Kunagi see õnnestus küll igatahes!
Esimene äratus oli mul väga varajane - kell 8. Ja kes peasüüdlane? Venna Gert! Soovis mulle õnne ja rääkisime paar lauset ka sünnipäevaväliselt. Nt, küsis, mis ma teen parasjagu. Noh, vastasin siis ausalt - magan. Kole vara mul ju :D
Edasimagamine.
Ärkasin vist pärast kella kümmet.
Sel ajal kui köögis hommikusööki valmistasin, oli emme helistasin. Panin ta tagasi helistama. Ja vastasin telefonile nii muuseas naljatledes: "Nii, sa helistasid?"
Ja mis ma kuulen? Keegi laulab mulle kõrva imelist sünnipäevalaulu. Merleeee! Ütles, et teised vallanaised soovivad ka õnne ja noh, et nüüd olen neile vanusega jällegi järgi jõudnud. Tore tore! :D
Järgmisena helistas mulle venna-Viki, kes oli nüüdseks jõudnud juba Taani. Nimelt, helistas ta mulle ka eile ja teatas, et ta hetkel Inglismaal. Rääkisime eile temaga täitsa pikalt! Niii mõnus oli üle pika aja jälle vennaga rääkida! :)
Söön siis oma eelviimast eestimaa leibakest, kui keegi koputab minu toa uksele. Avan. Seal seisab suure tulpidebuketiga norra poiss alt korruselt. Ütleb, et mulle on lilled. Mõtlen... huvitav, miks ta mulle küll lilli annab, ei suuda ma imestused toibuda ning tänan. Ta ei saanud ka väga aru, miks mulle lillekimp saadetud on. Sulen ukse. Loen kaardilt - Palju onne sunnipaevaks. Emme ja Issi. Midaaaa! Misasja, mismooodi... Kuidas küll?? Helistan kohe emmele ja nõuan selgitust, kuid kes siis kelmikalt vastab, et ei tea midagi. Mõtlen, kas mul veel teisi vanemaid olemas? Ega vist mitte:D "Aitääääääääh emme ja issi! Niii armas teist! Andekad!"
Parim üllatus, mis sünnipäevaks saanud olen! :) Niiiiii nunnu!
Lähen siis kööki ja üritan leida miskit vaasinduse neile. Olgu õnnistatud tühi meepurk!
Iga 2 sekundi tagant käin ja nuusutan lilli. Imeline!
Olenemata selles, et täna on tähtpäev, lähen ikkagi jooksma. Ilus ilm ka pealekauba.
Mõnuga tulen kohe tuppa tagasi, sest siin ootavad mind maailma ilusamad lilled! Ainult nendele pilguheitmine paneb mind juba naeratama!
Täna on küll minu päev, kuid miskipärast ei tundu väga sünnipäevalik. Esimene tähtis päev kodust eemal ka muidugi...
Nonii, ja juba varsti oligi kell sealmaal, et pidin end väljaminekuks sättima hakkama. Loomulikult jäi selleks vähe aega. Ometigi oli terve päev olemas, et riietus varakult välja valida..
Samal ajal kui räägin mammiito ja papiitoga MSNis, lisan veel ehted ja peagi juba lippama. Kell 19.50 saan Anaga kokku, et 8.15 kenast Itaalia restoranis olla, kuhu ma meile tänaseks laua reserveerisin.
Kõnnime allla, kui tee peal kohtun Rudolfiga. Ei saanudki kohe kaugelt aru, kellega tegu, kuid võõras mind vaevalt kallistaks ja õnnitleks, eks! Lobiseme paar lobisemist ja sammume Ana'ga(Anne) edasi.
Sandra pole veel kohal, kui me restorani ette jõuame. Samuti mitte Erin. Ja Edith on veel proovis.
Nonii astume restorani sisse, kui meil palutakse pisut oodata, sest laud pole veel vabanenud. 5 minutit ootamist ja saamegi oma lauakese juurde, mis asus üleval korrusel. Restoran on hästi väikene, kuid hubane ja armas ja väga soe. Noh nagu Itaaliale vist kombeks.
Õige pea jõuab ka Sandra kohale. Lobiseme ja joome vett. Menüüd on kohutavalt suured ja nendega ümberkäimine on täitsa keeruline. Kui Sandra ja Ana olid oma toidueelistuse ära teinud, polnud ma ikka veel otsusele jõudnud. Nooh, osaliselt ma venitasin oma otsusega ka sellepärast, et kelner näeks, et ma ikka ei otsustanud, ja tegelikult ootasime Edithit. Ja seda tegime me üle tunni aja, kuni saabu ka Edith ning siis tellisime toidud ära. Mina ja Ana tellisime hõrgutavad lasanjed, Sandra miskit juustujuurviljarooga ja Edith juustupasta. Kõik road oli ülihead ja kuuumad ka! Ja vääääääga suured portsud.
Aga väga väga väga maitsvad. Ei kahetse enda lasanjetellimist absoluutselt! Kuigi meie kõhud rippusid juba maani, otsustasime, et tellime ka magustoitu. Käsil ju ikkagi sünnipäevatähistamine. Mina ja Edith tellisime jäätise ja moosiga toorjuustukoogi, Ana ja Sandra tumeda keeksitaolise koogi šokolaaditörtsu ja jäätisega.
Pean mainima, et magustoidud olid küll väikesed, kuid täitsa head! :)
Restoranis istusime vist lausa 4 tundi. Seejärel astusie läbi ühest pubist, lihtsalt niisama, ja siis suundusime edasi klubisse. Palju palju rahvast oli ja megapalva oli seal, kuid sai pisut tantsida ka ikka. Tüütu oli küll, et inimesed nügivad ja on hoolimatud - astuvad või pähe. Läksime siis Sandraga viha täis ja hakkasime suurelt tõmblema ja sõna otseses endale ruumi tegema. Kaua võib! Vahepeal käisime ka õues, jahedat õhku hingamas, ja saime ka totakad templid omale käe peale, mis siis näitab, et võime ilma dokumendita uuesti siseneda. Nõme tempel...pärast annab ikka maha nühkida .
Kella 2 paiku otsustasime jalad ühikate poole vedada. Sai juba tantsitud küll. Ja kõhud oli ikka liiiiiiiiiiiiiiga täis, et kohe raske oli end liigutada. Tõsiselt!
HUVITA V kuidas me pärast restorani veel automaatselt Sandra ja Edithiga inglise keeles rääkisime, et oleks võinud ju lihtsamat teed minna ja kodumaa keel kõnelda. Aga Ana pärast rääkisime ikka inglise keeles, noh ja siis kogemata rääkisime eestlased omavahel ka võõras keeles. Põnev!
Lauldes kõndisime mäest üles ja kena päev saigi otsa. HÄSTI TORE ÕHTU OLI! Üks parimaid kohe kindlasti ja jääb pikaks, kui mitte eluks ajaks meelde! Jõudsin tuppa. Sõin mõned Edith'i kingitud tehtud kooksopätsid(muideks Ana kinkis mulle vahva kaardi ja ilusa salli - just selline, nagu mulle meeldib, ja Sandra kinkis ka ülinunnu kaardi ja ägedad kõrvarõngad! Nii kena neist, et viitsisid kingitusi leiutada/teha :) ) ja nühkisin templit maha. Pisut enne kella kolme võis juba magama minna küll.
Õnnelikuna langen voodisse ning sulen silmad!:)
No comments:
Post a Comment