öise vaatamise, need öised ülesärkamised ja üksteise ülesajamised vennaga, kui me jälle mõnda auhindade galat vaatasime. Ja siis sai neid ju televusserist öösiti näha, olenemata, et järgmine päev koolipäev oli. Vahva oli ikkagi! :)
Ärkasin siis vahelduva eduga umbes täpselt enne kella kahte. Pea valutas jamasti - vist ärritasin enda biloogilist kella sellise mitte tavapärase muutusega. Aga oli väärt küll.
Miskit erilist see päev ei toonudki mulle. Lugesin näidendit - Caryl Churchillv"Cloud Nine" (Pilv 9 ?) ja ka Site-Specificu Performance raamatu 2 peatüki sain läbi loetud, mis jäi küll neljapäevaks, kui siis seda ei teinud. Kuid parem hilja kui mitte kunagi eks!
Nonii ja siis netitasin ja vaatasin Ringvaadet. Mul on ikka ülihea meel, et ETVd Internetist nähada saab! Mu parim sõber siin!
Ja rohkem uudiseid polegi.
Väga ilus ilm oli täna - päikesepaisteline ja selline muidu armas :)
Ärkasin siis vahelduva eduga umbes täpselt enne kella kahte. Pea valutas jamasti - vist ärritasin enda biloogilist kella sellise mitte tavapärase muutusega. Aga oli väärt küll.
Miskit erilist see päev ei toonudki mulle. Lugesin näidendit - Caryl Churchillv"Cloud Nine" (Pilv 9 ?) ja ka Site-Specificu Performance raamatu 2 peatüki sain läbi loetud, mis jäi küll neljapäevaks, kui siis seda ei teinud. Kuid parem hilja kui mitte kunagi eks!
Nonii ja siis netitasin ja vaatasin Ringvaadet. Mul on ikka ülihea meel, et ETVd Internetist nähada saab! Mu parim sõber siin!
Ja rohkem uudiseid polegi.
Väga ilus ilm oli täna - päikesepaisteline ja selline muidu armas :)
Sunday, 27 February 2011
27. veebruar - Oscarid
Lubasin endale täna magamist kuni kella 12ni, sest eile sai filmi The Black Swan tõttu kauem üleval oldud. Pean mainima, et see film ei meeldinud mulle peaaegu, et enamjaolt.Vot siis.
Väike hommikusöök ja kella 14ks tennisesse. Kohale jõudes tuli välja, et trenn on ära jäetud. Vaid kaks poissi toksisid mängida. Ei tegelikult on hea kui saabki niimoodi lihtsalt mängida, ja ei pea harjutusi tegema. Aga jama on selles, et mul pole endal reketit. Treenerid oleks võinud reketikuuri lahti jätta või midagi, ja üleüldse oleks võinud teada anda, et tänast treeningut ei toimu. Noh jah see selleks.
Tänu trenni ärajäämisele jõudsin poest läbi käia ja nt armastatud pehmeid vahvleid osta - hea soodukas ka veel!
Kõndisin siis tagasi üles tuppa. Päev oli imeline - päike paistis meeldivalt ja lilled jätkuvalt avastavad õitsemishooaega, kuigi tuul oli megatugev ja tennis oleks ka pisut raske mängida olnud. Kuid on ka suurema tuulega mängitud ja paduvihmas ja kuidas veel.
Tänasesse päevaplaani kuulus ka ostutšekkidel olevate rahanumbrite kokku kalkuleerimine. Mulle meeldib seda teha, ja teada saada, kui palju kuus kulutan ja end distsiplineerida.
Tänane sisaldas veel 20 lk lugemist Mike Pearson "Site-Specific Performance", mis on mega spetsiifiline ja keeruline. Enamik tekstist on mõistetamatu, aga ma ei anna alla, ja loen ikka lõpuni!
Nojah, ja siis netitamist ja Oscarite punase vaiba ootamist. Aa ja hakkasin detsembri lõpus kunagi väga fännanud Sabrinat youtubest vaatama. Nii vahva! Esimese hooaja riided on ikka tõesti ajast ja arust! :D
Õhtusöök, lugemine, ja muidu olemine.
Homseni!
PS!
Avastasin paar päeva tagasi, mida ka täna kasutasin, et kui on igav kõndida, ja tee tundub lõputu on üsna turgutav samme lugema hakata! :D
Väike hommikusöök ja kella 14ks tennisesse. Kohale jõudes tuli välja, et trenn on ära jäetud. Vaid kaks poissi toksisid mängida. Ei tegelikult on hea kui saabki niimoodi lihtsalt mängida, ja ei pea harjutusi tegema. Aga jama on selles, et mul pole endal reketit. Treenerid oleks võinud reketikuuri lahti jätta või midagi, ja üleüldse oleks võinud teada anda, et tänast treeningut ei toimu. Noh jah see selleks.
Tänu trenni ärajäämisele jõudsin poest läbi käia ja nt armastatud pehmeid vahvleid osta - hea soodukas ka veel!
Kõndisin siis tagasi üles tuppa. Päev oli imeline - päike paistis meeldivalt ja lilled jätkuvalt avastavad õitsemishooaega, kuigi tuul oli megatugev ja tennis oleks ka pisut raske mängida olnud. Kuid on ka suurema tuulega mängitud ja paduvihmas ja kuidas veel.
Tänasesse päevaplaani kuulus ka ostutšekkidel olevate rahanumbrite kokku kalkuleerimine. Mulle meeldib seda teha, ja teada saada, kui palju kuus kulutan ja end distsiplineerida.
Tänane sisaldas veel 20 lk lugemist Mike Pearson "Site-Specific Performance", mis on mega spetsiifiline ja keeruline. Enamik tekstist on mõistetamatu, aga ma ei anna alla, ja loen ikka lõpuni!
Nojah, ja siis netitamist ja Oscarite punase vaiba ootamist. Aa ja hakkasin detsembri lõpus kunagi väga fännanud Sabrinat youtubest vaatama. Nii vahva! Esimese hooaja riided on ikka tõesti ajast ja arust! :D
Õhtusöök, lugemine, ja muidu olemine.
Homseni!
PS!
Avastasin paar päeva tagasi, mida ka täna kasutasin, et kui on igav kõndida, ja tee tundub lõputu on üsna turgutav samme lugema hakata! :D
Saturday, 26 February 2011
26. veebruar - Eurolaul aka Eesti Laul 2011
Nonii, olen nüüd enda detsembri suuurima seikluse kirja saanud. Nüüd vahelduseks pisut ka reaalajast miskit.
Täna ärkasin kell 11, kella peale. Distsiplineerin end nüüd juba paar nädalat - lähen kell 23-24.00 magama ja tõusen hiljemalt kell 11. Muidu magaks pool päeva maha ja pool ööst veedan silmad avali lakke vahtides, mis on üsna masendav.
Hommikusöögi ajal vaatasin Hooaja tänast kordust, presidendi vastuvõtust meeletult palju pilte. Youtube´tamist.
Siis mingi aeg käisin poes - investeerisin ketšupisse.
Väga soe on õues ikka, päikesepaistel oli talvejope pisut liiastki. Ja nartsissid ning lumikellukesed õitsevad imearmsalt juba nädala jagu. Kevad tuleb tasapisi.
Ma ei jõua juba ära oodata Eurolaulu!
Nonii, pessu, söögitegemine ja juba ongi ETVsilme ees! Juhuuu.
Palusin nii mõnelgi enda eest Rolfi eest hääletada. Aitäh, Emme, Käty ja Raki! :)
Hästi nukker, et Rolf nii kaugele jäi, sest see tema üks parimaid laule, kuid samas on mul väga hea meel, et Getter Eurovisioonile pääses!!
Ongi vist kõik.
Varstiseni!
Täna ärkasin kell 11, kella peale. Distsiplineerin end nüüd juba paar nädalat - lähen kell 23-24.00 magama ja tõusen hiljemalt kell 11. Muidu magaks pool päeva maha ja pool ööst veedan silmad avali lakke vahtides, mis on üsna masendav.
Hommikusöögi ajal vaatasin Hooaja tänast kordust, presidendi vastuvõtust meeletult palju pilte. Youtube´tamist.
Siis mingi aeg käisin poes - investeerisin ketšupisse.
Väga soe on õues ikka, päikesepaistel oli talvejope pisut liiastki. Ja nartsissid ning lumikellukesed õitsevad imearmsalt juba nädala jagu. Kevad tuleb tasapisi.
Ma ei jõua juba ära oodata Eurolaulu!
Nonii, pessu, söögitegemine ja juba ongi ETVsilme ees! Juhuuu.
Palusin nii mõnelgi enda eest Rolfi eest hääletada. Aitäh, Emme, Käty ja Raki! :)
Hästi nukker, et Rolf nii kaugele jäi, sest see tema üks parimaid laule, kuid samas on mul väga hea meel, et Getter Eurovisioonile pääses!!
Ongi vist kõik.
Varstiseni!
. . . 22.detsember - 23. detsember
Kui te arvate, et me bussis Tiiaga kaks kurvakuju rüütilt olime - siis eksite. Naeru ja nalju jagus. Ma ei tea miks, aga kogu aeg on meil miskit naerda. Niii vahvaaaaaa!
Nonii kell on 15.50 ja me peatume Varssavi´s - esimesed mahaminejad, ja miinuskraadid.
Niii, edasisõit. Kõik pardale!
Loks loks, baltimaad. Tegelikult ikka veel Poola:S Lõppematu riik..
Söönud ei ole juba tükk aega, ja toidukoti sisu nt šokolaadimuffinitele saltosid ei viska. Ei taha kohe üldse midagi. Endalgi hakkab endast hale, kui hale ma olen :D
19.30 peatus ja mahamineja Biatystok´is. Poola? Mhmm.
Emme oli mulle vahepeal oma arenendu Internetikasutamisoskustega Riia - Tartu bussipileti ära tellinud. Nüüd kimubtas mind mure, kas ja kus pilet välja printida oleks võimalik...
22.01 oleme Leedus.
Oleksime pidnud juba kell 22.50 Riias olema. Aga hilineme tohutult
Emme oli mulle vahepeal oma arenendu Internetikasutamisoskustega hommikuse Riia - Tartu bussipileti ära tellinud. Nüüd kimubtas mind mure, kas ja kus pilet välja printida oleks võimalik...
03.35 olime Lätis! Natukene veel kannatamist ja siis juba kodule lähemal.
Riias olime vist kell pärast viit umbes.
Nii, kui bussiuksest välja astusin jäätusin ma korraks. Megakülm juuu! -10 kraadi ei ole naljaasi kevadjakiga. Jessuke! Vähemalt on nüüd bussijaam lahti. Ja muide me jõudsime ikkagi varem kui arvasime, sest bussijuhid olid ennustanud, et jõuame alles 8 või nii. Ja pean ütlema - Jumal tänatud, et me varem ei jõudnud. Sest bussijaam kinni kuni kella 1st viieni vist. Ebanormaalne! Oleksime pidanud -10 kraadiga kõik need tunnid õues passima. Ei aitäh!
Kimasime Tiiaga kohe esimese kassa järjekorda. Valisime selle kassa, sest keegi vene paabuskad teadsid, et just see kassa tehakse kõige varem lahti ja Tiia saab omale pileti esimesele bussile Tallinna ostetud. 6.25 tehti vist kassa lahti ning Tiia saigi bussipileti ostetud, või ostis ta selle bussist..hmm... Mina vene keelt ei oska, ja lootsin, et Tiia siis küsib minu eest, kas bussipilet vaja välja printida või mis. Aga tal ununes see ning ruttu ruttu läksime tema bussi juurde, mis juba ette sõitnud. Küsisin bussijuhi käest oma mure, õnneks ta eestlane, jippii, - ta arvas, et on ikka vaja välja printida, aga ei ole kindel.Kallistasin Tiiat, ja juba bussirattad liikuma hakkasidki. Tiial läks õnnelikult!
Ja enne kui ma arugi sain, olin üksinda suures Riias - vene keeles, kus keegi inglise keelt ei mõistnud.
Täitsa niru oli jääda üksinda, ja nüüd oma piletiprobleemiga tegelema hakata. Telefoniakud said tühjaks. Tore tore - NUKKER. Ei saa enam emmele ka helistada juu, et abi paluda ja küsida, mis edasi. Üritasin leida mingisuguse töötava pistikupesa. Kõndisin treppidest üles, kus ööbimisvõimalus, ning üritasin käte-jalgade mingile tädile registreerimislauas selgeks teha, mis mul mureks. Näitasin akulaadijat, ning ta sai kohe aru. Jess! Pistsin laadija pistikusse, ning ootasin pool tundi seina ääres, kuni aku juba telefonikäsitlemist kannatas. Tänasin tädit, vene keeles muide, mille peale ta kenasti naeratas. :)
Minu buss väljub 8.40. Parasjagu ootamist. Leidsin selle bussifirma, millega Tartu sõidan, kontori sealtsamast bussijaamast, mida ennist ei märganud. Astun sisse, küsin kas tüdruk inglise keelt oskab. Jess, oskab! Sain pileti välja prinditud, ja raha ei tahetudki õnneks! Tavaliselt ju ikka igasugune tegevus maksab.
Helistasin, siis kui kell juba normaalsem - niimoodi emme ülestõusmiseaeg oli, emmele ning andsin teada, et sain pileti välja prinditud. Vahepeal juba mõtlesin, et kui keegi inglise keelt ei mõista, helistan emmele ning annan piletimüüjale enda telefoni pihku ja küll siis emme selgeks teeb talle, mis mul vaja. Imelik oleks vist olnud küll :D Aga häda käes, siis tuelvad igasugused variandid käiku. Kuigi ma küll ei tea kuidas mu telefon sealt rääkimisklaasi alt läbi oleks mahtunud. Teenindaja ja klient enamasti ju eraldatud plastklaasiga.
Istusin külmal, taaskord rauast kollasel toolil, vaatasin telekat, mis laes rippus ning ootasin, et kell juba rutem liiguks. Video MTVl olid küll iidamast aadamast, aga millegagi pidi end ju tegevuses hoidma.
Bussini veel 45 minutit. Lähen välisuksele lähemale, kui tuleb minu juurde üks meesterahvad/poiss, kes minuga juttu alustab ning arvab, et mind lennujaamas või bussis nägi. Tõsi, mina mäletan teda ka. Rääkisime pisut, kui hull ja ebanormaalne olukord lennujaamas ikka valitses. Inglise keeles loomulikult. Kaikaga ei oleks ka minult peale enda nime ütlemise minust mingit vene keelt välja peksnud. Aeg sai sisustatud, ning tatsasin täitsa rõõmsal, kuid kananahal bussini, mis vahepeal ette oli sõitnud. Täitsa külm ikka õues!
Annan bussijuhile kontrollimiseks pileti ja ta annab mulle ka veepudeli kaasa. Noh, ikka kõigile see ette nähtud, ei ole ma mingi eriline. Vat luksus!
Minu koha nr on 28 ja lauaga. Minu kõrvale istub üks daam, nihutan end akna alla. Lootsin küll üksi istuda, kuid ega tegelikult väga vahet pole, peaasi, et Eestimaale juba saaks. Oleksin olnud nõus ka püstijalul seisma!
Tegelikult oli buss täitsa tühi, kuid ta ei läinud ka kuhugi mujale istuma, nii minagi. Üritasin temast vahepeal mööda saada, jube kitsas oli, et vetsu minna. Kannatasin juba täitsa pikka aega!
Bussis on soe ja silmad vajuvad otsekohe kinni, õlakott pea all ja vastu akent toetamas. Mis sa hing veel ihkad.
Vahepeal käis mingi tüüp bussis ja tahtis meilt midagi näha saada. Andsin talle bussipileti, tõsiselt unsegeaduses olles, kuid sellega ei olnud ta rahul ja tahtis hoopis IDkaarti. Ahah, selge.Okei, kohe saate. Jessuke mu süda puperdas. Aga toll oli vaid. No tere Eestimaa, mu kallis maa!
Jõudsime kella poole 2 paiku Tartusse. Naine mu kõrval magas, temast mööda ma ei mahtunud, ilma et ta end liigutanud oleks ning ronisin üle laua. Toppisin end riidesse ja olin iga hetk bussist väljuma. Ummik Tartus, ja suur teine!
Astun bussist maha, niiii tore on olla kodumaa pinnal ja täitsa iseenda jalgadega, mitte enam bussi omadega!
Lähen Tasku keskusesse, et aega parajaks teha kuniks emme-issi saabuvad. Helista, nad poole tunni pärast kohal. Armas:) Ootan, jalutada küll ei viitsi.
Ja sealt nad tulevadki, kõnnivad minust peaaegu, et mööda. Kuna meil ees Lenna ja Oti kontsert ootamas (tegelikult oleksin pidanud ka Helisevale Muusikale minema, kuid lennu ärajäämise tõttu jäi sinna minemata. kahju) tahtsin Gert´i korterisse pesema minna, kuid emme-issi arvavad, et võiks mind enne pisut sööta. Hea mõte! Kõht on megatühi küll - pole juba 15 tundi midagi söönud. Ja hoian oma paretikest peas, siis ei näe keegi, kui jubedad mu juuksed on.
Läheme Kaubamajja sööma. Minu esimene liha ja kartulid 3 kuu jooksul. Mmm.. nämma, kuid kõht saab ruttu täis, aga järgi ka ei jäta. Või jätsin?
Kontsert kirikus. Esmalt läksime vale kiriku juurde. Kuid jõudusime kensti õigesse kohta ka. Kirik rahvast täis juba, üritame leida või tekitada hea nähtavusega kohta. Tekitasime endale head kohad. Ma olin täitsa esireas, müüri ääres. Ilus kontsert, mulle meeldis! Südamlik!
Poeskäik. Oh, ma unistasin Walesis olles, et saaks emmega juba poodi. Ostan martsipani. Kojusõit ja väike tukk!
Kodumajaaaaaaaaaaaaaaaaaaa, Rockyyyyyyyyyyyyyyyyyyyyy!!!! Mu kullakallis tibuuu, kes hetkel tundis küll vaid kontide lõhna, mis toidukotis, kui ta ei unustanud ka mind tervitamast ja mulle endast rääkimast!
Kusjuures ei läinudki kohe magama, sest emme oli mind kutsunud rahvatantsunaiste jõulupeole. Kuigi ma olin üsna kurnatud, ei jätnud ma minemata, ja õigesti tegin! Tohutult tore oli peaaegu kõiki jälle näha ja naerda saada ning meeletult head ja palju toitu süüa! Hapukapsad mmmmm!
Ja niiii tore oli kuulda, kuidas nii mõnigi minu blogi loeb ja mu tegemistele kaasa elab :)
Kingipakid jagatud kõhud täis toidetud võis koju küll minna. Kell näitas juba 22 vähemalt. Ja vot nüüd, koju jõudes, enne veel sai küll pisut martsipani nositud, ja siis ootas mind mu kallis voodikene!
Uneaeg minu armsas vooodis! Aitan Rockypoisi ka voodisse ning uinun - minu elu armastus minu kõrval :)
Nonii kell on 15.50 ja me peatume Varssavi´s - esimesed mahaminejad, ja miinuskraadid.
Loks loks, baltimaad. Tegelikult ikka veel Poola:S Lõppematu riik..
Söönud ei ole juba tükk aega, ja toidukoti sisu nt šokolaadimuffinitele saltosid ei viska. Ei taha kohe üldse midagi. Endalgi hakkab endast hale, kui hale ma olen :D
19.30 peatus ja mahamineja Biatystok´is. Poola? Mhmm.
Emme oli mulle vahepeal oma arenendu Internetikasutamisoskustega Riia - Tartu bussipileti ära tellinud. Nüüd kimubtas mind mure, kas ja kus pilet välja printida oleks võimalik...
22.01 oleme Leedus.
Oleksime pidnud juba kell 22.50 Riias olema. Aga hilineme tohutult
Emme oli mulle vahepeal oma arenendu Internetikasutamisoskustega hommikuse Riia - Tartu bussipileti ära tellinud. Nüüd kimubtas mind mure, kas ja kus pilet välja printida oleks võimalik...
03.35 olime Lätis! Natukene veel kannatamist ja siis juba kodule lähemal.
Riias olime vist kell pärast viit umbes.
Nii, kui bussiuksest välja astusin jäätusin ma korraks. Megakülm juuu! -10 kraadi ei ole naljaasi kevadjakiga. Jessuke! Vähemalt on nüüd bussijaam lahti. Ja muide me jõudsime ikkagi varem kui arvasime, sest bussijuhid olid ennustanud, et jõuame alles 8 või nii. Ja pean ütlema - Jumal tänatud, et me varem ei jõudnud. Sest bussijaam kinni kuni kella 1st viieni vist. Ebanormaalne! Oleksime pidanud -10 kraadiga kõik need tunnid õues passima. Ei aitäh!
Kimasime Tiiaga kohe esimese kassa järjekorda. Valisime selle kassa, sest keegi vene paabuskad teadsid, et just see kassa tehakse kõige varem lahti ja Tiia saab omale pileti esimesele bussile Tallinna ostetud. 6.25 tehti vist kassa lahti ning Tiia saigi bussipileti ostetud, või ostis ta selle bussist..hmm... Mina vene keelt ei oska, ja lootsin, et Tiia siis küsib minu eest, kas bussipilet vaja välja printida või mis. Aga tal ununes see ning ruttu ruttu läksime tema bussi juurde, mis juba ette sõitnud. Küsisin bussijuhi käest oma mure, õnneks ta eestlane, jippii, - ta arvas, et on ikka vaja välja printida, aga ei ole kindel.Kallistasin Tiiat, ja juba bussirattad liikuma hakkasidki. Tiial läks õnnelikult!
Ja enne kui ma arugi sain, olin üksinda suures Riias - vene keeles, kus keegi inglise keelt ei mõistnud.
Täitsa niru oli jääda üksinda, ja nüüd oma piletiprobleemiga tegelema hakata. Telefoniakud said tühjaks. Tore tore - NUKKER. Ei saa enam emmele ka helistada juu, et abi paluda ja küsida, mis edasi. Üritasin leida mingisuguse töötava pistikupesa. Kõndisin treppidest üles, kus ööbimisvõimalus, ning üritasin käte-jalgade mingile tädile registreerimislauas selgeks teha, mis mul mureks. Näitasin akulaadijat, ning ta sai kohe aru. Jess! Pistsin laadija pistikusse, ning ootasin pool tundi seina ääres, kuni aku juba telefonikäsitlemist kannatas. Tänasin tädit, vene keeles muide, mille peale ta kenasti naeratas. :)
Minu buss väljub 8.40. Parasjagu ootamist. Leidsin selle bussifirma, millega Tartu sõidan, kontori sealtsamast bussijaamast, mida ennist ei märganud. Astun sisse, küsin kas tüdruk inglise keelt oskab. Jess, oskab! Sain pileti välja prinditud, ja raha ei tahetudki õnneks! Tavaliselt ju ikka igasugune tegevus maksab.
Helistasin, siis kui kell juba normaalsem - niimoodi emme ülestõusmiseaeg oli, emmele ning andsin teada, et sain pileti välja prinditud. Vahepeal juba mõtlesin, et kui keegi inglise keelt ei mõista, helistan emmele ning annan piletimüüjale enda telefoni pihku ja küll siis emme selgeks teeb talle, mis mul vaja. Imelik oleks vist olnud küll :D Aga häda käes, siis tuelvad igasugused variandid käiku. Kuigi ma küll ei tea kuidas mu telefon sealt rääkimisklaasi alt läbi oleks mahtunud. Teenindaja ja klient enamasti ju eraldatud plastklaasiga.
Istusin külmal, taaskord rauast kollasel toolil, vaatasin telekat, mis laes rippus ning ootasin, et kell juba rutem liiguks. Video MTVl olid küll iidamast aadamast, aga millegagi pidi end ju tegevuses hoidma.
Bussini veel 45 minutit. Lähen välisuksele lähemale, kui tuleb minu juurde üks meesterahvad/poiss, kes minuga juttu alustab ning arvab, et mind lennujaamas või bussis nägi. Tõsi, mina mäletan teda ka. Rääkisime pisut, kui hull ja ebanormaalne olukord lennujaamas ikka valitses. Inglise keeles loomulikult. Kaikaga ei oleks ka minult peale enda nime ütlemise minust mingit vene keelt välja peksnud. Aeg sai sisustatud, ning tatsasin täitsa rõõmsal, kuid kananahal bussini, mis vahepeal ette oli sõitnud. Täitsa külm ikka õues!
Annan bussijuhile kontrollimiseks pileti ja ta annab mulle ka veepudeli kaasa. Noh, ikka kõigile see ette nähtud, ei ole ma mingi eriline. Vat luksus!
Minu koha nr on 28 ja lauaga. Minu kõrvale istub üks daam, nihutan end akna alla. Lootsin küll üksi istuda, kuid ega tegelikult väga vahet pole, peaasi, et Eestimaale juba saaks. Oleksin olnud nõus ka püstijalul seisma!
Tegelikult oli buss täitsa tühi, kuid ta ei läinud ka kuhugi mujale istuma, nii minagi. Üritasin temast vahepeal mööda saada, jube kitsas oli, et vetsu minna. Kannatasin juba täitsa pikka aega!
Bussis on soe ja silmad vajuvad otsekohe kinni, õlakott pea all ja vastu akent toetamas. Mis sa hing veel ihkad.
Vahepeal käis mingi tüüp bussis ja tahtis meilt midagi näha saada. Andsin talle bussipileti, tõsiselt unsegeaduses olles, kuid sellega ei olnud ta rahul ja tahtis hoopis IDkaarti. Ahah, selge.Okei, kohe saate. Jessuke mu süda puperdas. Aga toll oli vaid. No tere Eestimaa, mu kallis maa!
Jõudsime kella poole 2 paiku Tartusse. Naine mu kõrval magas, temast mööda ma ei mahtunud, ilma et ta end liigutanud oleks ning ronisin üle laua. Toppisin end riidesse ja olin iga hetk bussist väljuma. Ummik Tartus, ja suur teine!
Astun bussist maha, niiii tore on olla kodumaa pinnal ja täitsa iseenda jalgadega, mitte enam bussi omadega!
Lähen Tasku keskusesse, et aega parajaks teha kuniks emme-issi saabuvad. Helista, nad poole tunni pärast kohal. Armas:) Ootan, jalutada küll ei viitsi.
Ja sealt nad tulevadki, kõnnivad minust peaaegu, et mööda. Kuna meil ees Lenna ja Oti kontsert ootamas (tegelikult oleksin pidanud ka Helisevale Muusikale minema, kuid lennu ärajäämise tõttu jäi sinna minemata. kahju) tahtsin Gert´i korterisse pesema minna, kuid emme-issi arvavad, et võiks mind enne pisut sööta. Hea mõte! Kõht on megatühi küll - pole juba 15 tundi midagi söönud. Ja hoian oma paretikest peas, siis ei näe keegi, kui jubedad mu juuksed on.
Läheme Kaubamajja sööma. Minu esimene liha ja kartulid 3 kuu jooksul. Mmm.. nämma, kuid kõht saab ruttu täis, aga järgi ka ei jäta. Või jätsin?
Kontsert kirikus. Esmalt läksime vale kiriku juurde. Kuid jõudusime kensti õigesse kohta ka. Kirik rahvast täis juba, üritame leida või tekitada hea nähtavusega kohta. Tekitasime endale head kohad. Ma olin täitsa esireas, müüri ääres. Ilus kontsert, mulle meeldis! Südamlik!
Poeskäik. Oh, ma unistasin Walesis olles, et saaks emmega juba poodi. Ostan martsipani. Kojusõit ja väike tukk!
Kodumajaaaaaaaaaaaaaaaaaaa, Rockyyyyyyyyyyyyyyyyyyyyy!!!! Mu kullakallis tibuuu, kes hetkel tundis küll vaid kontide lõhna, mis toidukotis, kui ta ei unustanud ka mind tervitamast ja mulle endast rääkimast!
Kusjuures ei läinudki kohe magama, sest emme oli mind kutsunud rahvatantsunaiste jõulupeole. Kuigi ma olin üsna kurnatud, ei jätnud ma minemata, ja õigesti tegin! Tohutult tore oli peaaegu kõiki jälle näha ja naerda saada ning meeletult head ja palju toitu süüa! Hapukapsad mmmmm!
Ja niiii tore oli kuulda, kuidas nii mõnigi minu blogi loeb ja mu tegemistele kaasa elab :)
Kingipakid jagatud kõhud täis toidetud võis koju küll minna. Kell näitas juba 22 vähemalt. Ja vot nüüd, koju jõudes, enne veel sai küll pisut martsipani nositud, ja siis ootas mind mu kallis voodikene!
Uneaeg minu armsas vooodis! Aitan Rockypoisi ka voodisse ning uinun - minu elu armastus minu kõrval :)
....
Jõudsime hostelisse kohale, tegime check-in´i andsime allkirjad ning juba lootsime, et voodid on kohe kohe meie päralt. Aga, ei. Öeldi, et nii ametlik pool tehtud, nüüd võite teha aega kusagil parajaks kuni kella 14.00ni. Me vaatasime Tiiaga üksteisele arusaamatult otsa, ei saanud mõhkugi aru. Klienditeenindaja siis ütles, et kõik toad praegu kinni, või toimub koristamine või midagi sellist, ja esimene tuba vabaneb kell 2. Me üritasime normaalsed näod ette manada, ja tänasime kenasti. Mõte peas: "No tore, kuhu me nüüd siis minema peaksime, ei suuda enam jalgelgi seista!!"
Pöörasime neile selja, jõudsime astuda ühe sammu, kui registreerijatädi (kel oli minuga muide sama nimi. See oli küll vahva :D Tekitas ka alguses segadust, kuna ei saanud mina, ega tema aru, keda kõnetatakse algul, kui endid registreerima läksime... selline huvitav.) hõikas:" Oodake, just üks tuba vabanes, ja saategi kohe tuppa minna.:)" Oiii me rõõm oli suuuuur! Mõnus voodi, soe dušš ja puhtad riided selga ning uinakule.
Tuppa jõudmiseks läbisime tõelise treppide kadalipu, noh pisut trenni eksju.
Esimese asjana panime koha televiisori käima, et värskeid uudiseid - ilmateadet jälgida! Kas asi muutub ka paremaks või mitte.
Pean mainima, et tuba ei olnud just kõige soojem, akna vahelt puhus vinge tuul. Tõstsime siis aga megasuure ja raske kardina aknalauale nö tuule kaitseks, ja käis küll. Ja õnneks oli vetsu-ja pesumajandus kohe meie toa ukse vastas. Minu õnnepäev? OooJaaa!
Kui eluks vajalikud protseduurid tehtud, otsustasime, et magame pisut, ning äratame end siis kella toel üles, et veel toidupoodi jõuda. Süüa tahaks küll, kuid magada tahtsime hetkel veelgi rohkem. Minust on seda raske uskuda, et magamine võitis söögi, aga tuleb välja, et kõik on võimalik!
Ei mäletagi kas BBC News telekast käis või lülitasime teleka välja..
Mõtlesime, et magame paar tunnikest, ning läheme siis suureks bussisõiduks toidumoona ostma.
Nii kui mu pea patja puudutas, või õigemini ei jõudnudki veel puudutada, mu silmad sulgesid. Ja meie magamisest sai 4 tundi. Mõnuuus!
Ärkasime mingi aeg ning otsisime sellise suurema toidupoe üles - Sainsbury või midagi sellist. Poes veetsime täitsa tund aega, sest valisime ja valisime toitu. Ei suutnud otsustada, mida vaja, mida mitte. Ja UK kaup ikka sootuks teine kui Eestimaa oma..
Nii, tuppa, sööma, uudised, magama(jälle). Meie suurim hirm magamajäämisel: et jumala eest bussi maha ei magaks. No see oleks ikka õuduste õudus küll!!
Äratus kell 6. Televiisor lahti. Silmapesu (kraanikauss toas, lahee:D) Hommikusöök.
7.45 väljume hostelist. Pisut seiklemist ja ringiga kõndimist, sest eilne tulek meelde väga ei jäänud ja kaardilugemisega hommikusel ajal raskusi. Isver kui palav hakkas kõndimisega ja naermisega. Mina naersin kogu aeg Tiiat, sest tema vahva kohver läks igal 5ndal sammul kummuli. Ei tea, igatahes kole palju nalja tegi see minule küll :D
Ja miks palav? Nimelt toppisin ma nüüd veelgi rohkem riideid selga kui eelneva seikluse jooksul. Kõik pluusid ja püksid said selga-jalga topitud! Ausõna! Tsjah, ilm oli soojem hommikul, aga parem karta kui kahetseda. Mine sa tea, kus bussiga midagi juhtuda võib, ja me tükk aega lumehanges kükitama peame. Ma olen juba kõigeks valmis!
8.07 olime bussijaamas. Pisut ootamist, pool tundi? No 8.44 alustas buss sõitu London Victoria bussijaamast. Jess, oleme bussis, ja nüüd hing rahul. Me liigume kodu poole!!
Aa muide juba on 21. detsember. Jõulud pole enam kaugel, või kuidas võtta...
Vähendasin enda riidevarustust ning võtsin jällegi magamispoosi sisse. Teate, tagumik on eelnevast istumisest niii valus, et raske bussiistmega sõbraks saada..
Olime Tiiaga ainukesed eestlased bussis, enamik paruskilased.
11.20 jõudsime Eurotunneli parklasse, vist.
Suitsupaus, mis 10min asemel kestis terve igaviku. Jube, kui palju suitsetajaid on :S Ja bussis oli mingi hingematvalt jube hais, eriti kui keegi(ei teagi, kes täpselt) meie istmetest möödus. Jessuke, ma mõtlesin, et annan otsad. Annab haisutekitajat kõrvaldada? Vist mitte eks.. jube pohmakahais, ma eeldan..õõaah.
Meile jagati menüüd, loeme seda ja Tiia loeb siis, mis menüüs pakutakse: "Airconditioner.. hmm" Maksab, alates 2.50 naelast. Minu reaktsioon: "Oot, misasja. Kas selleks, et siit bussilaest seda jahedamat õhku saada tahan, pean maksma? Pean maksma õhu eest?" Naerama mõlemad kõval häälel, ja lõppematult, kuniks avastame, et tegelikult oli seal kirjas ikka miskit muud, lihtsalt väike valelugemine... Hahaaa!
13.40 saime Eurotunneli parklast liikuma, järjekorrad olid. 7 minutit hiljem küsib reisisaatja: "Kas kõik pardal?" No tore tore, pisut hilja pole küsida? Tore tädi :D
Nii nüüd oleme kuskil teises järjekorras, ning reisisaatja ütleb: " Ei ole mingit garantiid, et me lähema 3 tunni jooksul siit liikuma saame." Kõigi tujud langevad ning ahhetamine algab.
Me ootasime kusagil praami järjekorras. Me ei saanud Tiiaga üldse aru, misasja me praamide juures teeme..
No SEAFRANCE praamile saime vist 15.00! Õnneks, niigi vähe ootamist! Nojah, tuli välja, et me ei lähegi mööda Eurotunnelit, kui see just vee peale ehitatud pole.
Ei teagi, kas see oli kinni, ja me praamisõit oli plaanis või mitte. Müsteerium.
Nii praamiga Prantsusmaale, jippii. Teate, ega mul vahet küll polnud, millega me liigume, peaasi, et liigume. Ja ausalt öeldes, ei teadnud ma ka kuhu me liigume, kuni me kohal olime. Saatsin emmele sõnumi, et miskipärast oleme me nüüd praamil ja seilame kuhugi. Emme siis arvas oma toreda huumorimeelega, et kindlasti Tallinnasse. Eks ikka jah :D
Praam kõikus meeletult. Ma mõtlesin, et see on ainult minu probleem, et väsinud ja asja. Tiia siis küsis, kas mul ka väga küikuv tunne? Jube loksutamine käis, püsti oli väga raskelt ebameeldiv seista ning otsustasime istuda ja mina tukkuda, mittetahtlikult.
Muideks meil oli selline "tore tore" reisisaatja, kes ütles, et võtke miskit soojemat kaasa praamile, kui tahate õue minna ja värki, sest me sõidame päris kaua. Kaua? Ta vist mainis, et 3 tundi. Aga kõikusime vaid tunnikese. Ons tal ajaarvamisega probleeme? Kohe kindlasti! Ta pani ikka toredalt pange oma ajaliste arvamistega ja kruttis kenasti meie närve sellega...
Muide jube tuul oli praamil tõesti, väljas oli tunne, et lendan merre, ja vett oli kenasti pardal - selline huvitav huvitav. Aga üllataval kombel ei olnud laineid üldse. Väga imelik. Saa sa nüüd siis aru, miks laevake niiviisi kõigub. Hakkasime endid alla sättima, bussi poole. Ja miskipärast ootasime pool tundi tuulistel treppidel, enne kui bussi saime. Nooh, siis selgus, et meie bussijuhid olid kusagil rivi lõpus alles. Kui nad siis endid ükskord avastasid seal olemast ning otsustasid ettepoole tulla ning bussiuksed avada. Muide, meie buss oli viimane, kes pardal... :S Kas bussijuhid ei peaks esimestena bussis olema?
16.30 sõitsime praamilt maha.
Sööks vahepeal. Tiia pakub juustu - muideks, minu 1. juustulõik 3 kuu jooksul.
18.00 olime Belgias, nii vähemalt sõnumikeskus mind teavitas.
Sõidame, sõidame, suitsetame, inimlik vajadus.
21.36 peatus Madalmaade bensukas.
22.10 Saksamaal, ja megapaks lumi maas ja tuiskab. Ohooo! Kui vahepeal arvasime, et lund enam ei olegi, siis arvasime valest. Kõik eelnevad riigid olid olnud lumevabad.
Magamiseüritamine. Süüa enam ei taha kohe üldse miskipärast. Koti sisu ei paku pinget enam. Ja nälgin mõnda aega, kuna isu kadunud.
06.26 oleme alles Poolas. Oleme 6-7 tundi graafikust maas. Masendus? Nooh jah, väike, aga teadsime seda läbi reisi kulgemise, et me maas graafikust kogu aeg. Nüüd siis tunnid kasvanud.
....
Pöörasime neile selja, jõudsime astuda ühe sammu, kui registreerijatädi (kel oli minuga muide sama nimi. See oli küll vahva :D Tekitas ka alguses segadust, kuna ei saanud mina, ega tema aru, keda kõnetatakse algul, kui endid registreerima läksime... selline huvitav.) hõikas:" Oodake, just üks tuba vabanes, ja saategi kohe tuppa minna.:)" Oiii me rõõm oli suuuuur! Mõnus voodi, soe dušš ja puhtad riided selga ning uinakule.
Tuppa jõudmiseks läbisime tõelise treppide kadalipu, noh pisut trenni eksju.
Esimese asjana panime koha televiisori käima, et värskeid uudiseid - ilmateadet jälgida! Kas asi muutub ka paremaks või mitte.
Pean mainima, et tuba ei olnud just kõige soojem, akna vahelt puhus vinge tuul. Tõstsime siis aga megasuure ja raske kardina aknalauale nö tuule kaitseks, ja käis küll. Ja õnneks oli vetsu-ja pesumajandus kohe meie toa ukse vastas. Minu õnnepäev? OooJaaa!
Kui eluks vajalikud protseduurid tehtud, otsustasime, et magame pisut, ning äratame end siis kella toel üles, et veel toidupoodi jõuda. Süüa tahaks küll, kuid magada tahtsime hetkel veelgi rohkem. Minust on seda raske uskuda, et magamine võitis söögi, aga tuleb välja, et kõik on võimalik!
Ei mäletagi kas BBC News telekast käis või lülitasime teleka välja..
Mõtlesime, et magame paar tunnikest, ning läheme siis suureks bussisõiduks toidumoona ostma.
Nii kui mu pea patja puudutas, või õigemini ei jõudnudki veel puudutada, mu silmad sulgesid. Ja meie magamisest sai 4 tundi. Mõnuuus!
Ärkasime mingi aeg ning otsisime sellise suurema toidupoe üles - Sainsbury või midagi sellist. Poes veetsime täitsa tund aega, sest valisime ja valisime toitu. Ei suutnud otsustada, mida vaja, mida mitte. Ja UK kaup ikka sootuks teine kui Eestimaa oma..
Nii, tuppa, sööma, uudised, magama(jälle). Meie suurim hirm magamajäämisel: et jumala eest bussi maha ei magaks. No see oleks ikka õuduste õudus küll!!
Äratus kell 6. Televiisor lahti. Silmapesu (kraanikauss toas, lahee:D) Hommikusöök.
7.45 väljume hostelist. Pisut seiklemist ja ringiga kõndimist, sest eilne tulek meelde väga ei jäänud ja kaardilugemisega hommikusel ajal raskusi. Isver kui palav hakkas kõndimisega ja naermisega. Mina naersin kogu aeg Tiiat, sest tema vahva kohver läks igal 5ndal sammul kummuli. Ei tea, igatahes kole palju nalja tegi see minule küll :D
Ja miks palav? Nimelt toppisin ma nüüd veelgi rohkem riideid selga kui eelneva seikluse jooksul. Kõik pluusid ja püksid said selga-jalga topitud! Ausõna! Tsjah, ilm oli soojem hommikul, aga parem karta kui kahetseda. Mine sa tea, kus bussiga midagi juhtuda võib, ja me tükk aega lumehanges kükitama peame. Ma olen juba kõigeks valmis!
8.07 olime bussijaamas. Pisut ootamist, pool tundi? No 8.44 alustas buss sõitu London Victoria bussijaamast. Jess, oleme bussis, ja nüüd hing rahul. Me liigume kodu poole!!
Aa muide juba on 21. detsember. Jõulud pole enam kaugel, või kuidas võtta...
Vähendasin enda riidevarustust ning võtsin jällegi magamispoosi sisse. Teate, tagumik on eelnevast istumisest niii valus, et raske bussiistmega sõbraks saada..
Olime Tiiaga ainukesed eestlased bussis, enamik paruskilased.
11.20 jõudsime Eurotunneli parklasse, vist.
Suitsupaus, mis 10min asemel kestis terve igaviku. Jube, kui palju suitsetajaid on :S Ja bussis oli mingi hingematvalt jube hais, eriti kui keegi(ei teagi, kes täpselt) meie istmetest möödus. Jessuke, ma mõtlesin, et annan otsad. Annab haisutekitajat kõrvaldada? Vist mitte eks.. jube pohmakahais, ma eeldan..õõaah.
Meile jagati menüüd, loeme seda ja Tiia loeb siis, mis menüüs pakutakse: "Airconditioner.. hmm" Maksab, alates 2.50 naelast. Minu reaktsioon: "Oot, misasja. Kas selleks, et siit bussilaest seda jahedamat õhku saada tahan, pean maksma? Pean maksma õhu eest?" Naerama mõlemad kõval häälel, ja lõppematult, kuniks avastame, et tegelikult oli seal kirjas ikka miskit muud, lihtsalt väike valelugemine... Hahaaa!
13.40 saime Eurotunneli parklast liikuma, järjekorrad olid. 7 minutit hiljem küsib reisisaatja: "Kas kõik pardal?" No tore tore, pisut hilja pole küsida? Tore tädi :D
Nii nüüd oleme kuskil teises järjekorras, ning reisisaatja ütleb: " Ei ole mingit garantiid, et me lähema 3 tunni jooksul siit liikuma saame." Kõigi tujud langevad ning ahhetamine algab.
Me ootasime kusagil praami järjekorras. Me ei saanud Tiiaga üldse aru, misasja me praamide juures teeme..
No SEAFRANCE praamile saime vist 15.00! Õnneks, niigi vähe ootamist! Nojah, tuli välja, et me ei lähegi mööda Eurotunnelit, kui see just vee peale ehitatud pole.
 |
| Praamilesaamise järjekorrad ja ilmastikuolud |
Ei teagi, kas see oli kinni, ja me praamisõit oli plaanis või mitte. Müsteerium.
Nii praamiga Prantsusmaale, jippii. Teate, ega mul vahet küll polnud, millega me liigume, peaasi, et liigume. Ja ausalt öeldes, ei teadnud ma ka kuhu me liigume, kuni me kohal olime. Saatsin emmele sõnumi, et miskipärast oleme me nüüd praamil ja seilame kuhugi. Emme siis arvas oma toreda huumorimeelega, et kindlasti Tallinnasse. Eks ikka jah :D
 |
| Mulle meeldis see kai |
Praam kõikus meeletult. Ma mõtlesin, et see on ainult minu probleem, et väsinud ja asja. Tiia siis küsis, kas mul ka väga küikuv tunne? Jube loksutamine käis, püsti oli väga raskelt ebameeldiv seista ning otsustasime istuda ja mina tukkuda, mittetahtlikult.
Muideks meil oli selline "tore tore" reisisaatja, kes ütles, et võtke miskit soojemat kaasa praamile, kui tahate õue minna ja värki, sest me sõidame päris kaua. Kaua? Ta vist mainis, et 3 tundi. Aga kõikusime vaid tunnikese. Ons tal ajaarvamisega probleeme? Kohe kindlasti! Ta pani ikka toredalt pange oma ajaliste arvamistega ja kruttis kenasti meie närve sellega...
Muide jube tuul oli praamil tõesti, väljas oli tunne, et lendan merre, ja vett oli kenasti pardal - selline huvitav huvitav. Aga üllataval kombel ei olnud laineid üldse. Väga imelik. Saa sa nüüd siis aru, miks laevake niiviisi kõigub. Hakkasime endid alla sättima, bussi poole. Ja miskipärast ootasime pool tundi tuulistel treppidel, enne kui bussi saime. Nooh, siis selgus, et meie bussijuhid olid kusagil rivi lõpus alles. Kui nad siis endid ükskord avastasid seal olemast ning otsustasid ettepoole tulla ning bussiuksed avada. Muide, meie buss oli viimane, kes pardal... :S Kas bussijuhid ei peaks esimestena bussis olema?
 |
| Miskine sadam - Prantsusmaa? |
16.30 sõitsime praamilt maha.
Sööks vahepeal. Tiia pakub juustu - muideks, minu 1. juustulõik 3 kuu jooksul.
18.00 olime Belgias, nii vähemalt sõnumikeskus mind teavitas.
Sõidame, sõidame, suitsetame, inimlik vajadus.
21.36 peatus Madalmaade bensukas.
22.10 Saksamaal, ja megapaks lumi maas ja tuiskab. Ohooo! Kui vahepeal arvasime, et lund enam ei olegi, siis arvasime valest. Kõik eelnevad riigid olid olnud lumevabad.
Magamiseüritamine. Süüa enam ei taha kohe üldse miskipärast. Koti sisu ei paku pinget enam. Ja nälgin mõnda aega, kuna isu kadunud.
06.26 oleme alles Poolas. Oleme 6-7 tundi graafikust maas. Masendus? Nooh jah, väike, aga teadsime seda läbi reisi kulgemise, et me maas graafikust kogu aeg. Nüüd siis tunnid kasvanud.
....
Sunday, 20 February 2011
....
Teine magamata öö läheneb, tähend.ab minul 3 või 4. Sassis juba. No igatahes väga magamata asjandused olime me küll juba.
Täna oli siis see öö, kui mõtlesime, et hakkama Londoni poole liikuma, bussiga muidugi, ja läheme igaksjuhuks uurime ehk esmaspäevase Riia bussi peale pileteid üle. Juhul kui keegi jätnud tulemata, no kunagi ei või teada. Üritasime küll veel mingisuguseid magamisväärseid asendeid leida, enne kui suuna London Victoria´sse ja külma õue poole võtame. Kell liikus küll teosammul ning kell 3.40 otsustasime, et hakkame 24/7 bussi peale liikuma. Läksime terminalist välja bussi ooteruumi, mis oli meeeeeeeeletult külm. Hambad klõbisesid nagu keegi mängiks ksülofoni. Kella 4 ajal vist ilmus ka buss nähtavale. Pisut veel õues järjekorras külmetamist ja mmmm mõnus soe buss. Jesss! 75 minutit sõitu ja tukkumiseüritamist - pisut tuli välja küll. Kuidagi ruttu olime kohal igatahes. Maha pandi meid rongijaama, ise pidime omal toel edasi bussijaama poole liikuma. Prrrrrr külm, kuid mõnus väike, 1 kilomeetrine, öine jalutuskäik. NB! Meie positiivne meel ja naer polnud sellegipoolest veel kuhugile kadunud, nalja jagus! No miskipärast tegis igasugune väikenegi asi nalja! Üleväsimus...mmm.. jah, arvata võib:D
Bussijaam oli nii rahvusvaheliste kui ka UKpiirsete busside pärusmaa. Jaam oli kõle ja külm ja raudne. Toolid olid sellisest "toredast" jääkülmast rauast, millele istudes tagumik naks ja naks kinni jäi, aga püsti ei suutnud ka enam seista millegipärast. Hinnang bussijaamale: ebainimlikkuse tipp!!!
Kella 6 paiku läksime piletijärjekorda, olime täitsa esimeste seas. Lõpuks, kell 7.05 äkki, ilmusid kassainimesed ka, ja saime küsida, kas pileteid 8.30 Riia bussile on. Teate, see ootamine oli niiiiiiiiiii külm! Kassamees andis meile lootust, ja ütles, et pileteid peaks veel olema, kuid peame ostma otse bussijuhi käest. Lootused suurenevad. Liigue nr 19 värava juurde, kust, loodetavasti ka meie buss lahkub. Pressisime end oma kohvrite ja iseendidega meeletust rahvamassist läbi. Tiia jäi enda kohvritega ühele poole ootama ja istuma, mina läksin kohe meie värava ukse alla järjekorda, et kohe kui buss ees, bussijuhilt piletiasja küsima minna. Meeletu ootamine, meeletust külmas. Üritasin vahepeal ka istuda, sest jalad enam ei kandnud. Kell hakkas 8.30 saama. Tiia üritas üle toolide minu poole ronida. Võtsin esmalt ta kohvrid vastu ja siis tema. Selline väikene hommikuaeroobika ei tee paha ju. :D 8.30 - bussi pole ikka veel. Järjekord on pikk, sest vahepeal olid minust ettepoole igasuguseid tegelasi trüginud, kuna nende buss läks varem välja- Prantsusmaale vist. Noh täitsa nukker oli kohati see ootamine, ja teadmine, et külmetan kusagil jubedad Londoni bussijaamas ning soe kodu on niiiii niii kaugel...
Käed tahavad koti kandmisest otsast kukkuda. Maha ei tahtnud seda väga palju toetada, sest kott on kahjuks üsna valget värvi, mhm.. mitte eriti tore reisikoti variant. Jõudsime stjuardessini, ta kontrollis pileteid. Ja ütles siis meile, et ei ei, kohad on täis, buss on täis, ei saa peal. Meie lootusrikkad ja külmast kanged näod olid veel võimelised emotsioone muutma. Nördinud nägudega jalutasime hambaid plagistades tagasi bussijaama sisse. Noh, vähemalt me proovisime!
Aga sellist külma pole ma juba ammu tundnud ja kannatanud. Prooviks võib istuda päev otsa külmkapis.... ei siiski mitte, pole väga hea mõte vist.
Kõndisime mööda bussijaama, et leida märkide suuna järgi üles koha, kus saaks hostelite kohta küsida. Jummmel, kui keeruline võib üks bussijaam olla, tsiisas! Ja mittenormaalselt olid igasugused infopunktid kinni, kust vähekenegi inimabi võiks leida.
Läksime õue, tänavale. Nägime üht väikest kohvikut, kuhu sisse astusime ning hea sooja joogi jõime, et endale vähekenegi sooja elu sisse puhuda, ja väga nõdraks jäänud meelt turgutada. Vaja ju ometigi inglise keeles rääkida inimestega. Leidsime teise bussijaama sissepääsu või mingi asja, kus oli koht, kust sai hostelite kohta uurida. Palusime kõige odavamat varianti. Saime 30 naela ühe inimese kohta, kahetoalise toa. Täpsemalt 31,5 naela inimese kohta, mhm. See magamiskoha leidmisevariant oli meil päris nutikas mõte. Sest magada oli vaja, muudmoodi oleks väga raske olnud edasi elada. Aju ega keha ei töötanud ju enam normaalsusepiires. Lonkisime 20 minutit, enne kui hosteli üles leidsime...
Täna oli siis see öö, kui mõtlesime, et hakkama Londoni poole liikuma, bussiga muidugi, ja läheme igaksjuhuks uurime ehk esmaspäevase Riia bussi peale pileteid üle. Juhul kui keegi jätnud tulemata, no kunagi ei või teada. Üritasime küll veel mingisuguseid magamisväärseid asendeid leida, enne kui suuna London Victoria´sse ja külma õue poole võtame. Kell liikus küll teosammul ning kell 3.40 otsustasime, et hakkame 24/7 bussi peale liikuma. Läksime terminalist välja bussi ooteruumi, mis oli meeeeeeeeletult külm. Hambad klõbisesid nagu keegi mängiks ksülofoni. Kella 4 ajal vist ilmus ka buss nähtavale. Pisut veel õues järjekorras külmetamist ja mmmm mõnus soe buss. Jesss! 75 minutit sõitu ja tukkumiseüritamist - pisut tuli välja küll. Kuidagi ruttu olime kohal igatahes. Maha pandi meid rongijaama, ise pidime omal toel edasi bussijaama poole liikuma. Prrrrrr külm, kuid mõnus väike, 1 kilomeetrine, öine jalutuskäik. NB! Meie positiivne meel ja naer polnud sellegipoolest veel kuhugile kadunud, nalja jagus! No miskipärast tegis igasugune väikenegi asi nalja! Üleväsimus...mmm.. jah, arvata võib:D
Bussijaam oli nii rahvusvaheliste kui ka UKpiirsete busside pärusmaa. Jaam oli kõle ja külm ja raudne. Toolid olid sellisest "toredast" jääkülmast rauast, millele istudes tagumik naks ja naks kinni jäi, aga püsti ei suutnud ka enam seista millegipärast. Hinnang bussijaamale: ebainimlikkuse tipp!!!
Kella 6 paiku läksime piletijärjekorda, olime täitsa esimeste seas. Lõpuks, kell 7.05 äkki, ilmusid kassainimesed ka, ja saime küsida, kas pileteid 8.30 Riia bussile on. Teate, see ootamine oli niiiiiiiiiii külm! Kassamees andis meile lootust, ja ütles, et pileteid peaks veel olema, kuid peame ostma otse bussijuhi käest. Lootused suurenevad. Liigue nr 19 värava juurde, kust, loodetavasti ka meie buss lahkub. Pressisime end oma kohvrite ja iseendidega meeletust rahvamassist läbi. Tiia jäi enda kohvritega ühele poole ootama ja istuma, mina läksin kohe meie värava ukse alla järjekorda, et kohe kui buss ees, bussijuhilt piletiasja küsima minna. Meeletu ootamine, meeletust külmas. Üritasin vahepeal ka istuda, sest jalad enam ei kandnud. Kell hakkas 8.30 saama. Tiia üritas üle toolide minu poole ronida. Võtsin esmalt ta kohvrid vastu ja siis tema. Selline väikene hommikuaeroobika ei tee paha ju. :D 8.30 - bussi pole ikka veel. Järjekord on pikk, sest vahepeal olid minust ettepoole igasuguseid tegelasi trüginud, kuna nende buss läks varem välja- Prantsusmaale vist. Noh täitsa nukker oli kohati see ootamine, ja teadmine, et külmetan kusagil jubedad Londoni bussijaamas ning soe kodu on niiiii niii kaugel...
Käed tahavad koti kandmisest otsast kukkuda. Maha ei tahtnud seda väga palju toetada, sest kott on kahjuks üsna valget värvi, mhm.. mitte eriti tore reisikoti variant. Jõudsime stjuardessini, ta kontrollis pileteid. Ja ütles siis meile, et ei ei, kohad on täis, buss on täis, ei saa peal. Meie lootusrikkad ja külmast kanged näod olid veel võimelised emotsioone muutma. Nördinud nägudega jalutasime hambaid plagistades tagasi bussijaama sisse. Noh, vähemalt me proovisime!
Aga sellist külma pole ma juba ammu tundnud ja kannatanud. Prooviks võib istuda päev otsa külmkapis.... ei siiski mitte, pole väga hea mõte vist.
Kõndisime mööda bussijaama, et leida märkide suuna järgi üles koha, kus saaks hostelite kohta küsida. Jummmel, kui keeruline võib üks bussijaam olla, tsiisas! Ja mittenormaalselt olid igasugused infopunktid kinni, kust vähekenegi inimabi võiks leida.
Läksime õue, tänavale. Nägime üht väikest kohvikut, kuhu sisse astusime ning hea sooja joogi jõime, et endale vähekenegi sooja elu sisse puhuda, ja väga nõdraks jäänud meelt turgutada. Vaja ju ometigi inglise keeles rääkida inimestega. Leidsime teise bussijaama sissepääsu või mingi asja, kus oli koht, kust sai hostelite kohta uurida. Palusime kõige odavamat varianti. Saime 30 naela ühe inimese kohta, kahetoalise toa. Täpsemalt 31,5 naela inimese kohta, mhm. See magamiskoha leidmisevariant oli meil päris nutikas mõte. Sest magada oli vaja, muudmoodi oleks väga raske olnud edasi elada. Aju ega keha ei töötanud ju enam normaalsusepiires. Lonkisime 20 minutit, enne kui hosteli üles leidsime...
Friday, 18 February 2011
18. detsember - hullumaja jätkub
Hakkas pihta meeletu helistamine ja sõnumeerimine emme ja Edithiga, et nad meile miskit transporti otsiks, kas üldse on miskit. Ja muidu aitasid meid meeletult Tiia tuttavad ja ta üks tütardest! Kõnearvei teada ma ei soovi igatahes. Tuli välja, et mingisugune bussilootus Riiga vist on, aga esmaspäevaks alles. Vähemalt midagi. Tunne: "Jumal, aita meid!"
Tuuli otsusts, et läheb tagasi koju, Londonisse, ja uurib sealt selle bussifirma kontorist, kas pileteid on. Hästi. Meie Tiiaga käisime aga raha internetis kulutamas. Vot nüüd oleks vaja läpakat, tõdesime me Tiiaga mõlemad.
Leidsime Tiiaga mingi nurgakese, mis inimtühjem kui teised ning kus viibida. Varsti toodi ka toolid, mida kohe krabama läksime, sest püstiseismisest juba küll! Ja maas istuda külma, põrandad kivist ju. Vot see kuri tädi olekski võinud meid sinna lennuväravasse jätta, kus busse ootasime - seal oli vähemalt vaip maas ja soojem.
Võtsime 3 tooli, ja neid tuli valvata kullipilgul, sest igal hetkel võis neist ilma jääda! Võitlus istumisaseme eest pole naljaasi - nagu näljas loomad on ka vahel inimesed, sel hetkel seal kindlasti.
Triin oli ikka veel bussipiletite järjekorras, kui kell 20.16 saime temalt sõnumi, et varaseim pilet alles kolmapäevaks. Liiga hilja ju, ma kõngen siia lennujaama enne. Nooh laupäeva õhtu oli šokiseisundist taastumine ning internetile raha kulutamine raudpolt kindel. Läksime Tiiaga poodi, et miskit süüa osta - õnneks seda ikka jagus. Kohtusime seal ühe eesti mehega, kes rääkis, et ta ei saa Inglismaa koju tagasi ka minna, sest teed blokeeritud - autod, bussid ja rongid ei liigu. Isegi kui keegi tahaks lennujaama talle järgi tulla, ei lasta teedelt läbi. Olukord hullem kui sõjaajal!!!
Poes olle helstab emme, noh muidugi hakkan ülaltpoolt põski miskit soolast ja vesist suunurga tilkuma. Ma ei suuda temaga rääkida, liiga valus. Nüüd ütlen ma talle küll:"Emme, ma jäängi vist siia. Mitte kuidagi ei ole võimalik kuhugi saada!" (praegugi veel, kui kogu seiklust meenutan, hakkab haledalt kurb..)
Emme teiselpool toru murtud: "Tibsukene, nutad või?" Mina: "Ei..." Emme: "Mul on nii kurb, et ma sind kuidagi aidata ei saa. Nii abitu tunne on. Ära ole kurb, tibu, varsti on kõik möödas!" Mina nuuksudes:"mhm, tsauka!" Kuivatan taastaastaastaaskasutatud salvrätikuga pisarad, et mitte väga nutune välja näha ning lähen Tiia juurde tagasi. Ostud tehtud ja uude "koju" tagasi.
Teine magamata öö möödub. Mis me öösel tegime. Lihtsalt, niisama rääkisime juttu, tegime lolle nalju ja naersime kurnatusest Tiiaga. Käisime vetsuvahet ja üritasime kuidagi tukkuda. Ma istusin mingi masina kõrval, sain pea sinna toetada, aga kole terva nurk oli ja pea vajus kogu aeg ära. Magamisest välja ei tulnud miskit. Vaatasin kogu seda inimhulka, kes maas pma kompsude otsas magasid - ikka kole niru värk.
Tiia sõnad, mis mul siiani meeles: "Ära hakka nutma, muidu hakkan mina ka!" Olime üksteise pärast tugevad! :)
Mingil hetkel liitus meiega ka üks eesti vene mees ning ta ütles, et sai juba esmaspäevaks uue pileti Eestisselennuks. Tal kogemata joppas.
Pühapäev - Internert ja meeletu piletite otsimine!
Vahepeal käis Tiiaga Easyjet´i laua taga küsimas, ega pileteid saada pole? Pakuti ühte piletit 24ndaks. Kuid üksteist me maha Tiiaga ei jäta! Pakuti 2te piletit 26ndaks. Ei, aitäh. Mis te arvate, et jääme siia elama või? Jõulud lennujaamas? I don´t think so!
Lõpuks kandsid meie netiotsingud ka vilja, ja tundub, et teisipäevaks on bussipiletid Riiga olemas. Järgmine hetk neid enam ei olnud. Helistab emme, kes ütleb, et ta leidis teisipäevaks bussipiletid ikkagi, mingi ime läbi. Jess! Üritasime piletid Tiia kaardiga netist ära osta, minul liiga väike limiit kaardil. Tiia kaardiga miskipärast ei saanud ei üht ega teistpidi maksta (hiljem selgus, et UK pool ta kaart blokeeritud, sest UK pank arvas, et keegi kuritarvitab Tiia kaarti. Tiia oli teinud korralduse, et kui Eestisse jõuab hakkab kaarti kasutma või midagi sellist, aga me polnud veel Eestis, ning nii UK pank arvaski, et miskit kahtlast toimub.) Lõpuks lahendas asja emme, kellel palusin piletid ära osta. Emme arenes ikka meeletult oma internetioskustega sel ööl. Ta oli terve öö läbi üleval ja otsis pileteid! Tubli, emme! Aitäh, Sulle!
Nonii, vähemalt on nüüd mngigi sõiduplaan olemas ja lootus siit nukrast lennujaamast ära saada.
Kõige tipuks said mu mõlema mobiili akud tühjaks. Seda veel tarvis! Ei olnud mul ka adapterit kaasas, UKas need imelikud pistikupesad ju. Lennujaamas ka sobilikku ei olnud. Jama majas. Õnneks Tiia oma veel kuidagimoodi kestis.
Käisime jällegi poes - ostsime võisaiasid - sellised sandwich´e. Sõime ja ootasime - meie põhitegevused. Lihtsalt istusime ja ootasime. Olime mõlemad nii väsinud, et väike jalutuskäik lennujaamas väsitas ka ära. Pea käis juba ringi ja ei saanud üldse aru, mis toimub või kus olen. Lihtsalt vegeteerisimesaab. Ma oleks võinud ju poode läbi kammida, mitte, et neid seal palju oleks olnud, aga ikkagi. Sedagi ei suutnud väga teha. Istusime ja istusime ja valutasime tagumikke. Tuli välja, et rauast toolidel istume - tore tore.
Lõpuks saime selle eesti mehe käest adapteri, ta leidis õige ja ostis. Vedu!
Korraks käis Tiial mõte läbi, et läheks tema juurde Cambridge, kuid otsutasime, et ikkagi mitte. Sest iga hetk äkki äkki saab lennukile ja siin lennujaamas vähemalt kindlam olek, kui ringi rännata. Väsimus ka suur.
Väga niru oli vaadata pühapäevaseid minevaid lende, sealhulgas Eesti oma. Kurb!
Tuuli otsusts, et läheb tagasi koju, Londonisse, ja uurib sealt selle bussifirma kontorist, kas pileteid on. Hästi. Meie Tiiaga käisime aga raha internetis kulutamas. Vot nüüd oleks vaja läpakat, tõdesime me Tiiaga mõlemad.
Leidsime Tiiaga mingi nurgakese, mis inimtühjem kui teised ning kus viibida. Varsti toodi ka toolid, mida kohe krabama läksime, sest püstiseismisest juba küll! Ja maas istuda külma, põrandad kivist ju. Vot see kuri tädi olekski võinud meid sinna lennuväravasse jätta, kus busse ootasime - seal oli vähemalt vaip maas ja soojem.
Võtsime 3 tooli, ja neid tuli valvata kullipilgul, sest igal hetkel võis neist ilma jääda! Võitlus istumisaseme eest pole naljaasi - nagu näljas loomad on ka vahel inimesed, sel hetkel seal kindlasti.
Triin oli ikka veel bussipiletite järjekorras, kui kell 20.16 saime temalt sõnumi, et varaseim pilet alles kolmapäevaks. Liiga hilja ju, ma kõngen siia lennujaama enne. Nooh laupäeva õhtu oli šokiseisundist taastumine ning internetile raha kulutamine raudpolt kindel. Läksime Tiiaga poodi, et miskit süüa osta - õnneks seda ikka jagus. Kohtusime seal ühe eesti mehega, kes rääkis, et ta ei saa Inglismaa koju tagasi ka minna, sest teed blokeeritud - autod, bussid ja rongid ei liigu. Isegi kui keegi tahaks lennujaama talle järgi tulla, ei lasta teedelt läbi. Olukord hullem kui sõjaajal!!!
Poes olle helstab emme, noh muidugi hakkan ülaltpoolt põski miskit soolast ja vesist suunurga tilkuma. Ma ei suuda temaga rääkida, liiga valus. Nüüd ütlen ma talle küll:"Emme, ma jäängi vist siia. Mitte kuidagi ei ole võimalik kuhugi saada!" (praegugi veel, kui kogu seiklust meenutan, hakkab haledalt kurb..)
Emme teiselpool toru murtud: "Tibsukene, nutad või?" Mina: "Ei..." Emme: "Mul on nii kurb, et ma sind kuidagi aidata ei saa. Nii abitu tunne on. Ära ole kurb, tibu, varsti on kõik möödas!" Mina nuuksudes:"mhm, tsauka!" Kuivatan taastaastaastaaskasutatud salvrätikuga pisarad, et mitte väga nutune välja näha ning lähen Tiia juurde tagasi. Ostud tehtud ja uude "koju" tagasi.
Teine magamata öö möödub. Mis me öösel tegime. Lihtsalt, niisama rääkisime juttu, tegime lolle nalju ja naersime kurnatusest Tiiaga. Käisime vetsuvahet ja üritasime kuidagi tukkuda. Ma istusin mingi masina kõrval, sain pea sinna toetada, aga kole terva nurk oli ja pea vajus kogu aeg ära. Magamisest välja ei tulnud miskit. Vaatasin kogu seda inimhulka, kes maas pma kompsude otsas magasid - ikka kole niru värk.
Tiia sõnad, mis mul siiani meeles: "Ära hakka nutma, muidu hakkan mina ka!" Olime üksteise pärast tugevad! :)
Mingil hetkel liitus meiega ka üks eesti vene mees ning ta ütles, et sai juba esmaspäevaks uue pileti Eestisselennuks. Tal kogemata joppas.
Pühapäev - Internert ja meeletu piletite otsimine!
Vahepeal käis Tiiaga Easyjet´i laua taga küsimas, ega pileteid saada pole? Pakuti ühte piletit 24ndaks. Kuid üksteist me maha Tiiaga ei jäta! Pakuti 2te piletit 26ndaks. Ei, aitäh. Mis te arvate, et jääme siia elama või? Jõulud lennujaamas? I don´t think so!
Lõpuks kandsid meie netiotsingud ka vilja, ja tundub, et teisipäevaks on bussipiletid Riiga olemas. Järgmine hetk neid enam ei olnud. Helistab emme, kes ütleb, et ta leidis teisipäevaks bussipiletid ikkagi, mingi ime läbi. Jess! Üritasime piletid Tiia kaardiga netist ära osta, minul liiga väike limiit kaardil. Tiia kaardiga miskipärast ei saanud ei üht ega teistpidi maksta (hiljem selgus, et UK pool ta kaart blokeeritud, sest UK pank arvas, et keegi kuritarvitab Tiia kaarti. Tiia oli teinud korralduse, et kui Eestisse jõuab hakkab kaarti kasutma või midagi sellist, aga me polnud veel Eestis, ning nii UK pank arvaski, et miskit kahtlast toimub.) Lõpuks lahendas asja emme, kellel palusin piletid ära osta. Emme arenes ikka meeletult oma internetioskustega sel ööl. Ta oli terve öö läbi üleval ja otsis pileteid! Tubli, emme! Aitäh, Sulle!
Nonii, vähemalt on nüüd mngigi sõiduplaan olemas ja lootus siit nukrast lennujaamast ära saada.
Kõige tipuks said mu mõlema mobiili akud tühjaks. Seda veel tarvis! Ei olnud mul ka adapterit kaasas, UKas need imelikud pistikupesad ju. Lennujaamas ka sobilikku ei olnud. Jama majas. Õnneks Tiia oma veel kuidagimoodi kestis.
Käisime jällegi poes - ostsime võisaiasid - sellised sandwich´e. Sõime ja ootasime - meie põhitegevused. Lihtsalt istusime ja ootasime. Olime mõlemad nii väsinud, et väike jalutuskäik lennujaamas väsitas ka ära. Pea käis juba ringi ja ei saanud üldse aru, mis toimub või kus olen. Lihtsalt vegeteerisimesaab. Ma oleks võinud ju poode läbi kammida, mitte, et neid seal palju oleks olnud, aga ikkagi. Sedagi ei suutnud väga teha. Istusime ja istusime ja valutasime tagumikke. Tuli välja, et rauast toolidel istume - tore tore.
Lõpuks saime selle eesti mehe käest adapteri, ta leidis õige ja ostis. Vedu!
Korraks käis Tiial mõte läbi, et läheks tema juurde Cambridge, kuid otsutasime, et ikkagi mitte. Sest iga hetk äkki äkki saab lennukile ja siin lennujaamas vähemalt kindlam olek, kui ringi rännata. Väsimus ka suur.
Väga niru oli vaadata pühapäevaseid minevaid lende, sealhulgas Eesti oma. Kurb!
 | |||||
| MEIE PESA |
18. detsember - lend koju
Nonii, minu lennuni on jäänud veel paar tundi. Võtan oma kompsud ja lähen tabloo juurde, kus näitab, mis laua juurde check-in toimub. Olen suhteliselt eespool "lauajärjekorras", kui tädi vaatab mu piletit ja ütleb, et võin minna kohe, ma ei pidanudki check-in´i tegema, sest tegin selle vist netist pileti ostes juba ära. hmmm.. jälle sain targemaks. Turvakontollis läheb kõik libedalt - tüütu on saapaid jalast ära kakkuda küll. Kõnnin siis rahulikult ootesaali, mul veel tund poolteist aega, jõuan mõnusalt oodata. Ringi väga ei jõua käia, kuna käed on koti kandmisest juba sinised ja valulikud. Nimelt mu käsipagasil ei ole üle õla käivat rihma, ja selle avastasin ma alles siis, kui kõik asjad juba pakitud olid ning aega ümbertõstmiseks ka polnud. Elab üle!
Ootesaali istun ilusasti tabloo ligidal, et nii kui minu väravanr ilmub olen valmis minema. Sõidan siis mingisuguse maaaluse bussindusega terminali, siis veel paar eskalaatorit ja treppi ja pikk kõnd minu lennu väravani. Inimesed hakkavad juba üsna kohe järjekorda tekitama, sest väljalennukellaaeg läheneb jõudsalt. Lähen seisan ka rivvi, ei soovi päris viimane seekord olla. Tablool seisab, et meie lend hilineb väljumisega. Nojah, ikka juhtub ju.
Päike paistab ja ilm on üsna rahulik, üskikud õrnad lumehelbed langevad taevast alla. Meie lend peaks kohe kohe minema, kui tuleb teadaanne. Veerand tundi enne väljalendu. Vajame 8 vabatahtlikku, kes selle lennuga täna Eestisse ei saa.
Misasja, mis mõttes.. mis toimub? Kõik on segaduses, üritan tädi teksti endal peas tõlkida ja saan aru, et kui vabatahtlikke pole, siis ei sõida keegi kuhugi? .. EI saa nii olla! Minu selja taga rivis seisab minust vanem naisterahvas - meie segadusesolevad pilgud kohtuvad, hakkame üksteiselt küsimusi küsima, et asjasse selgust tuua. Seejärel kaasneb vestlusesse minu ees seisev noor naisterahvas, kes omapoolset teooriat räägib. Ta arvasb, et pileteid ülemüüdud, sest lennufirmad osad teevad nii, nii igaksjuhuks, sest ikka juhtub, et keegi lennule ei ilmu. Kuid täna ilmusid kõik ja kohti puudu lennukis. Võib asi selles olla?
13.05 kui ametlik onu meiega läbi ruupori rääkima hakkab, et 9(nüüd juba 9, huvitav küll) viimasena check-in´i teinud lennule ei saa. Kujutate pilti? Hoian pöialt, et ma viimaste seas poleks. Kui see tüdruk mu ees rahustab, et kui tellisin netist ammu pileti, siis peaks kõik korras olema ja automaatne check-in tehtud olem,a
Pool tundi seismist järjekorras, vabatahtlikke ei ole.Seejärel hakkab meiega rääkima ametionu, et 9(märkasite, et nüüd juba 9. ei teagi miks) viimasena check-in´i teinut lennule ei saa. Hoian pöidlaid, et mina nende hukgas polnud, ma olen küll enamasti vaid teistelemõtleja, kuid sel hetkel mõtlesin küll ainult endale. Tüdruk mu ees lohutab, et kui ma tellsin ammugi netist pileti, siis peaks mul ka check-in automaatselt tehtud olema. NONII; ILM KISUB KAHTLASEKS - LUMEHELBEID JUBA PALJU PALJU.
Kontrollitädi tuleb ja kinnitab nii minu, minu eesoleva tüdruku - Triinu ja seljatagaseisva Tiia piletid. Nonii meie saame lennule. Inimesed, kes maha peavad jäääma, nii mõnigi puhkeb nutma nt pidi üks naine pidi maha jääma, kuid mees sai lennukile. Pisarad voolavad ja palumine käib. See on südantlõhestav, tahaks aidata, aga ei saa kahjuks. See oli kui pilt filmist. Kohutav ja kurb!
Kontrolör hoiab minu ID-kaarti kuidagi kahtlaselt kaua käes, juba käisid peast mõtted läbi, kas saangi lennule. Uuuh saan, Tiia ja Triin ootavad mind ning sammume õnnelikena koos lennuki poole.
Lennukile saamiseks tuleb õuest läbi minna - täitsa tuiskab ikka. Istume Tiiaga kokku.Kell on 13.35.
Kapten tervitab, ning ütleb, et ootame veel 40 minutit enne kui õhku tõuseme. Loodab ilma paranemisele?
Kapten rääkis ka, miks 9 inimest maha pidid jääma (olgu öeldud, et nad said 150 naela raha ja hotellikoha) , kuna ilmaolud on ekstreemsed pidid nad igaksjuhuks lisakütust võtma, juhul kui tuleb hädamaandumine teha kuskil, ning ei saa õigel ajal Tallinnas maanduda, maandume Soomes või kuskil. Jah, nii vist ongi, sest 9 kohta on tühjad küll, keegi ei istu seal. Jube..
Selge, ootame. Mida iganes, peaasi, et koju saaks. Tiia räägib, et tavaliselt kui juba inimesed lennukisse lastakse, siis välja ei aeta.uuh, hea teada. Saadan, veel Karl´ile sõnumi, et jään hiljaks ning ta vaataks lendude kodulehelt, millal mu lend väljub ja maandub. Ja rahustab mind, et ega ta mind maha ei jäta, kui on juba lubanud. Hästi!
Istume ja ootame - naerame Tiiaga ja mõtleme igasugu lollusi välja, mis oleks võinud juhtuda jne. Lõbus on. Kuid see lõbu kaob kohe, kui kuuleme kapteni häält, kes ütleb, et ta väga vabandab, kuid me peame lennukist lahkuma. "Sorry, but this flight is now cancelled." (mu elu hullemad sõnad seni, mida kuulma olen pidanud) Ilmaolud ei luba õhku tõusta. AHHHH, Mida?!! Just enne meid ju tõusti õhku. Ei suuda ma äsjakuuldut uskuda, ning pisarad hakkavad vaikselt mööda põsesarnu alla voolama. Ole tugev, Kristina.
Tiiagi ei suuda seda uskuda, ni lausub: "Seda pole veel juhtunud, et inimesed lennukist välja aetakse..."
Minul vist kohe kindlasti jäi süda 3 sekundiks seisma, hingamisest rääkimata.
Lonkisime tagasi lennuvärava juurde, kus meeletult rahvast. Kõik lennud alates meist tühistatud!
Ootame busse, et terminali tagasi minna. Noh tegelt meid sinna aeti. Kõik trügivad, väljaarvatud mina(ma ei oska seda), et esimestena bussidele saada. Paras mäsu ja mittemidagiarusaamine toimub. Kui meie peale hakkab karjuma ametitädi kuskil kastist: " Taganege, või ma ei lasegi teid tagasi peahoonesse. Ei luba bussidel teid peale võtta!!!!" Isver, mäsu hullem kui action-filmis. Rahulikult saab ka rääkida ju, või siis mitte.. Eks tal närvid läbi ka juba. no ja mis meie, mahajäänud siis veel tegema peame??
Ütlesin Tiiale ja Triinule, et läheme kõrvale vaipadele istuma ja ootame rahulikult seal, enne kui asi veel kurjemaks läheb. Rääkisime ja mõtlesime välja viise, kuidas Eestisse saada, ja ehk lennufirmal homseks lisalennud või midagi. Pööran selja, ja puhken pisardama, sest emme helistas. Ma ei suuda temaga normaalselt rääkida, ja kuidagimoodi suudan öelda, et lend tühistati. Emme ütles, et vaatas just netist. Räägin: "Ma arvan, et jäämegi siia!" Lõpetan kõne, üritan enda pisaraid kontrollida. Kuradi raske on ikka küll. Oled üksinda ju tegelikult, teised kõik võõrad..
Üle tunni möödudes saime bussile ning automaatbuss viib meid tagasi terminali. Millegipärast võttis kõik jubeee palju aega.. Ja mingisugustki informatsioonisaamislootust ka ei olnud. Keegi meiega ei suhelnud .- mis edasi saab ja kuidas nüüd. Ei mingit infot enam. aaa jaa ainuke info oli see: "Kõik lennud on nüüd tühistatud, vabandame ebamugavuste pärast."
Minge põrgusse!
Siis jõudsime sinna, kus kohvreid kätte saada, kus ootasime ka tund aega, enne kui keegi pärisinimene meiega rääkima tuli, et minge võtke kohvrid. Jube segane olukord, mitte midagi ei saanud aru, lihtsalt liikusin vooluga kaasa.
Jõudsime peaterminali. Läheme Easyjet´i laudade juurde, kus 2 kassatöötajat on, nad ütlevad, et ei saa midagi teha ja ei teagi, mis nende ülesanne seal oli. Triin läheb uurib asja, saab mingi ametimehe käest paberi, meie õiguste kohta ja nii ongi. Nonoh, tore on, mitte et see meid aitaks. Ainuke info, mis aeg ajalt kuskilt makist tuleb, on : "Broneerige netis uus pilet."
Nagu siin oleks miljon arvutit. Arvutisse saab kuid iga 10 minutit maksab 1 nael ja järjekorrad megapikad. ja kõige tipuks pole ühtegi asja, mis kuhugi poole liiguks, kõik välja müüdud!!!
Õuduste päev ja veel hullem algab. Olukord on hullem kui lootusetu!
Ootesaali istun ilusasti tabloo ligidal, et nii kui minu väravanr ilmub olen valmis minema. Sõidan siis mingisuguse maaaluse bussindusega terminali, siis veel paar eskalaatorit ja treppi ja pikk kõnd minu lennu väravani. Inimesed hakkavad juba üsna kohe järjekorda tekitama, sest väljalennukellaaeg läheneb jõudsalt. Lähen seisan ka rivvi, ei soovi päris viimane seekord olla. Tablool seisab, et meie lend hilineb väljumisega. Nojah, ikka juhtub ju.
Päike paistab ja ilm on üsna rahulik, üskikud õrnad lumehelbed langevad taevast alla. Meie lend peaks kohe kohe minema, kui tuleb teadaanne. Veerand tundi enne väljalendu. Vajame 8 vabatahtlikku, kes selle lennuga täna Eestisse ei saa.
Misasja, mis mõttes.. mis toimub? Kõik on segaduses, üritan tädi teksti endal peas tõlkida ja saan aru, et kui vabatahtlikke pole, siis ei sõida keegi kuhugi? .. EI saa nii olla! Minu selja taga rivis seisab minust vanem naisterahvas - meie segadusesolevad pilgud kohtuvad, hakkame üksteiselt küsimusi küsima, et asjasse selgust tuua. Seejärel kaasneb vestlusesse minu ees seisev noor naisterahvas, kes omapoolset teooriat räägib. Ta arvasb, et pileteid ülemüüdud, sest lennufirmad osad teevad nii, nii igaksjuhuks, sest ikka juhtub, et keegi lennule ei ilmu. Kuid täna ilmusid kõik ja kohti puudu lennukis. Võib asi selles olla?
13.05 kui ametlik onu meiega läbi ruupori rääkima hakkab, et 9(nüüd juba 9, huvitav küll) viimasena check-in´i teinud lennule ei saa. Kujutate pilti? Hoian pöialt, et ma viimaste seas poleks. Kui see tüdruk mu ees rahustab, et kui tellisin netist ammu pileti, siis peaks kõik korras olema ja automaatne check-in tehtud olem,a
Pool tundi seismist järjekorras, vabatahtlikke ei ole.Seejärel hakkab meiega rääkima ametionu, et 9(märkasite, et nüüd juba 9. ei teagi miks) viimasena check-in´i teinut lennule ei saa. Hoian pöidlaid, et mina nende hukgas polnud, ma olen küll enamasti vaid teistelemõtleja, kuid sel hetkel mõtlesin küll ainult endale. Tüdruk mu ees lohutab, et kui ma tellsin ammugi netist pileti, siis peaks mul ka check-in automaatselt tehtud olema. NONII; ILM KISUB KAHTLASEKS - LUMEHELBEID JUBA PALJU PALJU.
Kontrollitädi tuleb ja kinnitab nii minu, minu eesoleva tüdruku - Triinu ja seljatagaseisva Tiia piletid. Nonii meie saame lennule. Inimesed, kes maha peavad jäääma, nii mõnigi puhkeb nutma nt pidi üks naine pidi maha jääma, kuid mees sai lennukile. Pisarad voolavad ja palumine käib. See on südantlõhestav, tahaks aidata, aga ei saa kahjuks. See oli kui pilt filmist. Kohutav ja kurb!
Kontrolör hoiab minu ID-kaarti kuidagi kahtlaselt kaua käes, juba käisid peast mõtted läbi, kas saangi lennule. Uuuh saan, Tiia ja Triin ootavad mind ning sammume õnnelikena koos lennuki poole.
Lennukile saamiseks tuleb õuest läbi minna - täitsa tuiskab ikka. Istume Tiiaga kokku.Kell on 13.35.
Kapten tervitab, ning ütleb, et ootame veel 40 minutit enne kui õhku tõuseme. Loodab ilma paranemisele?
Kapten rääkis ka, miks 9 inimest maha pidid jääma (olgu öeldud, et nad said 150 naela raha ja hotellikoha) , kuna ilmaolud on ekstreemsed pidid nad igaksjuhuks lisakütust võtma, juhul kui tuleb hädamaandumine teha kuskil, ning ei saa õigel ajal Tallinnas maanduda, maandume Soomes või kuskil. Jah, nii vist ongi, sest 9 kohta on tühjad küll, keegi ei istu seal. Jube..
Selge, ootame. Mida iganes, peaasi, et koju saaks. Tiia räägib, et tavaliselt kui juba inimesed lennukisse lastakse, siis välja ei aeta.uuh, hea teada. Saadan, veel Karl´ile sõnumi, et jään hiljaks ning ta vaataks lendude kodulehelt, millal mu lend väljub ja maandub. Ja rahustab mind, et ega ta mind maha ei jäta, kui on juba lubanud. Hästi!
Istume ja ootame - naerame Tiiaga ja mõtleme igasugu lollusi välja, mis oleks võinud juhtuda jne. Lõbus on. Kuid see lõbu kaob kohe, kui kuuleme kapteni häält, kes ütleb, et ta väga vabandab, kuid me peame lennukist lahkuma. "Sorry, but this flight is now cancelled." (mu elu hullemad sõnad seni, mida kuulma olen pidanud) Ilmaolud ei luba õhku tõusta. AHHHH, Mida?!! Just enne meid ju tõusti õhku. Ei suuda ma äsjakuuldut uskuda, ning pisarad hakkavad vaikselt mööda põsesarnu alla voolama. Ole tugev, Kristina.
Tiiagi ei suuda seda uskuda, ni lausub: "Seda pole veel juhtunud, et inimesed lennukist välja aetakse..."
Minul vist kohe kindlasti jäi süda 3 sekundiks seisma, hingamisest rääkimata.
Lonkisime tagasi lennuvärava juurde, kus meeletult rahvast. Kõik lennud alates meist tühistatud!
Ootame busse, et terminali tagasi minna. Noh tegelt meid sinna aeti. Kõik trügivad, väljaarvatud mina(ma ei oska seda), et esimestena bussidele saada. Paras mäsu ja mittemidagiarusaamine toimub. Kui meie peale hakkab karjuma ametitädi kuskil kastist: " Taganege, või ma ei lasegi teid tagasi peahoonesse. Ei luba bussidel teid peale võtta!!!!" Isver, mäsu hullem kui action-filmis. Rahulikult saab ka rääkida ju, või siis mitte.. Eks tal närvid läbi ka juba. no ja mis meie, mahajäänud siis veel tegema peame??
Ütlesin Tiiale ja Triinule, et läheme kõrvale vaipadele istuma ja ootame rahulikult seal, enne kui asi veel kurjemaks läheb. Rääkisime ja mõtlesime välja viise, kuidas Eestisse saada, ja ehk lennufirmal homseks lisalennud või midagi. Pööran selja, ja puhken pisardama, sest emme helistas. Ma ei suuda temaga normaalselt rääkida, ja kuidagimoodi suudan öelda, et lend tühistati. Emme ütles, et vaatas just netist. Räägin: "Ma arvan, et jäämegi siia!" Lõpetan kõne, üritan enda pisaraid kontrollida. Kuradi raske on ikka küll. Oled üksinda ju tegelikult, teised kõik võõrad..
 |
| Naeruväärsed kaks trakat, kes nühivad mingit mõttetut kohta puhtaks. Võiks lennuraja puhtaks teha, mitte seismiskohta. Isver küll! |
Üle tunni möödudes saime bussile ning automaatbuss viib meid tagasi terminali. Millegipärast võttis kõik jubeee palju aega.. Ja mingisugustki informatsioonisaamislootust ka ei olnud. Keegi meiega ei suhelnud .- mis edasi saab ja kuidas nüüd. Ei mingit infot enam. aaa jaa ainuke info oli see: "Kõik lennud on nüüd tühistatud, vabandame ebamugavuste pärast."
Minge põrgusse!
Siis jõudsime sinna, kus kohvreid kätte saada, kus ootasime ka tund aega, enne kui keegi pärisinimene meiega rääkima tuli, et minge võtke kohvrid. Jube segane olukord, mitte midagi ei saanud aru, lihtsalt liikusin vooluga kaasa.
Jõudsime peaterminali. Läheme Easyjet´i laudade juurde, kus 2 kassatöötajat on, nad ütlevad, et ei saa midagi teha ja ei teagi, mis nende ülesanne seal oli. Triin läheb uurib asja, saab mingi ametimehe käest paberi, meie õiguste kohta ja nii ongi. Nonoh, tore on, mitte et see meid aitaks. Ainuke info, mis aeg ajalt kuskilt makist tuleb, on : "Broneerige netis uus pilet."
Nagu siin oleks miljon arvutit. Arvutisse saab kuid iga 10 minutit maksab 1 nael ja järjekorrad megapikad. ja kõige tipuks pole ühtegi asja, mis kuhugi poole liiguks, kõik välja müüdud!!!
Õuduste päev ja veel hullem algab. Olukord on hullem kui lootusetu!
Friday, 11 February 2011
17. detsember - kojuminekuga alustamine!!!
Tavaline reede hommik. Kella üheksaks lähen teatri seminari. Lund on sadanud öösel. Ja väike lumesadu on ka siis kui kooli poole jalutan. Hmm.. olen esimene, kes kohale jõuab. Kõik jäävad hiljaks. Lumii? Ärge tehke nalja:D Nooh õpetja jõudid umbes 10-15 mimutit hiljem. Nimelt pidi ta auto hülgama poolel teel mäest üles, sest lumise libeduse tõttu ei suutnud auto teda üles vedada. Selge, asi on jama.. õpetaja räägib, et ta ei ole ainus, ja bussid ka ei liikle. No " tore tore"(see on mu uusvana väljend, kui miskit ei ole väga hea/hästi). Klassiruumi võtmeauk ei funka.. mhmm.. kena küll.. kobistame siis kuhugile X ruumi, ja asume seminaritama. Ega midagi väga asjalikku rääkinud, kui siis, kuida esseeks ette valmistada jne. Kui enne lõppu Rich(õpetaja) ütleb, et meie Text Workshopi eksam vist jääb ära, ta läheb ja küsib veel üle ning annab siis meile teada. Ärajäämine - lund liiga palju, ja parem minge koju kuni veel saate - kuniks teed lahti ja liiklusvahendid sõidavad. Kui nii mõnigi on õnnepüks, et eksam ära võib jääda, ei ole mina seda sugugi. Ma sooviks asjaga ikka enne jõule
ühele poole saada.
Kohe pärast seminari saame Text´i grupiga kokku, et veel proovi teha, enne eksamit algust - kell 15. Proovitajad ka hilinevad, kuid varsti on kõik peale ühe kohal. Koheselt saame ka Rich´ilt meili, et eksam on edasi lükatud. Mina ei suuda(või ei taha) seda uskuda, ja login enda meiliaadressile ka sisse, et kirja iseenese silmadega ka kaeda. Jah, ongi nii.. EIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII! Miks küll. Natukene - poole sääremarjani lund ja kaos valitseb Aberystwythi. Loodetavasti on eksam uuel semestril, mitte vaheaja sees.Õahh. Räägime veel, kes kuidas koju saab ja kas saab. Nemad kõik kurtsid, et ei tea kas saab, elavad nad kõik ju paaritunnise rongisõidu kaugusel. Mina siis avaldan oma mõtte: "Nooh, ma elan Eestis.. ei tea kuidas ma koju saan." Selle peale kostab tore naerulagin, sest tõsi, mina olen kõiksee kehvemas olukorras hetkel. Üks poiss grupist lausus iga mõne lause tagant, et tema sõpradele õpetajad olla ka öelnud - põhimõtteliselt jookske kuni veel saate, minge kohe koju, kui ei taha jõulusid siin veeta! Jama..? Jah!
Sammun tagasi ühika poole. Vaja veel pesu pesema viia, end puhtaks küürida, asjad pakkida, süüa. Iga natukese aja tgant vaatan ilmateadet, sest sees pakitseb hirm, kas saan ikka siit minema. Koju saabumine planeeritud vaid käsipagasiga - õnnestumine!
Pesin nii tumedat kui heledat pesu. Käisin käterätik peas pesumaja vahet, nagu tõeline koduperenaine kunagi. Ma ei tea kuhu see aeg kadus, oli nagu kuhjaga teist. Igatahes tuleb sööma hakata ja rongijaama jalutama hakata. Kell tiksub imekiiresti! Ilmateade ei luba midagi head, kuid õnneks ka mitte midagi uut, ikka sadu ja -1 kraadi. Söömist ei jõua lõpetatud, viskan pool makarone minema ning ei ole enam aega ka taldrikut pesta. Tagasi tulen küll siis seda küürib. Rong lahkub 19.30. Kell on 19 läbi, minu jalutamisest sai jooks alla. Väga libe ja raske kott ei teinud asja sugugi kergemaks! Iiiisver, ma mõtlesin mitu korda, et panen käna. Jummel elu või surma küsimus, kas jään rongist maha või mitte. Tsiisas! Jõudsin, Edithiga sain rongijaamas veel kokku, et talle viimased juhtnöörid ja ühikavõti ulatada.
Rong hilineb. .. ikka veel. Täitsa pool tundi hilinemist. Ja niipalju siis minu jooksmisest ja oma eluga riskimisest. Lehvitan Edithile ja astun rongile. Reisikaaslaseks norrakas Anne-Marte(Anna):)
Kõik nagu sujuks kenasti, või mis?
Anna ostab pileti rongist ning peab maksma 60 naela. Huuuh, hea, et pileti varakult ära ostsin! Mina sain pileti 10 naelaga ;)
Marsruut
1. Aberystwyth - Wolverhampton. Rongis on kohati jahedavõitu. Jõuame tund aega hiljem, kuna meie rong hilines, kuid õnneks pole Wolverhamptoni rong veel lahkunud(ühelt rongilt teisele minekuks aega 30 minutit), vaid hilineb omakorda väljasõiduga. Noh ja õnneks ei pidanud me isegi mitte perrooni vahetama.
2. Wolverhampton - London Euston. Vot see juba on rong. Noh ikkagi Virgin rongifirmaks ju. Selline ilus kolla-oranž ja soe. Liiiigagi soe, ma ei suutnud ära vaevelda, kui palav seal oli :D
Minu ja Annaga ühines üks portugali tüdruk, kes elab juba hea mitu aastat vanematega Inglismaal. Rääkis, et läheb Portugali tädi perele külla, teeb neile üllatusvisiidi. Megalahe igatahes!
Rong oli täitsa palju rahvast täis.
3. Jõudsime Eustonisse, ning nüüd algas mingi imelik teekond. See portugali tüdruk Ana arvas, et peab võtma bussi, millega London Liverpooli rongijaama jõuda. Ma teadsin, et see on see peatus, kus tuleb paar tundi oodata. Ja arvasin, et võikski ju rongijaama jääda, seal soojem kui õues. Aga miskipärat ikka läksime Ana teedpidi, kuna ta rohkem reisinud ja teab vast paremini. No jõudsime siis bussijaama, mis asus kusagil selle rongijaama juures. Vähemalt oli seal rongijaamas, kelle käest midagi küsida. Ootasime bussi ligi pool tundi. Selle ajaga jõudis mingi tüüp minu käest kella küsima tulla, ei saanudki aru, kas ta oli joobes või lihtsalt huvitav. Ja tegi niisama juttu, ei tea kas ühele küsimuselegi raatsisin vastata. Igatahes, see poiss meenutas jubedalt Madist, mis ajas mind naerusuile ja raske oli keskenduda tema jutule :D Pisut rõõmu pimedasse ja külma Londoni linna. Linnaliinibussis oli jällegi megapaljurahvast. Õnneks saime sellesamuse rongipiletiga ka bussis sõita. Ega ma ei teadnud, kus maha minema pidime, aga küsisime mõne käest, ning nad lubasid meid teavitada kui meie peatus. Hästi.
Meiega tuli samas peatuses maha päris mitu inimest. Üks tüüp ka, kes meiega hakkas reisima bussisõidust alates.
Jõudsime siis London Liverpool´i rongijaama, kui selgus, et see suletud. Tore tore. Ja väljas on kurb ja kõle ja külm. Lohistasime oma kodinaid, kuniks leidsime lahtioleva McDonalds´i. See oli ka ainuke koht, mis lahti ning kus võiks olla soojem kui õues. Kui kõndisime McDonalds´isse oli aega vaadata ette ja kõrvale - ja minu mõtted sel ajal :" kui kurb ja üksik koht London nii öösel tundub. Kohati täitsa jube isegi, üksi väga liikuda ei julgeks. Ei teagi enam, kas tahaks Londonis elada.. Hea, et üksina ei ole."
Mäkk oli täiega väike ja räpane ja rahvast täis. Pressisime end kuidagi istuma ning jäime 2 tundi ootama, et siis rongile minna. Kella 1st 4ni või 3ni on rongijaamad suletud. Ana ja Anne ostsid vist burgerit. Õnneks olin ma kaasa teinud kalapulga võileibasid. Nämmma - kõht juba tühi kaa! Isver kuidas see 2 tundi venis, jeerum. Ja kui külm seal lõpuks hakkas, sussver! Jubeeeeeeeee! Nimelt, pannakse seal külmaventilaatorid tööle, et inimesed sinna magama ei jääks. Nii mõnigi jäi ning turvamehed käisi neid tonksamas.
Emme, issi..?!! Peab tugev olema, ainult natukene veel jäänud, kui olengi lõpusrigel oma reisndusega. 15 minutit enne kella 4 koristasime oma kondid "resoranist" ning läksime rongijaama. Õnneks oli rongijaamani vaid 5 minutitee. Jess lahti!
4. London Liverpool - London Stansted Airport (lennujaam). Kell on 4 läbi kui rongile astume. Rongis on jahe. Rong koliseb kõvasti ja müriseb takkaotsa. Ana istus kohvrite otsas ja Anne minu kõrvalistmel, mitte minu kõrval vaid üle vahekäigu. Nad üritasid tukkuda, kuid ma ei tahtnud, või ei suutnud..? Üleväsimus vist. Minu kõrval istus üks hispaania tüdruk, kes ütles, et elab ja töötab Londonis Zara riietepoes juba aasta vist. Ja läheb nüüd paariks päevaks koju, kuna rohkemaks ei saanud puhkust. Tema esimene lend jäi ära, eile, mis pidi lendma Gatwick´i lennujaamast. Nüüd siis proovib õnne Stansted´is. Ta rääkis Anaga küll hispaania keeles, kuid ma sain isegi täitsa aru, millest jutt käis. Aga jah, ta ütles, et London on kurb koht ja ei tahaks siin väga elada, kuid raha on vaja. Tore tüdruk oli! :)
Rattataa kestis 50 minutit. Stansted, kallis lennujaam, siit me tuleme!
Nonii nüüd jääb minu lennuni "vaid" pisut üle 8 tunni. Ana ning selle suvalise tüübi lend läks juba kell 7 ning kiirustasid kohe check-in´i. Meie norralannaga leidsime istumiskoha ning jäime enda saatust ootama. Sõime ja ajasime niisama juttu. Pisut jahe oli seal istuda küll, ning vahepeal kolisimegi radikate peale istuma ja üritasime iseenda otsas tukkuda. Nüüd hakkas uni mindki murdma.
Ootame.. ootame.. ootame.. ikka veel ootame.
Anne lennuni jäänud vaid paar tundi ning nüüd lahkub ka tema ning jätab mu omapead."Ilusat lendu, sulle Anne!" soovin ma ning jään radikale soojenema ning ootama kella 13.30 või vähemalt 12.00´i.
Kurb ja üksi olen, sõpru mul ei ole.. lalala.. ei kõik on tegelikult hästi. Nosin oma viimase võileiva ja ootan.
Ootan.. ootan... ootan.. ikka veel.
 | |
| Naeratuse tõi suule armas kuuseke. |
 |
| Norra tüdruku suured kohvrid ja minu pisike valge. |
Subscribe to:
Posts (Atom)