Tavaline reede hommik. Kella üheksaks lähen teatri seminari. Lund on sadanud öösel. Ja väike lumesadu on ka siis kui kooli poole jalutan. Hmm.. olen esimene, kes kohale jõuab. Kõik jäävad hiljaks. Lumii? Ärge tehke nalja:D Nooh õpetja jõudid umbes 10-15 mimutit hiljem. Nimelt pidi ta auto hülgama poolel teel mäest üles, sest lumise libeduse tõttu ei suutnud auto teda üles vedada. Selge, asi on jama.. õpetaja räägib, et ta ei ole ainus, ja bussid ka ei liikle. No " tore tore"(see on mu uusvana väljend, kui miskit ei ole väga hea/hästi). Klassiruumi võtmeauk ei funka.. mhmm.. kena küll.. kobistame siis kuhugile X ruumi, ja asume seminaritama. Ega midagi väga asjalikku rääkinud, kui siis, kuida esseeks ette valmistada jne. Kui enne lõppu Rich(õpetaja) ütleb, et meie Text Workshopi eksam vist jääb ära, ta läheb ja küsib veel üle ning annab siis meile teada. Ärajäämine - lund liiga palju, ja parem minge koju kuni veel saate - kuniks teed lahti ja liiklusvahendid sõidavad. Kui nii mõnigi on õnnepüks, et eksam ära võib jääda, ei ole mina seda sugugi. Ma sooviks asjaga ikka enne jõule
ühele poole saada.
Kohe pärast seminari saame Text´i grupiga kokku, et veel proovi teha, enne eksamit algust - kell 15. Proovitajad ka hilinevad, kuid varsti on kõik peale ühe kohal. Koheselt saame ka Rich´ilt meili, et eksam on edasi lükatud. Mina ei suuda(või ei taha) seda uskuda, ja login enda meiliaadressile ka sisse, et kirja iseenese silmadega ka kaeda. Jah, ongi nii.. EIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII! Miks küll. Natukene - poole sääremarjani lund ja kaos valitseb Aberystwythi. Loodetavasti on eksam uuel semestril, mitte vaheaja sees.Õahh. Räägime veel, kes kuidas koju saab ja kas saab. Nemad kõik kurtsid, et ei tea kas saab, elavad nad kõik ju paaritunnise rongisõidu kaugusel. Mina siis avaldan oma mõtte: "Nooh, ma elan Eestis.. ei tea kuidas ma koju saan." Selle peale kostab tore naerulagin, sest tõsi, mina olen kõiksee kehvemas olukorras hetkel. Üks poiss grupist lausus iga mõne lause tagant, et tema sõpradele õpetajad olla ka öelnud - põhimõtteliselt jookske kuni veel saate, minge kohe koju, kui ei taha jõulusid siin veeta! Jama..? Jah!
Sammun tagasi ühika poole. Vaja veel pesu pesema viia, end puhtaks küürida, asjad pakkida, süüa. Iga natukese aja tgant vaatan ilmateadet, sest sees pakitseb hirm, kas saan ikka siit minema. Koju saabumine planeeritud vaid käsipagasiga - õnnestumine!
Pesin nii tumedat kui heledat pesu. Käisin käterätik peas pesumaja vahet, nagu tõeline koduperenaine kunagi. Ma ei tea kuhu see aeg kadus, oli nagu kuhjaga teist. Igatahes tuleb sööma hakata ja rongijaama jalutama hakata. Kell tiksub imekiiresti! Ilmateade ei luba midagi head, kuid õnneks ka mitte midagi uut, ikka sadu ja -1 kraadi. Söömist ei jõua lõpetatud, viskan pool makarone minema ning ei ole enam aega ka taldrikut pesta. Tagasi tulen küll siis seda küürib. Rong lahkub 19.30. Kell on 19 läbi, minu jalutamisest sai jooks alla. Väga libe ja raske kott ei teinud asja sugugi kergemaks! Iiiisver, ma mõtlesin mitu korda, et panen käna. Jummel elu või surma küsimus, kas jään rongist maha või mitte. Tsiisas! Jõudsin, Edithiga sain rongijaamas veel kokku, et talle viimased juhtnöörid ja ühikavõti ulatada.
Rong hilineb. .. ikka veel. Täitsa pool tundi hilinemist. Ja niipalju siis minu jooksmisest ja oma eluga riskimisest. Lehvitan Edithile ja astun rongile. Reisikaaslaseks norrakas Anne-Marte(Anna):)
Kõik nagu sujuks kenasti, või mis?
Anna ostab pileti rongist ning peab maksma 60 naela. Huuuh, hea, et pileti varakult ära ostsin! Mina sain pileti 10 naelaga ;)
Marsruut
1. Aberystwyth - Wolverhampton. Rongis on kohati jahedavõitu. Jõuame tund aega hiljem, kuna meie rong hilines, kuid õnneks pole Wolverhamptoni rong veel lahkunud(ühelt rongilt teisele minekuks aega 30 minutit), vaid hilineb omakorda väljasõiduga. Noh ja õnneks ei pidanud me isegi mitte perrooni vahetama.
2. Wolverhampton - London Euston. Vot see juba on rong. Noh ikkagi Virgin rongifirmaks ju. Selline ilus kolla-oranž ja soe. Liiiigagi soe, ma ei suutnud ära vaevelda, kui palav seal oli :D
Minu ja Annaga ühines üks portugali tüdruk, kes elab juba hea mitu aastat vanematega Inglismaal. Rääkis, et läheb Portugali tädi perele külla, teeb neile üllatusvisiidi. Megalahe igatahes!
Rong oli täitsa palju rahvast täis.
3. Jõudsime Eustonisse, ning nüüd algas mingi imelik teekond. See portugali tüdruk Ana arvas, et peab võtma bussi, millega London Liverpooli rongijaama jõuda. Ma teadsin, et see on see peatus, kus tuleb paar tundi oodata. Ja arvasin, et võikski ju rongijaama jääda, seal soojem kui õues. Aga miskipärat ikka läksime Ana teedpidi, kuna ta rohkem reisinud ja teab vast paremini. No jõudsime siis bussijaama, mis asus kusagil selle rongijaama juures. Vähemalt oli seal rongijaamas, kelle käest midagi küsida. Ootasime bussi ligi pool tundi. Selle ajaga jõudis mingi tüüp minu käest kella küsima tulla, ei saanudki aru, kas ta oli joobes või lihtsalt huvitav. Ja tegi niisama juttu, ei tea kas ühele küsimuselegi raatsisin vastata. Igatahes, see poiss meenutas jubedalt Madist, mis ajas mind naerusuile ja raske oli keskenduda tema jutule :D Pisut rõõmu pimedasse ja külma Londoni linna. Linnaliinibussis oli jällegi megapaljurahvast. Õnneks saime sellesamuse rongipiletiga ka bussis sõita. Ega ma ei teadnud, kus maha minema pidime, aga küsisime mõne käest, ning nad lubasid meid teavitada kui meie peatus. Hästi.
Meiega tuli samas peatuses maha päris mitu inimest. Üks tüüp ka, kes meiega hakkas reisima bussisõidust alates.
Jõudsime siis London Liverpool´i rongijaama, kui selgus, et see suletud. Tore tore. Ja väljas on kurb ja kõle ja külm. Lohistasime oma kodinaid, kuniks leidsime lahtioleva McDonalds´i. See oli ka ainuke koht, mis lahti ning kus võiks olla soojem kui õues. Kui kõndisime McDonalds´isse oli aega vaadata ette ja kõrvale - ja minu mõtted sel ajal :" kui kurb ja üksik koht London nii öösel tundub. Kohati täitsa jube isegi, üksi väga liikuda ei julgeks. Ei teagi enam, kas tahaks Londonis elada.. Hea, et üksina ei ole."
Mäkk oli täiega väike ja räpane ja rahvast täis. Pressisime end kuidagi istuma ning jäime 2 tundi ootama, et siis rongile minna. Kella 1st 4ni või 3ni on rongijaamad suletud. Ana ja Anne ostsid vist burgerit. Õnneks olin ma kaasa teinud kalapulga võileibasid. Nämmma - kõht juba tühi kaa! Isver kuidas see 2 tundi venis, jeerum. Ja kui külm seal lõpuks hakkas, sussver! Jubeeeeeeeee! Nimelt, pannakse seal külmaventilaatorid tööle, et inimesed sinna magama ei jääks. Nii mõnigi jäi ning turvamehed käisi neid tonksamas.
Emme, issi..?!! Peab tugev olema, ainult natukene veel jäänud, kui olengi lõpusrigel oma reisndusega. 15 minutit enne kella 4 koristasime oma kondid "resoranist" ning läksime rongijaama. Õnneks oli rongijaamani vaid 5 minutitee. Jess lahti!
4. London Liverpool - London Stansted Airport (lennujaam). Kell on 4 läbi kui rongile astume. Rongis on jahe. Rong koliseb kõvasti ja müriseb takkaotsa. Ana istus kohvrite otsas ja Anne minu kõrvalistmel, mitte minu kõrval vaid üle vahekäigu. Nad üritasid tukkuda, kuid ma ei tahtnud, või ei suutnud..? Üleväsimus vist. Minu kõrval istus üks hispaania tüdruk, kes ütles, et elab ja töötab Londonis Zara riietepoes juba aasta vist. Ja läheb nüüd paariks päevaks koju, kuna rohkemaks ei saanud puhkust. Tema esimene lend jäi ära, eile, mis pidi lendma Gatwick´i lennujaamast. Nüüd siis proovib õnne Stansted´is. Ta rääkis Anaga küll hispaania keeles, kuid ma sain isegi täitsa aru, millest jutt käis. Aga jah, ta ütles, et London on kurb koht ja ei tahaks siin väga elada, kuid raha on vaja. Tore tüdruk oli! :)
Rattataa kestis 50 minutit. Stansted, kallis lennujaam, siit me tuleme!
Nonii nüüd jääb minu lennuni "vaid" pisut üle 8 tunni. Ana ning selle suvalise tüübi lend läks juba kell 7 ning kiirustasid kohe check-in´i. Meie norralannaga leidsime istumiskoha ning jäime enda saatust ootama. Sõime ja ajasime niisama juttu. Pisut jahe oli seal istuda küll, ning vahepeal kolisimegi radikate peale istuma ja üritasime iseenda otsas tukkuda. Nüüd hakkas uni mindki murdma.
Ootame.. ootame.. ootame.. ikka veel ootame.
Anne lennuni jäänud vaid paar tundi ning nüüd lahkub ka tema ning jätab mu omapead."Ilusat lendu, sulle Anne!" soovin ma ning jään radikale soojenema ning ootama kella 13.30 või vähemalt 12.00´i.
Kurb ja üksi olen, sõpru mul ei ole.. lalala.. ei kõik on tegelikult hästi. Nosin oma viimase võileiva ja ootan.
Ootan.. ootan... ootan.. ikka veel.
 | |
| Naeratuse tõi suule armas kuuseke. |
 |
| Norra tüdruku suured kohvrid ja minu pisike valge. |
No comments:
Post a Comment