Nonii kell on 15.50 ja me peatume Varssavi´s - esimesed mahaminejad, ja miinuskraadid.
Loks loks, baltimaad. Tegelikult ikka veel Poola:S Lõppematu riik..
Söönud ei ole juba tükk aega, ja toidukoti sisu nt šokolaadimuffinitele saltosid ei viska. Ei taha kohe üldse midagi. Endalgi hakkab endast hale, kui hale ma olen :D
19.30 peatus ja mahamineja Biatystok´is. Poola? Mhmm.
Emme oli mulle vahepeal oma arenendu Internetikasutamisoskustega Riia - Tartu bussipileti ära tellinud. Nüüd kimubtas mind mure, kas ja kus pilet välja printida oleks võimalik...
22.01 oleme Leedus.
Oleksime pidnud juba kell 22.50 Riias olema. Aga hilineme tohutult
Emme oli mulle vahepeal oma arenendu Internetikasutamisoskustega hommikuse Riia - Tartu bussipileti ära tellinud. Nüüd kimubtas mind mure, kas ja kus pilet välja printida oleks võimalik...
03.35 olime Lätis! Natukene veel kannatamist ja siis juba kodule lähemal.
Riias olime vist kell pärast viit umbes.
Nii, kui bussiuksest välja astusin jäätusin ma korraks. Megakülm juuu! -10 kraadi ei ole naljaasi kevadjakiga. Jessuke! Vähemalt on nüüd bussijaam lahti. Ja muide me jõudsime ikkagi varem kui arvasime, sest bussijuhid olid ennustanud, et jõuame alles 8 või nii. Ja pean ütlema - Jumal tänatud, et me varem ei jõudnud. Sest bussijaam kinni kuni kella 1st viieni vist. Ebanormaalne! Oleksime pidanud -10 kraadiga kõik need tunnid õues passima. Ei aitäh!
Kimasime Tiiaga kohe esimese kassa järjekorda. Valisime selle kassa, sest keegi vene paabuskad teadsid, et just see kassa tehakse kõige varem lahti ja Tiia saab omale pileti esimesele bussile Tallinna ostetud. 6.25 tehti vist kassa lahti ning Tiia saigi bussipileti ostetud, või ostis ta selle bussist..hmm... Mina vene keelt ei oska, ja lootsin, et Tiia siis küsib minu eest, kas bussipilet vaja välja printida või mis. Aga tal ununes see ning ruttu ruttu läksime tema bussi juurde, mis juba ette sõitnud. Küsisin bussijuhi käest oma mure, õnneks ta eestlane, jippii, - ta arvas, et on ikka vaja välja printida, aga ei ole kindel.Kallistasin Tiiat, ja juba bussirattad liikuma hakkasidki. Tiial läks õnnelikult!
Ja enne kui ma arugi sain, olin üksinda suures Riias - vene keeles, kus keegi inglise keelt ei mõistnud.
Täitsa niru oli jääda üksinda, ja nüüd oma piletiprobleemiga tegelema hakata. Telefoniakud said tühjaks. Tore tore - NUKKER. Ei saa enam emmele ka helistada juu, et abi paluda ja küsida, mis edasi. Üritasin leida mingisuguse töötava pistikupesa. Kõndisin treppidest üles, kus ööbimisvõimalus, ning üritasin käte-jalgade mingile tädile registreerimislauas selgeks teha, mis mul mureks. Näitasin akulaadijat, ning ta sai kohe aru. Jess! Pistsin laadija pistikusse, ning ootasin pool tundi seina ääres, kuni aku juba telefonikäsitlemist kannatas. Tänasin tädit, vene keeles muide, mille peale ta kenasti naeratas. :)
Minu buss väljub 8.40. Parasjagu ootamist. Leidsin selle bussifirma, millega Tartu sõidan, kontori sealtsamast bussijaamast, mida ennist ei märganud. Astun sisse, küsin kas tüdruk inglise keelt oskab. Jess, oskab! Sain pileti välja prinditud, ja raha ei tahetudki õnneks! Tavaliselt ju ikka igasugune tegevus maksab.
Helistasin, siis kui kell juba normaalsem - niimoodi emme ülestõusmiseaeg oli, emmele ning andsin teada, et sain pileti välja prinditud. Vahepeal juba mõtlesin, et kui keegi inglise keelt ei mõista, helistan emmele ning annan piletimüüjale enda telefoni pihku ja küll siis emme selgeks teeb talle, mis mul vaja. Imelik oleks vist olnud küll :D Aga häda käes, siis tuelvad igasugused variandid käiku. Kuigi ma küll ei tea kuidas mu telefon sealt rääkimisklaasi alt läbi oleks mahtunud. Teenindaja ja klient enamasti ju eraldatud plastklaasiga.
Istusin külmal, taaskord rauast kollasel toolil, vaatasin telekat, mis laes rippus ning ootasin, et kell juba rutem liiguks. Video MTVl olid küll iidamast aadamast, aga millegagi pidi end ju tegevuses hoidma.
Bussini veel 45 minutit. Lähen välisuksele lähemale, kui tuleb minu juurde üks meesterahvad/poiss, kes minuga juttu alustab ning arvab, et mind lennujaamas või bussis nägi. Tõsi, mina mäletan teda ka. Rääkisime pisut, kui hull ja ebanormaalne olukord lennujaamas ikka valitses. Inglise keeles loomulikult. Kaikaga ei oleks ka minult peale enda nime ütlemise minust mingit vene keelt välja peksnud. Aeg sai sisustatud, ning tatsasin täitsa rõõmsal, kuid kananahal bussini, mis vahepeal ette oli sõitnud. Täitsa külm ikka õues!
Annan bussijuhile kontrollimiseks pileti ja ta annab mulle ka veepudeli kaasa. Noh, ikka kõigile see ette nähtud, ei ole ma mingi eriline. Vat luksus!
Minu koha nr on 28 ja lauaga. Minu kõrvale istub üks daam, nihutan end akna alla. Lootsin küll üksi istuda, kuid ega tegelikult väga vahet pole, peaasi, et Eestimaale juba saaks. Oleksin olnud nõus ka püstijalul seisma!
Tegelikult oli buss täitsa tühi, kuid ta ei läinud ka kuhugi mujale istuma, nii minagi. Üritasin temast vahepeal mööda saada, jube kitsas oli, et vetsu minna. Kannatasin juba täitsa pikka aega!
Bussis on soe ja silmad vajuvad otsekohe kinni, õlakott pea all ja vastu akent toetamas. Mis sa hing veel ihkad.
Vahepeal käis mingi tüüp bussis ja tahtis meilt midagi näha saada. Andsin talle bussipileti, tõsiselt unsegeaduses olles, kuid sellega ei olnud ta rahul ja tahtis hoopis IDkaarti. Ahah, selge.Okei, kohe saate. Jessuke mu süda puperdas. Aga toll oli vaid. No tere Eestimaa, mu kallis maa!
Jõudsime kella poole 2 paiku Tartusse. Naine mu kõrval magas, temast mööda ma ei mahtunud, ilma et ta end liigutanud oleks ning ronisin üle laua. Toppisin end riidesse ja olin iga hetk bussist väljuma. Ummik Tartus, ja suur teine!
Astun bussist maha, niiii tore on olla kodumaa pinnal ja täitsa iseenda jalgadega, mitte enam bussi omadega!
Lähen Tasku keskusesse, et aega parajaks teha kuniks emme-issi saabuvad. Helista, nad poole tunni pärast kohal. Armas:) Ootan, jalutada küll ei viitsi.
Ja sealt nad tulevadki, kõnnivad minust peaaegu, et mööda. Kuna meil ees Lenna ja Oti kontsert ootamas (tegelikult oleksin pidanud ka Helisevale Muusikale minema, kuid lennu ärajäämise tõttu jäi sinna minemata. kahju) tahtsin Gert´i korterisse pesema minna, kuid emme-issi arvavad, et võiks mind enne pisut sööta. Hea mõte! Kõht on megatühi küll - pole juba 15 tundi midagi söönud. Ja hoian oma paretikest peas, siis ei näe keegi, kui jubedad mu juuksed on.
Läheme Kaubamajja sööma. Minu esimene liha ja kartulid 3 kuu jooksul. Mmm.. nämma, kuid kõht saab ruttu täis, aga järgi ka ei jäta. Või jätsin?
Kontsert kirikus. Esmalt läksime vale kiriku juurde. Kuid jõudusime kensti õigesse kohta ka. Kirik rahvast täis juba, üritame leida või tekitada hea nähtavusega kohta. Tekitasime endale head kohad. Ma olin täitsa esireas, müüri ääres. Ilus kontsert, mulle meeldis! Südamlik!
Poeskäik. Oh, ma unistasin Walesis olles, et saaks emmega juba poodi. Ostan martsipani. Kojusõit ja väike tukk!
Kodumajaaaaaaaaaaaaaaaaaaa, Rockyyyyyyyyyyyyyyyyyyyyy!!!! Mu kullakallis tibuuu, kes hetkel tundis küll vaid kontide lõhna, mis toidukotis, kui ta ei unustanud ka mind tervitamast ja mulle endast rääkimast!
Kusjuures ei läinudki kohe magama, sest emme oli mind kutsunud rahvatantsunaiste jõulupeole. Kuigi ma olin üsna kurnatud, ei jätnud ma minemata, ja õigesti tegin! Tohutult tore oli peaaegu kõiki jälle näha ja naerda saada ning meeletult head ja palju toitu süüa! Hapukapsad mmmmm!
Ja niiii tore oli kuulda, kuidas nii mõnigi minu blogi loeb ja mu tegemistele kaasa elab :)
Kingipakid jagatud kõhud täis toidetud võis koju küll minna. Kell näitas juba 22 vähemalt. Ja vot nüüd, koju jõudes, enne veel sai küll pisut martsipani nositud, ja siis ootas mind mu kallis voodikene!
Uneaeg minu armsas vooodis! Aitan Rockypoisi ka voodisse ning uinun - minu elu armastus minu kõrval :)
No comments:
Post a Comment