Vabandusr, sel nädal olen bloginduse päris unarusse jätnud. Ei olnud väga usin siia kirjutama, kuna pidin kirjutama hoopis esseed, mille tähtpäev oli neljapäeval. 1 5 0 0 sõna ei ole naljaasi. Alustasin eseendusega ehk tegelikult critical commentary´ga juba laupäeval. Aga kirjutan siia nüüd tagantjärgi.
Esmaspäev siis - uus performance tund ja õpetaja. Seekord improvisatsioon - jällegi 3 korda ja siis jääb veel 3 korda keha- ja liikumistundi vms.
Tund oli teises stuudios, kuid õnneks mitte teises majas, nii et selle ülesleidmisega ei läinud kaua aega. (Tegelikult ei läinud üldse:D) Olin selle tunni pärast pisut ärvil, sest ikka improvisatsioon teemaks. Mõtted: "Loodan, et väga palju rääkima ei pea kohe esimesel korral . . " Õpetaja tuje õpetaja tuleb siis meie juurde, ja küsib, kas tal hakkab ikka meiega tund. Me arvame, et jah. Ja nii ongi.
Esmamulje õpetajast. Ta on mees, selline lohva-lohva olemise ja väljanägemisega. On " siinsesVõlur Oz" lavastuses lõvi." Ja selline sõbralik onuke.
Siseneme peeglitega stuudiosse. Selline tantsija unistuste ruum, kuigi põrand pisut kehv tantsimiseks.
Esmalt uurib meie nimed järgi. Seejärel räägib, et täna mängime palju mänge ja elame sellesse tundi sisse, ning õpime üksteist rohkem tundma.
Hästi vahva oli see tund, mulle VÄGA meeldis. It made my day! Päeva parim osa!
Mitmed mängud olid mulle õnneks ka tuttavad, et ei pidanudki ebaselgete mängujuhistega mängima. Näitering ja näiteringilaagrid on igal juhul kasuks tulnud!
Aa ja MAFFIAt mängisime ka, aga küll loomade ja külaelanikega vms. Aitäh Virgo, Maarja, Karl, Kertu, Tuuli, Mikk ja Tanel, kes te mulle selle mängu selgeks tegite, veel kodumaal olles!:D
Ja tõepoolest saingi inimesi rohkem tundma läbi nende mängude. Muutusime üksteise seltsis ka palju julgemaks ja enesekindlamaks.
Kui päeva algul olin uue tunni suhtes pisut skeptiline ja kartlik, siis tunni arenedes, ja selle lõpus oli mu tunne ülihea! Kui üks asi välja arvata - nimelt ühe mängu ajal, avastas keegi, et mu varbad, täpsemalt vasaku jala suur varvas, jäi talle ette. Tore tore. Esmalt arvasin, et pole hullu, kuid murdosa sekundist hiljem, hakkasin megavalu tundma. Ei saanudki aru, miks niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii valus on. Käia oli ka raske, kohe halvatu tunne oli. Õnneks sai see jooksu mäng läbi, ja hakkasime maffiat mängima. Istusime ringis ja no nagu ikka. Endal põrguvalu, kuid ei teinud teist nägugi. Keegi ei saanudki aru/teada, et mul miskit juhtus. Igatahes, ma mõtlesin küll, et teen püksi, sest ma ei mäleta, millal mind selline valu viimati vaevas. Tund lõppes. Enne jalanõude jalgapanemist vaatasin, mis mu varbast alles on jäänud. Nooh keset küünt laiutas suur mõra ning varvas hakkas siniseks tõmbuma. Jubeeee! Õhtul võtsin emme soovitusel ühe ibumaxi sisse, kuigi arvasin, küll et rohi minu varbale ei mõju. Aga mõjus, sest öösel valu ei tundnud.
Jah, liiga hästi ei saa ka olla üksi asi, eks!?
Õpetaja lause jäi kajama mul kuskil: "Tihtipeale paljud teiste osakondade, nt juura, poliitika jne, õpilased arvavad, et näitlemine ja selle õppimine pole mingi raske töö. Ja et draamatundidest me mängime ainult LOLLI ja miskit tarka nigunii ei tee. Teate, mis, me töötame mõnikord rohkemgi veel, kui need "tähtsad" õpilased, kuid meil on lihtsalt palju vabam ja lõbusam töötada! Me naudime seda!"
No comments:
Post a Comment