....

Teine magamata öö läheneb, tähend.ab minul 3 või 4. Sassis juba. No igatahes väga magamata asjandused olime me küll juba.
Täna oli siis see öö, kui mõtlesime, et hakkama Londoni poole liikuma, bussiga muidugi, ja läheme igaksjuhuks uurime ehk esmaspäevase Riia bussi peale pileteid üle. Juhul kui keegi jätnud tulemata, no kunagi ei või teada. Üritasime küll veel mingisuguseid magamisväärseid asendeid leida, enne kui suuna London Victoria´sse ja külma õue poole võtame. Kell liikus küll teosammul ning kell 3.40 otsustasime, et hakkame 24/7 bussi peale liikuma. Läksime terminalist välja bussi ooteruumi, mis oli meeeeeeeeletult külm. Hambad klõbisesid nagu keegi mängiks ksülofoni. Kella 4 ajal vist ilmus ka buss nähtavale. Pisut veel õues järjekorras külmetamist ja mmmm mõnus soe buss. Jesss! 75 minutit sõitu ja tukkumiseüritamist - pisut tuli välja küll. Kuidagi ruttu olime kohal igatahes. Maha pandi meid rongijaama, ise pidime omal toel edasi bussijaama poole liikuma. Prrrrrr külm, kuid mõnus väike, 1 kilomeetrine, öine jalutuskäik. NB! Meie positiivne meel ja naer polnud sellegipoolest veel kuhugile kadunud, nalja jagus! No miskipärast tegis igasugune väikenegi asi nalja! Üleväsimus...mmm.. jah, arvata võib:D
Bussijaam oli nii rahvusvaheliste kui ka UKpiirsete busside pärusmaa. Jaam oli kõle ja külm ja raudne. Toolid olid sellisest "toredast" jääkülmast rauast, millele istudes tagumik naks ja naks kinni jäi, aga püsti ei suutnud ka enam seista millegipärast. Hinnang bussijaamale: ebainimlikkuse tipp!!!
Kella 6 paiku läksime piletijärjekorda, olime täitsa esimeste seas. Lõpuks, kell 7.05 äkki, ilmusid kassainimesed ka, ja saime küsida, kas pileteid 8.30 Riia bussile on. Teate, see ootamine oli niiiiiiiiiii külm! Kassamees andis meile lootust, ja ütles, et pileteid peaks veel olema, kuid peame ostma otse bussijuhi käest. Lootused suurenevad. Liigue nr 19 värava juurde, kust, loodetavasti ka meie buss lahkub. Pressisime end oma kohvrite ja iseendidega meeletust rahvamassist läbi. Tiia jäi enda kohvritega ühele poole ootama ja istuma, mina läksin kohe meie värava ukse alla järjekorda, et kohe kui buss ees, bussijuhilt piletiasja küsima minna. Meeletu ootamine, meeletust külmas. Üritasin vahepeal ka istuda, sest jalad enam ei kandnud. Kell hakkas 8.30 saama. Tiia üritas üle toolide minu poole ronida. Võtsin esmalt ta kohvrid vastu ja siis tema. Selline väikene hommikuaeroobika ei tee paha ju. :D 8.30 - bussi pole ikka veel. Järjekord on pikk, sest vahepeal olid minust ettepoole igasuguseid tegelasi trüginud, kuna nende buss läks varem välja- Prantsusmaale vist. Noh täitsa nukker oli kohati see ootamine, ja teadmine, et külmetan kusagil jubedad Londoni bussijaamas ning  soe kodu on niiiii niii kaugel...
Käed tahavad koti kandmisest otsast kukkuda. Maha ei tahtnud seda väga palju toetada, sest kott on kahjuks üsna valget värvi, mhm.. mitte eriti tore reisikoti variant. Jõudsime stjuardessini, ta kontrollis pileteid. Ja ütles siis meile, et ei ei, kohad on täis, buss on täis, ei saa peal. Meie lootusrikkad ja külmast kanged näod olid veel võimelised emotsioone muutma. Nördinud nägudega jalutasime hambaid plagistades tagasi bussijaama sisse. Noh, vähemalt me proovisime!
Aga sellist külma pole ma juba ammu tundnud ja kannatanud. Prooviks võib istuda päev otsa külmkapis.... ei siiski mitte, pole väga hea mõte vist.
Kõndisime mööda bussijaama, et leida märkide suuna järgi üles koha, kus saaks hostelite kohta küsida. Jummmel, kui keeruline võib üks bussijaam olla,  tsiisas! Ja mittenormaalselt olid igasugused infopunktid kinni, kust vähekenegi inimabi võiks leida.
Läksime õue, tänavale. Nägime üht väikest kohvikut, kuhu sisse astusime ning hea sooja joogi jõime, et endale vähekenegi sooja elu sisse puhuda, ja väga nõdraks jäänud meelt turgutada. Vaja ju ometigi inglise keeles rääkida inimestega. Leidsime teise bussijaama sissepääsu või mingi asja, kus oli koht, kust sai hostelite kohta uurida. Palusime kõige odavamat varianti. Saime 30 naela ühe inimese kohta, kahetoalise toa. Täpsemalt 31,5 naela inimese kohta, mhm. See magamiskoha leidmisevariant oli meil päris nutikas mõte. Sest magada oli vaja, muudmoodi oleks väga raske olnud edasi elada. Aju ega keha ei töötanud ju enam normaalsusepiires. Lonkisime 20 minutit, enne kui hosteli üles leidsime...