....

Jõudsime hostelisse kohale, tegime check-in´i andsime allkirjad ning juba lootsime, et voodid on kohe kohe meie päralt. Aga, ei. Öeldi, et nii ametlik pool tehtud, nüüd võite teha aega kusagil parajaks kuni kella 14.00ni. Me vaatasime Tiiaga üksteisele arusaamatult otsa, ei saanud mõhkugi aru. Klienditeenindaja siis ütles, et kõik toad praegu kinni, või toimub koristamine või midagi sellist, ja esimene tuba vabaneb kell 2. Me üritasime normaalsed näod ette manada, ja tänasime kenasti. Mõte peas: "No tore, kuhu me nüüd siis minema peaksime, ei suuda enam jalgelgi seista!!"
Pöörasime neile selja, jõudsime astuda ühe sammu, kui registreerijatädi (kel oli minuga muide sama nimi. See oli küll vahva :D Tekitas ka alguses segadust, kuna ei saanud mina, ega tema aru, keda kõnetatakse algul, kui endid registreerima läksime... selline huvitav.) hõikas:" Oodake, just üks tuba vabanes, ja saategi kohe tuppa minna.:)" Oiii me rõõm oli suuuuur! Mõnus voodi, soe dušš ja puhtad riided selga ning uinakule.
Tuppa jõudmiseks läbisime tõelise treppide kadalipu, noh pisut trenni eksju.

Esimese asjana panime koha televiisori käima, et värskeid uudiseid - ilmateadet jälgida! Kas asi muutub ka paremaks või mitte.
Pean mainima, et tuba ei olnud just kõige soojem, akna vahelt puhus vinge tuul. Tõstsime siis aga megasuure ja raske kardina aknalauale nö tuule kaitseks, ja käis küll. Ja õnneks oli vetsu-ja pesumajandus kohe meie toa ukse vastas. Minu õnnepäev? OooJaaa!
Kui eluks vajalikud protseduurid tehtud, otsustasime, et magame pisut, ning äratame end siis kella toel üles, et veel toidupoodi jõuda. Süüa tahaks küll, kuid magada tahtsime hetkel veelgi rohkem. Minust on seda raske uskuda, et magamine võitis söögi, aga tuleb välja, et kõik on võimalik!
Ei mäletagi kas BBC News telekast käis või lülitasime teleka välja..
Mõtlesime, et magame paar tunnikest, ning läheme siis suureks bussisõiduks toidumoona ostma.
Nii kui mu pea patja puudutas, või õigemini ei jõudnudki veel puudutada, mu silmad sulgesid. Ja meie magamisest sai 4 tundi. Mõnuuus!
Ärkasime mingi aeg ning otsisime sellise suurema toidupoe üles - Sainsbury või midagi sellist. Poes veetsime täitsa tund aega, sest valisime ja valisime toitu. Ei suutnud otsustada, mida vaja, mida mitte. Ja UK kaup ikka sootuks teine kui Eestimaa oma..
Nii, tuppa, sööma, uudised, magama(jälle). Meie suurim hirm magamajäämisel: et jumala eest bussi maha ei  magaks. No see oleks ikka õuduste õudus küll!!
Äratus kell 6. Televiisor lahti. Silmapesu (kraanikauss toas, lahee:D) Hommikusöök.
7.45 väljume hostelist. Pisut seiklemist ja ringiga kõndimist, sest eilne tulek meelde väga ei jäänud ja kaardilugemisega hommikusel ajal raskusi. Isver kui palav hakkas kõndimisega ja naermisega. Mina naersin kogu aeg Tiiat, sest tema vahva kohver läks igal 5ndal sammul kummuli. Ei tea, igatahes kole palju nalja tegi see minule küll :D
Ja miks palav? Nimelt toppisin ma nüüd veelgi rohkem riideid selga kui eelneva seikluse jooksul. Kõik pluusid ja püksid said selga-jalga topitud! Ausõna! Tsjah, ilm oli soojem hommikul, aga parem karta kui kahetseda. Mine sa tea, kus bussiga midagi juhtuda võib, ja me tükk aega lumehanges kükitama peame. Ma olen juba kõigeks valmis!
8.07 olime bussijaamas. Pisut ootamist, pool tundi? No 8.44 alustas buss sõitu London Victoria bussijaamast. Jess, oleme bussis, ja nüüd hing rahul. Me liigume kodu poole!!
Aa muide juba on 21. detsember. Jõulud pole enam kaugel, või kuidas võtta...
Vähendasin enda riidevarustust ning võtsin jällegi magamispoosi sisse. Teate, tagumik on eelnevast istumisest niii valus, et raske bussiistmega sõbraks saada..
Olime Tiiaga ainukesed eestlased bussis, enamik paruskilased.
11.20 jõudsime Eurotunneli parklasse, vist.
Suitsupaus, mis 10min asemel kestis terve igaviku. Jube, kui palju suitsetajaid on :S Ja bussis oli mingi hingematvalt jube hais, eriti kui keegi(ei teagi, kes täpselt) meie istmetest möödus. Jessuke, ma mõtlesin, et annan otsad. Annab haisutekitajat kõrvaldada? Vist mitte eks.. jube pohmakahais, ma eeldan..õõaah.
Meile jagati menüüd, loeme seda ja Tiia loeb siis, mis menüüs pakutakse: "Airconditioner.. hmm" Maksab, alates 2.50 naelast. Minu reaktsioon: "Oot, misasja. Kas selleks, et siit bussilaest seda jahedamat õhku saada tahan, pean maksma? Pean maksma õhu eest?" Naerama mõlemad kõval häälel, ja lõppematult, kuniks avastame, et tegelikult oli seal kirjas ikka miskit muud, lihtsalt väike valelugemine... Hahaaa!
13.40 saime Eurotunneli parklast liikuma, järjekorrad olid. 7 minutit hiljem küsib reisisaatja: "Kas kõik pardal?" No tore tore, pisut hilja pole küsida? Tore tädi :D
Nii nüüd oleme kuskil teises järjekorras, ning reisisaatja ütleb: " Ei ole mingit garantiid, et me lähema 3 tunni jooksul siit liikuma saame." Kõigi tujud langevad ning ahhetamine algab.
Me ootasime kusagil praami järjekorras. Me ei saanud Tiiaga üldse aru, misasja me praamide juures teeme..
No SEAFRANCE praamile saime vist 15.00! Õnneks, niigi vähe ootamist! Nojah, tuli välja, et me ei lähegi mööda Eurotunnelit, kui see just vee peale ehitatud pole.

Praamilesaamise järjekorrad ja ilmastikuolud

Ei teagi, kas see oli kinni, ja me praamisõit oli plaanis või mitte. Müsteerium.
Nii praamiga Prantsusmaale, jippii. Teate, ega mul vahet küll polnud, millega me liigume, peaasi, et liigume. Ja ausalt öeldes, ei teadnud ma ka kuhu me liigume, kuni me kohal olime. Saatsin emmele sõnumi, et miskipärast oleme me nüüd praamil ja seilame kuhugi. Emme siis arvas oma toreda huumorimeelega, et kindlasti Tallinnasse. Eks ikka jah :D

Mulle meeldis see kai

Praam kõikus meeletult. Ma mõtlesin, et see on ainult minu probleem, et väsinud ja asja. Tiia siis küsis, kas mul ka väga küikuv tunne? Jube loksutamine käis, püsti oli väga raskelt ebameeldiv seista ning otsustasime istuda ja mina tukkuda, mittetahtlikult.
Muideks meil oli selline "tore tore" reisisaatja, kes ütles, et võtke miskit soojemat kaasa praamile, kui tahate õue minna ja värki, sest me sõidame päris kaua. Kaua? Ta vist mainis, et 3 tundi. Aga kõikusime vaid tunnikese. Ons tal ajaarvamisega probleeme? Kohe kindlasti! Ta pani ikka toredalt pange oma ajaliste arvamistega ja kruttis kenasti meie närve sellega...

Muide jube tuul oli praamil tõesti, väljas oli tunne, et lendan merre, ja vett oli kenasti pardal - selline huvitav huvitav. Aga üllataval kombel ei olnud laineid üldse. Väga imelik. Saa sa nüüd siis aru, miks laevake niiviisi kõigub. Hakkasime endid alla sättima, bussi poole. Ja miskipärast ootasime pool tundi tuulistel treppidel, enne kui bussi saime. Nooh, siis selgus, et meie bussijuhid olid kusagil rivi lõpus alles. Kui nad siis endid ükskord avastasid seal olemast ning otsustasid ettepoole tulla ning bussiuksed avada. Muide, meie buss oli viimane, kes pardal... :S Kas bussijuhid ei peaks esimestena bussis olema?

Miskine sadam - Prantsusmaa?

16.30 sõitsime praamilt maha.
Sööks vahepeal. Tiia pakub juustu - muideks, minu 1. juustulõik 3 kuu jooksul.
18.00 olime Belgias, nii vähemalt sõnumikeskus mind teavitas.
Sõidame, sõidame, suitsetame, inimlik vajadus.
21.36 peatus Madalmaade bensukas.
22.10 Saksamaal, ja megapaks lumi maas ja tuiskab. Ohooo! Kui vahepeal arvasime, et lund enam ei olegi, siis arvasime valest. Kõik eelnevad riigid olid olnud lumevabad.
Magamiseüritamine. Süüa enam ei taha kohe üldse miskipärast. Koti sisu ei paku pinget enam. Ja nälgin mõnda aega, kuna isu kadunud.
06.26 oleme alles Poolas. Oleme 6-7 tundi graafikust maas. Masendus? Nooh jah, väike, aga teadsime seda läbi reisi kulgemise, et me maas graafikust kogu aeg. Nüüd siis tunnid kasvanud.
....