18. detsember - hullumaja jätkub

Hakkas pihta meeletu helistamine ja sõnumeerimine emme ja Edithiga, et nad meile miskit transporti otsiks, kas üldse on miskit. Ja muidu aitasid meid meeletult Tiia tuttavad ja ta üks tütardest! Kõnearvei teada ma ei soovi igatahes. Tuli välja, et mingisugune bussilootus Riiga vist on, aga esmaspäevaks alles. Vähemalt midagi. Tunne:  "Jumal, aita meid!"
Tuuli otsusts, et läheb tagasi koju, Londonisse, ja uurib sealt selle bussifirma kontorist, kas pileteid on. Hästi. Meie Tiiaga käisime aga raha internetis kulutamas. Vot nüüd oleks vaja läpakat, tõdesime me Tiiaga mõlemad.
Leidsime Tiiaga mingi nurgakese, mis inimtühjem kui teised ning kus viibida. Varsti toodi ka toolid, mida kohe krabama läksime, sest püstiseismisest juba küll! Ja maas istuda külma, põrandad kivist ju. Vot see kuri tädi olekski võinud meid sinna lennuväravasse jätta, kus busse ootasime - seal oli vähemalt vaip maas ja soojem.
Võtsime 3 tooli, ja neid tuli valvata kullipilgul, sest igal hetkel võis neist ilma jääda! Võitlus istumisaseme eest pole naljaasi - nagu näljas loomad on ka vahel inimesed, sel hetkel seal kindlasti.
Triin oli ikka veel bussipiletite järjekorras, kui kell 20.16 saime temalt sõnumi, et varaseim pilet alles kolmapäevaks. Liiga hilja ju, ma kõngen siia lennujaama enne. Nooh laupäeva õhtu oli šokiseisundist taastumine ning internetile raha kulutamine raudpolt kindel. Läksime Tiiaga poodi, et miskit süüa osta - õnneks seda ikka jagus. Kohtusime seal ühe eesti mehega, kes rääkis, et ta ei saa Inglismaa koju tagasi ka minna, sest teed blokeeritud - autod, bussid ja rongid ei liigu. Isegi kui keegi tahaks lennujaama talle järgi tulla, ei lasta teedelt läbi. Olukord hullem kui sõjaajal!!!
Poes olle helstab emme, noh muidugi hakkan ülaltpoolt põski miskit soolast ja vesist suunurga tilkuma. Ma ei suuda temaga rääkida, liiga valus. Nüüd ütlen ma talle küll:"Emme, ma jäängi vist siia. Mitte kuidagi ei ole võimalik kuhugi saada!" (praegugi veel, kui kogu seiklust meenutan, hakkab haledalt kurb..)
Emme teiselpool toru murtud: "Tibsukene, nutad või?" Mina: "Ei..." Emme: "Mul on nii kurb, et ma sind kuidagi aidata ei saa. Nii abitu tunne on. Ära ole kurb, tibu, varsti on kõik möödas!" Mina nuuksudes:"mhm, tsauka!" Kuivatan taastaastaastaaskasutatud salvrätikuga pisarad, et mitte väga nutune välja näha ning lähen Tiia juurde tagasi. Ostud tehtud ja uude "koju" tagasi.
Teine magamata öö möödub. Mis me öösel tegime. Lihtsalt, niisama rääkisime juttu, tegime lolle nalju ja naersime kurnatusest Tiiaga. Käisime vetsuvahet ja üritasime kuidagi tukkuda. Ma istusin mingi masina kõrval, sain pea sinna toetada, aga kole terva nurk oli ja pea vajus kogu aeg ära. Magamisest välja ei tulnud miskit. Vaatasin kogu seda inimhulka, kes maas pma kompsude otsas magasid - ikka kole niru värk.
Tiia sõnad, mis mul siiani meeles: "Ära hakka nutma, muidu hakkan mina ka!" Olime üksteise pärast tugevad! :)
Mingil hetkel liitus meiega ka üks eesti vene mees ning ta ütles, et sai juba esmaspäevaks uue pileti Eestisselennuks. Tal kogemata joppas.

Pühapäev - Internert ja meeletu piletite otsimine!
Vahepeal käis Tiiaga Easyjet´i laua taga küsimas, ega pileteid saada pole? Pakuti ühte piletit 24ndaks. Kuid üksteist me maha Tiiaga ei jäta! Pakuti 2te piletit 26ndaks. Ei, aitäh. Mis te arvate, et jääme siia elama või? Jõulud lennujaamas? I don´t think so!
Lõpuks kandsid meie netiotsingud ka vilja, ja tundub, et teisipäevaks on bussipiletid Riiga olemas. Järgmine hetk neid enam ei olnud. Helistab emme, kes ütleb, et ta leidis teisipäevaks bussipiletid ikkagi, mingi ime läbi. Jess! Üritasime piletid Tiia kaardiga netist ära osta, minul liiga väike limiit kaardil. Tiia kaardiga miskipärast ei saanud ei üht ega teistpidi maksta (hiljem selgus, et UK pool ta kaart blokeeritud, sest UK pank arvas, et keegi kuritarvitab Tiia kaarti. Tiia oli teinud korralduse, et kui Eestisse jõuab hakkab kaarti kasutma või midagi sellist, aga me polnud veel Eestis, ning nii UK pank arvaski, et miskit kahtlast toimub.) Lõpuks lahendas asja emme, kellel palusin piletid ära osta. Emme arenes ikka meeletult oma internetioskustega sel ööl. Ta oli terve öö läbi üleval ja otsis pileteid! Tubli, emme! Aitäh, Sulle!
Nonii, vähemalt on nüüd mngigi sõiduplaan olemas ja lootus siit nukrast lennujaamast ära saada.
Kõige tipuks said mu mõlema mobiili akud tühjaks. Seda veel tarvis! Ei olnud mul ka adapterit kaasas, UKas need imelikud pistikupesad ju. Lennujaamas ka sobilikku ei olnud. Jama majas. Õnneks Tiia oma veel kuidagimoodi kestis.
Käisime jällegi poes - ostsime võisaiasid - sellised sandwich´e. Sõime ja ootasime - meie põhitegevused. Lihtsalt istusime ja ootasime. Olime mõlemad nii väsinud, et väike jalutuskäik lennujaamas väsitas ka ära. Pea käis juba ringi ja ei saanud üldse aru, mis toimub või kus olen. Lihtsalt vegeteerisimesaab. Ma oleks võinud ju poode läbi kammida, mitte, et neid seal palju oleks olnud, aga ikkagi. Sedagi ei suutnud väga teha. Istusime ja istusime ja valutasime tagumikke. Tuli välja, et rauast toolidel istume - tore tore.
Lõpuks saime selle eesti mehe käest adapteri, ta leidis õige ja ostis. Vedu!
Korraks käis Tiial mõte läbi, et läheks tema juurde Cambridge, kuid otsutasime, et ikkagi mitte. Sest iga hetk äkki äkki saab lennukile ja siin lennujaamas vähemalt kindlam olek, kui ringi rännata. Väsimus ka suur.
Väga niru oli vaadata pühapäevaseid minevaid lende, sealhulgas Eesti oma. Kurb!

MEIE PESA