Lebopäev.
20.03
Täna Devising Theatre loengut polnud ette nähtud, kuna täna oli see põnev päev, kui terve ruum oli meie päralt ning kella 1-4ni saime oma etendusi harjutada. See tähendab, neid mõelda. Alustasime sellest, et lugesime igaüks ette enda monoloogid, mille kodus valmis olime kirjutanud. Mul oli kaks monoloogi. Üks olemasoleva väljamõeldud karakteri kohta, kelle vanaema on kadunud ning teine oli iskilik. Minu kallis Printsu - kurb, ootamatult kurb oli seda monoloogi teistele ette lugeda... pisarad.
Aga üldiselt saime vähemalt mingisuguse alguse paika, ja on lootust et see valmis saab õigeks ajaks... eks ole näha, kas lootus jääb ka pärast vaheaega..
Kell 5 saime minu utsitusel(see grupp saab vist olema selline, kus Kristina peab härjal sarvist haarama, ega muud üle jää..) kokku pooliku Key Theatre Practices grupiga. Kuna me peame tegema presenteeriva eksami, arutasime, kellest võiksime teha ja mida üldse teha. Otsustasime Pina Bausch'i kasuks. Ja väga palju arukat juttu rääkida ei saanudki, sest me ei olnud veel informatsiooni saanud eksami kohta, et mis ja kuidas ja kui palju jne. Niisiis pläkutasime natuke tühjast tähjast ka.
Nooh, vähemalt esimene kohtumine on tehtud! Asi seegi, ehk...
Õppimine homseks seminariks - Wilson.
21.03
Kell 9-11am Key Theatre Practices loeng.
Rääkisime Wilsonist. St esmalt käisime raamatukogus uuesti tema videot vaatamas, sest umbes 3 inimest oli seda kodus teinud(Kristina sealhulgas). Palju juttu Wilsoni kohta. Tegime miskit harjutust ka lõpus. Lõpuks küsisime õpetajalt essee kohta, millest ta ikka rääkinud polnud, kuid tähtaegu juba 29ndal. Appi, appi, appi!!
Jalutasin alla tagasi, et paar tundi lebotada, süüa ning siis üles tagasi kõmpida. Kell 2.45 läksime Annega järgmise aasta moodulite loengusse, kus Richard(Performing Dramatic Texts) meile valikuvõimalustest rääkis ja ikka julgustas, et mis sel aastal nihu läks, on järgmine õppeaasta justkui uus võimalus ja olla edukam. Ilus!
Pläras ja küsis inimestelt nende esialgsete valikute kohta ning avaldas siis oma arvamust, ja seda kuni 4ni.
Ja nii jäigi täna tennises käimata.
Õhtul sain Cathrine'lt(norrakast 3nda aasta filmitudeng) teate, kas ma saaksin neid homme välja aidata, ja ühte kiusajast tüdrukut mängima minna. See on seesamune film, kus ma ka mingisugune woodland animal(ei tea veel, mis see endast kujutab) olen.
Jah, muidugi saan minna! Käisin öösel veel scrpt'i välja printimas Edithiga ja siis pärast harjutasin Madliga oma teksti ja üritasin kiusajalik välja näha. Minu kiusaja pöördus getoks. Kogu aeg mingi geto teema, ma ei või ..
22.03
Kell 10-12 Filmimine. Pidin olema ülbe ja teist tüdrukut narrima, kuna ta kooli ikka veel nukku kaasas kannab. Ma ei teagi, mis ta karakterivanus võis olla - 14äkki. Aga täna seda tüdrukut kohal polnud ja nii ma rääkisingi õhuga. Sain kiita oma eriti õela näitlemise eest, et supersobiv olen sellesse rolli. Aitäh?! Jaaaa, asi lõppes sellega, et lõhkusin nuku(see oli portselanist vms tuleb välja) ära. Jeerum, kus ma ehmatasin. St üks tüdruk pidi selle kinni püüdma, aga ma vist viskasin liiga alla ja ta ei jõudnud püüda. Nii nukk vastu maad maanduski ja mitmeks killuks purunes. Õnneks või kahjuks küll suurema osa peast ja ühest käest. Isver, ma ehmatasin ikka kenasti, aga siis hakkasid teised hoopis naerma, ja arvasid, et pole üldsegi hullu. Noh ja terve ülejäänud aja norisid nad mind, kui julm ma võin ikka olla. Ohhh, ma ju üldse ei tahtnud! Ja möödakõndivad lapsed jäid ka vaatama, et mis nukuga juhtus. See oli kõige lahedam vaatepilt. Nad võisid küll arvata, et missugune jobu ma võin olla, kes nuku ära tapab.
Selline põnev hommik mul siis..
Kell 4.10 - 6pm oli Stsenograafia seminar, kus arutasime gruppides meie visiooni performancest ja pärast kandsime õpetajale ette, ja saime asjalikku tagasisidet. Tundub paljulubav olema. :)
Kella 7ks läksin paari sammu kaugusele teatrimajja(tegelikult mingi muu maja) Edithit toetama. Seal oli 8st etendusest kokku pandud show, milles Edith oli kahes ja ühe näidendi kaasdirector. Vahva oli! Sai nalja, ja mitte niipalju nalja, sai kõike elamusi korraga.
23.03
Sain mingi päev, äkki oli ka eile, st hästi eksprompt kutse teise aasta tudengite filmi. Muidugi, otseloomulikult ütlesin ma JA, missiis, et mul siin kogu aeg hullumaja ja sadatuhat tegemist. Kella 12nks jalutasin üles mäkke ja saime filmitegelastega uue biloogiahoone juures kokku. Nali oli muidugi see, et ega ma ju ei teadnud, kellega ma kokku pean väga saama. Ainuke pildiinformatsioon tuli Facebooki displaypildilt. Aga noh Internet'i ei või ka kunagi teada, kas lõpuks ikka sama inimesega kohtub, kes pildilt vastu vaatab. Nii ma siis eeldasin, et astun ligi nendele, kel filmivarustus kaenlas. Nii ka läks, tutvustasin end ja oh, õnne! Olidki samad inimesed :)
Aaron jõudis ka mõne aja pärast kohale. Lobisesime kuniks filmindus üles pandi, ja ta arvas, et pole minuga varem kohtunud. Ja et ta teab päris palju eestlasi, ja nüüd lõpuks ka mind. Ma vaikselt itsitasin, et me oleme varem kohtunud küll ja sa lihtsalt ei mäleta. Ja lõpuks ütlesin talle ikkagi, et me eile alles kohtusime. Ta istus teatris minu kõrval esimese vaatuse ajal, teise ajal oli ta juba ise laval. Nüüd oli tal piinlik, ja vabandas ette taha, et kui jobu ta on, et mind ei mäleta. Tsjah, just selle pärast ei tahtnudki ma talle alguses rääkida, et me eile kohtusime. Ei tahtnud talle piinlikkust tekitada.
Nii ja nüüd näitlema. Kuna meil teksti polnud, pidime improviseerima. Aa, ja enne võtet, saime teada, et me oleme paar. Ahah, no see selgitab asja, miks me koos selgeltnägija juurde läheme. Kogu võtete aja oli meil igatahes äärmiselt lõbus. Naersime vahetpidamata, st mina naersin. Ja ta ei saanud üldse aru, kuidas on võimalik, et üks inimene nii rõõmus kogu aeg on. Ja siis ma ütlesin, et me eestlased olemegi sellised, ja siis ta arvas, et tundub küll. Kella kaheni filmisime ja jooksin ka kohe natuke üles poole, teatriosakonnahoone juurde, kus meil stsenograafia kostüümi miiting oli.
Tunnike nautisime päikest ja õpetaja palus meil endi kostüümidisaine demonstreerida. Pidime sellest ka rääkima, ja siis saime head või halba kriitikat. Ma sain isegi täitsa head, ütles, et juba läheb sinnapoole(st peab joonistama nii, et aru ka saada, mis materjali me mõtleme ja millest mingid detailid tehtud on. :)
Imeliselt ilus ilm oli tõesti, kuid pärast miitingut otsustasin raamatukokku minna ja esseed kirjutada. Istusime Annega vastakuti ja muudkui kirjutasime. St mul läks pool tundi aega enne , kui suutsin end keskenudma sundida. Õnneks ei olnud mul läpakat kaasas, vaid paber, pastakas ja Reader. Ja sain kenasti paari tunniga ~1000 sõna kirjutatud. Ja jumala rahul endaga. Mul pidd kell 6 niikuinii üleval Pina Bauschi treening hakkama, ja nii ei näinudki ma mingit mõttet alla minna ja aega netis raisata, vaid tegin seda kvaliteetselt esseekirjutamisega. Ma olen endale see nädal kinnisideeks võtnud essega enam-vähem ühele poole saada, sest järgmine nädal on mul mitu korda vähem aega selle kirjutamiseks. Ja nii ma end raamatukokku istuma sundisingi. Vahepeal käisin ostsin ülikoolipoest miskit rõvedat salatit, sest kõik võileivad otsas ja valitses üleüldine tühjus. Jeebus kui kohutav salat see oli - mingisugune makaronisinepiblabla..iiiii. Esimene ja viimane kord! Oma ärritnud magu ravisin maitsva Bountyga.
Ja siis tagasi kirjutama. Ja kella 6ks trenni. Ja ahoi, kui kohale jõudsin saime teada, et täna polegi trenni, kuna me ei saanud ruumi bookitud. Õõõõhh! Kurja, nii hilja siis antakse teada, st ainult ühele tüdrukule anti. Jumala hea, et ta ka trenni ootas.
Nii ootasin tänast trenni, et saab end liigutada ja värki. Jama küll, kuid samas ka hea, et vahepeal koju ei läinud, sain kirjutada esseed! :)
Koju, pessu ja kella 8ks, st 9ks "The Cinema" lõpupidu, sest Madli leidis, et peaks ikka moodsalt hilinema, sest muidu oleme esimesed, kes kohal on. Nooh, ja peaaegu olimegi.
Kell öösel 12 ajal tatsain koju, kui üsk tänav täiesti pimedaks läks. Vat see oli hirmutav, aga naljakas ka. Elektrilimiit sai vist täis.
Magale!
24.03
Hommik ja vara ja "The Caretaker". Film, kus olen valges kleidis punase salliga müstiline tütarlaps.
Mida me filmisime: kõndisin mööda tänavaid, poiss üritas mind kätte saada ja pärast lohutasin noormeest. Jah, juukseid on palju, liiga palju on mul neid, igale poole jäävad ette! Aga ei, mul pidid juuksed lahti olema - milline eneseohverdus.
Lõunani filmisime, st kella 12ni vist vaid, kuid kuna ma juba nii vara ärkasin, tundus, et kui tuppa jõudsin oleks kell nagu juba õhtul olnud. Kui palju ikka jõuab teha, kui vara ärgata. Uskumatu! :P
25.MÄRTS - Kristina päev.
Kell oli helisema pandud 4.45ks, sest filmimine algas juba kell 6, kuid mind äratati laulu ja kingisülemiga kell 4.30. Milline hommik!
Madli oli öösel käinud tulpe napsamas, et mulle maailma head meelt teha ja ajas Edithi ka poole hommiku eel üles, et mulle õnne tulla soovima. Niiii armas neist! Hullud tüdrukud!
Sain kingituseks ju veel Bruno Marsi albumi!!!!!!!!!!!!!!!! Pariiiiiiiiiiiiim!
Selline tunne, et alles sain voodisse, kui juab tuli end jalgele ajada. Huuuh! Paar tundi piisas magamiseks küll, ja nüüd tööle!
Õues oli isegi veel pime, ja mina pidin juba asjatama asuma.
Üritasin oma silmaalustest kottidest lahti saada ja näo enam-vähem normaalseks patstada. Seejärel ripsmetušš peale, söök ja minek!( Ma olen juba päris osav ripsmetuši kasutamises... mõni film veel ja suudan juba mõne minutiga silmad ripsmetušiga kokku saada!)
Edith ja Madli kobisid tagasi magama, st Madli alles läks magama ja Kristina läks filmima!
Aga täitsa hea meelega läksin! Nii põnev!
Kõndisin siis mere äärde, kus ma tiimiga kokku pidin saama, kui mingi vanemat sorti purjekilolev meesterahvas mind järgi hüüdis. Ja kuna mul silm kaugele hästi ei seleta, peatusin, sest mõtlesin, ehk keegi filmitiimist. Valesti tegin. Tüüp jahus mingist rahast, et kas saaksin talle eurosid anda. Ma ei saanud üldse aru, miks tal eurosid vaja, me ju tegeleme siin naeltega. Pärast alles mõtlesin, et ehk ta Iirimaalt pärit.
Ja ta üldse ei tahtnud mind uskuda kui ma ütlesin, et mul pole pennigi taskus. Siis arvas, et ehk ma võtaks ta enda juurde magama paariks tunniks. Kui sain teada, et ta hotell või miski asi Morrisonsi lähedal, ütlesin, et mingu sinna. Ta ikka, et pole raha takso jaoks jne. Jaluta, mees! Too tegi silmad suureks, ja arvas, et ma metsapoole(hkhm, kumb meist ikkagi?) ja arvas, et see ikka liiga kaugel jalutamiseks. (20 minuti tee vaid tegelikult)Ja siis valetasin natuke, ja ütlesin, et ma ei ela üldse siin ligidal, et saaksin talle peavarju pakkuda. Ta ikka käis peale ja jahus ühte sama juttu. Hull mees! Õnneks tulid eemalt juba Will ja teised filmikad. Jumalale tänu!
Läksime siis võttekohta, sättisime asjad paika, tegime paar võtet ja siis otsustati, et peame ootama ikka paremat valgust. Jah, külmetasime ja vaatasime kuidas purjus noored koju taterdada üritasid. Õahh..
Lõuna poole hakkas päike paistma, ning mäkke ronides, kus meil järgmine võttepaik, hakkas meeldivalt soe olla olema. Suutsin jälle normaalselt eksisteerida. Mõnus.
Minu osa: peituda äärmiselt imelikes poosides Caretaker'i selja taha, et sealt ebamugavast peitumisasendist graatsiliselt välja tulla ja mu noormehe poole kõndida ning teda lohutvalt emmata. Isenesest ilus stseen, kuid selle tegemisviis oli päris naljakas. Ma olin peidus kui number kaheksa. Ja vahepeal, kui teised tegid oma osa, sain ma häält teha. Hoidsin häälebuumi, dokumentaalipoiste jaoks.(Jah, 2 poissi tegid meist seal dokumentaali ka. )
12nks olin tagasi toas ja Madli rugbys. Ja äkki kuulen koputust uksele. Sisse astub Sandra suure koogiga. Jeerum, mu imestusnägu oli suur. Nii armas temast!
Soovis mulle õnne ja lippas tööle.
Kook oli meeletult hea! Ikkagi toorjuustukook ju!
Sõin tüki või paar ning otsustasin pikutama minna, sest öö jäi õige pistu lühikeseks. Tennisesse ei viitsinud end ka vedada, vaid nautisin und, kuni mingi hetk Edith mind üles kolistas. Sest tema alles ärkas, ja siis hakkasime koos kooki sööma, ja mõtlesime, et peaks ikka Madlile ja Sandrale ka kooki jätma. Seda me ka tegime, suutsime end ohjata..
Noh, ja muidu nautisin niisama vaba pärastlõunat ja kuulasin Brunot mitusada korda läbi(mitte et ma neid laule kõiki juba teaks... aa ei, ühte ei teadnud ka. ). Hea plaat on, soovitan!
Õhtul astus Sandra läbi, et kooki maitsta ja niiviisi vaikselt mu sündimise päeva tähistada. Varsti otsustasime Madli ja Edithiga pitsa Dominost osta. Ostsime 2 suurt pitsat ja nautisime head kallist(mitme peale, täitsa talutav hind. 12lõigune pitsa vist 12 naela) rämpstoitu. Ja kuna meil "osta üks, saad teise tasuta" kuponge üle, ei pidanud rahakott väga palju vastu karjuma.
Liiga palju süüa!
Ilus päev, ilus sünnipäev, ilusad inimesed, ilusad emotsioonid! Kaunis! :)
Meeldejääv igaljuhul. Elu varasem sünnipäev...
PS! Vahepeal, selle nädala jooksul olin üllatuslikult saanud juba mitu armast sünnipäevakaarti ja Terjelt paki! Kastpakk sisaldas endas Rene´ ja Sten'i isetehtud kingitusi ja otseloomulikult magusat! Katies nt ja suur pakk veel! Maruhea pakk lihtsatl! Tõeline üllatus!
Järgmine nädal saab olema kreisi! Algab juba kell 8 hommikul. Palju teha, mitmes kohas samal ajal olla! Fun!
No comments:
Post a Comment