15 December 2011
Päev algas väga vara, selle semestri varasem ärkamine vist. Juba kell 7.30 tuli mul kondid kokku korjata ja end üles ajada. Üllataval kombel olidd radikad sees, ja üllataval kombel oli lihtne end püsti saada(peaaegu).(Noh, kuna oli ikkagi liege olla.) Varast ärkamist põhjustas Performing Dramatic Texts’I loengu ettepoole toomine ja workshopi sinna otsa tegemine. Ehk kell 9.30 algas täna loeng ja kandus edasi kenasti workshopiks, kus seekor kõik 3 gruppi koos olid. Kuna ruum on õhtul kinni ja mud sellised “toredad” vabandused, siis võttis Richard meid korraga kõiki ja peale selle lühedas tunniaega poole tunni võrra. On ikka laisalt mugav vanamees!
Aa, et miks ma nii vara ärkasin tegelikult? Sest täna oli 2500sõnalise essee tähtaeg kell 12, aga kuna tunnid, siis tuligi enda und ohverdada ja essee juba 9.08 sisse anda. Ilm omakorda ‘üllatas’ mind vihmaga, kena. Aga tuleb mainida, et selle nädala uni on väga lühikeseks jäänud üldse, kurjam kiire on ja aeg ei halasta. Eile sain jällegi pärast kella kolme magama. Aga ega ma kurda,aeg-ajalt unineolemine käib asja,st kooli, juurde. Pärast essee äraandmist käisin ka raamatukogust läbi, et mõnedki raamatud neile tagastada, paari ka pikendasin, kuid ega ma kaasa neid Eestisse ikkagi ei võtnud lõpuks.
Tatsasin tuule ja tibakese vihmaga võideldes alla ja kohe tundi. Ja muideks, vihmavari on siin maal ikka üsna mõttetu tegelane, juba sajandat korda keerab ta end pahupidi. Kurjam tuul küll!
Tunnis rääkis Richard pisut duoloogidest ja kuidas ma peaks endid ikka ette valmistama eksamiks(me oleme Lauraga juba vähemalt sada proovi teinud, endalgi hakkab paha juba :D). Ma arvan, et ta rääkis sellest mhm.. ei ole hästi kindel ka, sest uni kiskus silma.Tegime jookskõndivaid soojendusharjutusi sabale ja nabale ja häälele. Siis harjutasime igatepidi paari teksti; üks neist oli näiteksosake minu duoloogi eksami tekstist – nii tore oli peast teksti teada! J Pärast nende lugemist ja kõndimist, füsikaliseerisime seda ehk pidime iga sõna väljendama mingi liigutusega. Päris naljakas oli, aga eks see selle mote oligi, et end vabamalt tunda ja tekst rohkem voolaks. Seejärel andis Richard meile ülesandeks leida keegi paariline ja endist voolida pilt, kui me oleksime 2 väsinud uppujat, ja see on meie viimane hetk teineteisega koos olla. Minu paariliseks sattus Harry, mis oli hea, sest olen temaga peaaegu, et igas moodulis koos olnud (olengi vist kusjuures :O), ja nii tunneme endid üksteise seltsis üsna vabalt, mis on must be füüsilise teatri juures. Pissipaus(eluliselt vajalik isegi paari tunni möödudes!) 5 min ja edasi. Viimane pool tundi tegime improvisatsiooni, kuid seda pigem isekeskis kui kõik korraga üksteisega, ja õnneks olulist rääkimist meil teha ei lubatd. Viuhh! Mis laat sellest siis välja oleks tulnud?!
Kell 12 lõppes tund, kuna osad õpilased pidid 12.10 üleval loengus juba olema, st päris turbod peavad nad olema. Hea, et ise ei pea, sest algul plaanis Richard tunni kella 1ni, kuid mul kell 1.10 Lammaste maal juba stsenograafia, ja sinna juba niiii kähku ei jõua – 25 minutit on minimumaeg. Nii, väike leivanäks ning stsenograafiasse minek. Vihmavarjul oli tee peal jälle lõbu laialt. Stsenos tutvustas õpetaja uut ülesannet, mille tähtaeg on ikkagi 17. Jaanuar, mitte 18 või 19 nagu mina pähe olin võtnud. Kakiito on aga see, et mul ju 16 ja 17 monoloogi ja duoloogi eksamid ja 19nendaks sellesamuse tunni portfolio veel vaja teha. Sina jeerum, sina jeerum! Ehk siis, stsenos tuleb teha uurimistöölaadne analüüsiv essee/portfoolio –lihtne ju?!
Pool tunnikest saime Robert Wilsoniga tuttavaks ja viimane pool tundi saime lihtsalt varem minema. Õpetaja küsis mitukümmend kora, kas vaatame veel Robert’ist filmi või läheme jõuluvaheajale , ja kuna keegi ei vastanud, siis Kristina arvas, et läheme siis iga roju oma koju. Kuigi ma oleksin pool tunnikest suutnud filmi isegi vaadata, kuid nähes teiste nägusid, pidi keegi mingisuguse otsuse ikka langetama.
Aeglane kima koju, kohe ruttu poodi(jõulutama) ja postkontorisse ja juba oligi kell 4 ja midagi. Jeerum mul veel asjad pakkida, süüa kaasa teha, ise süüa, tuba korrastada – sussver! Aga kui ma kööki võileibu tegema läksin, kuulsin kauast koputamis Alex’i(uus üürnik) uksele. Vastasin siis ise: “Jaa?!” Mingisugune kapuutsiga pikka kasvu poiss, kahtlase olekuga, astus kööki ja küsis Alexit. Näitasin, kus tema to auks on ja ta jätkas koputamist, mitte et ta võiks aru saada, kui keegi uksele ei tule, siis ilmselgelt pole kedagi kodus ju! Ütlesin talle seda ka, ja Lukas ka, kes ilma uudistama tuli. Seejärel läks minut mööda kui “kahtlane” jälle kööki tuli ja väitis, et ta tahab oma mobiili Alexi toast vms, ja nii läkski ta köögi- ja aiavahelise välisukse kaudu Alexi verandaust taguma. Jeerum see tüüp ei tahtnud aru saada, et keda pole, seda pole. Lõpuks ta pettunult ja vaiki olles lahkus. Jessver oli ikka imelik poiss, oli ta joonud või miskit ehk …
Leidis ta ka aja kui tulla, nagu mul hirmsalt aega üle oleks. Lõpuks jäigi tegelikult kuni 10 minutit aega üle.
Kell on 5.10 vms, väike kima rongijaama, mis õnneks asub minust vaid 2 minuti tee kaugusel. Pilet veel masinast välja trükkida. Edith jooksis veel perroonile kallistust edastama(tal oli kõrval kohvikus miski miiting) ja seiklus võiski alata. Ei alanud see väga hästi. Olime mõne minuti juba sõitnud kui tuli piletitädi. Andsin talle enda pileteid näha, ja ta küsis ka mu rongikaarti(see annab soodustust mingi 10 naela) ja jama hakkas pihta. Kuna mul kaart lopes oktoobri keskel siis ta ütles, et need piletid ei kehti ja pean uue ostma. Mida?! Ma kartsin seda jama küll, kuid lootsin, et ehk ikka saan soodupiletiga, sest tellisin piletid juba oktoobri alguses, ainult välja masinast võtsin täna. Tegin seal näitemängu ja vandusin, kui vastik tädi pani mind ikkagi ligi 80naelast piletit ostma. Raiks, jobud! Ja ma ise ka, et riski peale välja läksin. Oi ma olin vihane ja kurb. Miks peab iga reis mingi jama olema? Hea, et mul oli emme krediitkaart võtta, sest UK kaart tühi. Huvitav kui ma oleksin öelnud, et mul pole raha, oleksid nad mu siis suvalises jaamas välja kupatanud? Jõhker…
Seda viga enam ei tee, et paarkümmend naela säästa üritan. Üritasin end maha rahustada ja tukkuma jääda, mis aga ei õnnestunud, sest enda kirumine tuli hoopis paremini välja. Tänane teine pool päev oli üldiselt kiirustamist ja kätevärinat täis. Aeg lihtsalt kiskus minu kahjuks liikuma.
Train from Aberystwyth to Stansted Airport.
Vaatasime Edithiga vahetult enne mu tulekut rongiaegu ja avastasime, et mul ühel hetkel on 0 aega, et teisele tuubile jõuda. Kenake elu… eks paistab siis käigu pealt, mis saab, nagu mul kombeks saanud.
Üldiselt ma väga ei muretsenud, sest kuidagi ikka saab, kui kuidagi ei saa, ja nüüdseks peaks ma juba enam-vähem kõiki rongijaamu teadma.
17:30 Aberystwyth - Birmingham New Street 20:27 (2h 57min) Platform 1A- Pisut ootamist, tsipakene külmetamist ja rongile.
Päev algas väga vara, selle semestri varasem ärkamine vist. Juba kell 7.30 tuli mul kondid kokku korjata ja end üles ajada. Üllataval kombel olidd radikad sees, ja üllataval kombel oli lihtne end püsti saada(peaaegu).(Noh, kuna oli ikkagi liege olla.) Varast ärkamist põhjustas Performing Dramatic Texts’I loengu ettepoole toomine ja workshopi sinna otsa tegemine. Ehk kell 9.30 algas täna loeng ja kandus edasi kenasti workshopiks, kus seekor kõik 3 gruppi koos olid. Kuna ruum on õhtul kinni ja mud sellised “toredad” vabandused, siis võttis Richard meid korraga kõiki ja peale selle lühedas tunniaega poole tunni võrra. On ikka laisalt mugav vanamees!
Aa, et miks ma nii vara ärkasin tegelikult? Sest täna oli 2500sõnalise essee tähtaeg kell 12, aga kuna tunnid, siis tuligi enda und ohverdada ja essee juba 9.08 sisse anda. Ilm omakorda ‘üllatas’ mind vihmaga, kena. Aga tuleb mainida, et selle nädala uni on väga lühikeseks jäänud üldse, kurjam kiire on ja aeg ei halasta. Eile sain jällegi pärast kella kolme magama. Aga ega ma kurda,aeg-ajalt unineolemine käib asja,st kooli, juurde. Pärast essee äraandmist käisin ka raamatukogust läbi, et mõnedki raamatud neile tagastada, paari ka pikendasin, kuid ega ma kaasa neid Eestisse ikkagi ei võtnud lõpuks.
Tatsasin tuule ja tibakese vihmaga võideldes alla ja kohe tundi. Ja muideks, vihmavari on siin maal ikka üsna mõttetu tegelane, juba sajandat korda keerab ta end pahupidi. Kurjam tuul küll!
Tunnis rääkis Richard pisut duoloogidest ja kuidas ma peaks endid ikka ette valmistama eksamiks(me oleme Lauraga juba vähemalt sada proovi teinud, endalgi hakkab paha juba :D). Ma arvan, et ta rääkis sellest mhm.. ei ole hästi kindel ka, sest uni kiskus silma.Tegime jookskõndivaid soojendusharjutusi sabale ja nabale ja häälele. Siis harjutasime igatepidi paari teksti; üks neist oli näiteksosake minu duoloogi eksami tekstist – nii tore oli peast teksti teada! J Pärast nende lugemist ja kõndimist, füsikaliseerisime seda ehk pidime iga sõna väljendama mingi liigutusega. Päris naljakas oli, aga eks see selle mote oligi, et end vabamalt tunda ja tekst rohkem voolaks. Seejärel andis Richard meile ülesandeks leida keegi paariline ja endist voolida pilt, kui me oleksime 2 väsinud uppujat, ja see on meie viimane hetk teineteisega koos olla. Minu paariliseks sattus Harry, mis oli hea, sest olen temaga peaaegu, et igas moodulis koos olnud (olengi vist kusjuures :O), ja nii tunneme endid üksteise seltsis üsna vabalt, mis on must be füüsilise teatri juures. Pissipaus(eluliselt vajalik isegi paari tunni möödudes!) 5 min ja edasi. Viimane pool tundi tegime improvisatsiooni, kuid seda pigem isekeskis kui kõik korraga üksteisega, ja õnneks olulist rääkimist meil teha ei lubatd. Viuhh! Mis laat sellest siis välja oleks tulnud?!
Kell 12 lõppes tund, kuna osad õpilased pidid 12.10 üleval loengus juba olema, st päris turbod peavad nad olema. Hea, et ise ei pea, sest algul plaanis Richard tunni kella 1ni, kuid mul kell 1.10 Lammaste maal juba stsenograafia, ja sinna juba niiii kähku ei jõua – 25 minutit on minimumaeg. Nii, väike leivanäks ning stsenograafiasse minek. Vihmavarjul oli tee peal jälle lõbu laialt. Stsenos tutvustas õpetaja uut ülesannet, mille tähtaeg on ikkagi 17. Jaanuar, mitte 18 või 19 nagu mina pähe olin võtnud. Kakiito on aga see, et mul ju 16 ja 17 monoloogi ja duoloogi eksamid ja 19nendaks sellesamuse tunni portfolio veel vaja teha. Sina jeerum, sina jeerum! Ehk siis, stsenos tuleb teha uurimistöölaadne analüüsiv essee/portfoolio –lihtne ju?!
Pool tunnikest saime Robert Wilsoniga tuttavaks ja viimane pool tundi saime lihtsalt varem minema. Õpetaja küsis mitukümmend kora, kas vaatame veel Robert’ist filmi või läheme jõuluvaheajale , ja kuna keegi ei vastanud, siis Kristina arvas, et läheme siis iga roju oma koju. Kuigi ma oleksin pool tunnikest suutnud filmi isegi vaadata, kuid nähes teiste nägusid, pidi keegi mingisuguse otsuse ikka langetama.
Aeglane kima koju, kohe ruttu poodi(jõulutama) ja postkontorisse ja juba oligi kell 4 ja midagi. Jeerum mul veel asjad pakkida, süüa kaasa teha, ise süüa, tuba korrastada – sussver! Aga kui ma kööki võileibu tegema läksin, kuulsin kauast koputamis Alex’i(uus üürnik) uksele. Vastasin siis ise: “Jaa?!” Mingisugune kapuutsiga pikka kasvu poiss, kahtlase olekuga, astus kööki ja küsis Alexit. Näitasin, kus tema to auks on ja ta jätkas koputamist, mitte et ta võiks aru saada, kui keegi uksele ei tule, siis ilmselgelt pole kedagi kodus ju! Ütlesin talle seda ka, ja Lukas ka, kes ilma uudistama tuli. Seejärel läks minut mööda kui “kahtlane” jälle kööki tuli ja väitis, et ta tahab oma mobiili Alexi toast vms, ja nii läkski ta köögi- ja aiavahelise välisukse kaudu Alexi verandaust taguma. Jeerum see tüüp ei tahtnud aru saada, et keda pole, seda pole. Lõpuks ta pettunult ja vaiki olles lahkus. Jessver oli ikka imelik poiss, oli ta joonud või miskit ehk …
Leidis ta ka aja kui tulla, nagu mul hirmsalt aega üle oleks. Lõpuks jäigi tegelikult kuni 10 minutit aega üle.
Kell on 5.10 vms, väike kima rongijaama, mis õnneks asub minust vaid 2 minuti tee kaugusel. Pilet veel masinast välja trükkida. Edith jooksis veel perroonile kallistust edastama(tal oli kõrval kohvikus miski miiting) ja seiklus võiski alata. Ei alanud see väga hästi. Olime mõne minuti juba sõitnud kui tuli piletitädi. Andsin talle enda pileteid näha, ja ta küsis ka mu rongikaarti(see annab soodustust mingi 10 naela) ja jama hakkas pihta. Kuna mul kaart lopes oktoobri keskel siis ta ütles, et need piletid ei kehti ja pean uue ostma. Mida?! Ma kartsin seda jama küll, kuid lootsin, et ehk ikka saan soodupiletiga, sest tellisin piletid juba oktoobri alguses, ainult välja masinast võtsin täna. Tegin seal näitemängu ja vandusin, kui vastik tädi pani mind ikkagi ligi 80naelast piletit ostma. Raiks, jobud! Ja ma ise ka, et riski peale välja läksin. Oi ma olin vihane ja kurb. Miks peab iga reis mingi jama olema? Hea, et mul oli emme krediitkaart võtta, sest UK kaart tühi. Huvitav kui ma oleksin öelnud, et mul pole raha, oleksid nad mu siis suvalises jaamas välja kupatanud? Jõhker…
Seda viga enam ei tee, et paarkümmend naela säästa üritan. Üritasin end maha rahustada ja tukkuma jääda, mis aga ei õnnestunud, sest enda kirumine tuli hoopis paremini välja. Tänane teine pool päev oli üldiselt kiirustamist ja kätevärinat täis. Aeg lihtsalt kiskus minu kahjuks liikuma.
Train from Aberystwyth to Stansted Airport.
Vaatasime Edithiga vahetult enne mu tulekut rongiaegu ja avastasime, et mul ühel hetkel on 0 aega, et teisele tuubile jõuda. Kenake elu… eks paistab siis käigu pealt, mis saab, nagu mul kombeks saanud.
Üldiselt ma väga ei muretsenud, sest kuidagi ikka saab, kui kuidagi ei saa, ja nüüdseks peaks ma juba enam-vähem kõiki rongijaamu teadma.
17:30 Aberystwyth - Birmingham New Street 20:27 (2h 57min) Platform 1A- Pisut ootamist, tsipakene külmetamist ja rongile.
20:50 Birmingham New Street, platform 2 - London Euston 22:12 (1h 22min) – Rong jäi 5 minutit hiljaks, ja pilet ei tahtnud mind underground’I lasta, kuid lõpuks ikka sain, süda jättis lööke juba vahele. Kuigi teadsin, kuhu minna, küsisin igaksjuhuks üle, et jälle üllatused mind ei ootaks. Kuid imelikul kombel hilinemine ei seganud miskit, sest kõik laabus. Ma pole selle üle veel juurelnud, kuidas mõnikord asjad niimoodi laabuvad isegi hilinemistega, hmm..
22:12 London Euston [EUS] - Tottenham Hale [TOM] 23:01 From London Euston take the Victoria Line (Northbound, Platform 4) which is a direct service to Tottenham Hale Underground Station. –Mingil hetkel ütles rongionu hääl midagi millegi vahetamisest. Jäin kindlalt rongi edasi istuma, kuigi enamik lahkusid, kes Tottenhami tahtsid saada. Kuid minu arusaamist mööda, ütles onu et võin ka selle rongi lõpppeatuses(seven sisters) rongi vahetada. Süda puperdas sees, kuid läksingi õigesti. Undergroundis on enamasti kõik ühenduses, nii et päris puusse panna ikka ei saa. Ja tuub sõitis vai 15 minutit vms, mitte 50 nagu rongiajad väidavad ja inimesi paanikasse panevad. Jõudsin Tottenhami umbes 22.45 vms, nii et 22.55 läks rong juba lennujaama. Rong peatus, kuid uksi lahti ei tehtud. Pidime ise need avama, nagu tihtipeale? Kuigi üks mees proovis avada, ei avanenud. Kas ei olnud me lihtsalt liiga varajasele rongile lubatud, nagu rong teaks, mis piletil kirjas on :D Huvitav. Ootasin siis teist rongi, seda nn õiget. Ja vaatasin, et 23.37 läheb jälle rong Stanstedi. Hea! Nii et sinna saan ma nii ehk naa.
23:07 Tottenham Hale [TOM] platform 2 - Stansted Airport [SSD] 23:43 – rongis oli vaid paar inimest. Üritasin ikka ja jälle tukkuda, kuid ei miskit. Üks purjekil noor meesterahvas istus minust risti taga, ja ei väsinud jõllitamast, justkui soovinuks ta miskit mulle öelda. Öelnud siis! Aga too oli vist pisut joobes ka(mis täna on sellega?). Ühel hetkel ta lihtsalt krooksus jäledalt, endalegi ehmatuseks vist, ja ma tegin näo justkui poleks ma midagi kuulnud, et teda mitte veelgi piinlikumasse olukorda panna. Tsjah, ja pärast lasi ta paar kõhutuult ka – igati meeldiv!
Stansted Airport, jehuu! 2peatust enne võpatasin ja hakkasin juba asju haarama justkui oleks aeg maha minna, sest kuulsin sõna Stansted, kuid valehäire. Sõna Stansted ütlebki rongitädi igas peatuses, et Stansted airport on viiman peatus. No selge :D
Stansted Airport, jehuu! 2peatust enne võpatasin ja hakkasin juba asju haarama justkui oleks aeg maha minna, sest kuulsin sõna Stansted, kuid valehäire. Sõna Stansted ütlebki rongitädi igas peatuses, et Stansted airport on viiman peatus. No selge :D
“Tere “kodu” ”! Opaaa, lennujaama on uuendatud! Pissiiiileeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeee – 7h pole naljaasi!
Aga jah, nt istumisaluse leidmine oli raskendatud, sest neid on lihtsalt julmalt vähendatud, või siis megalaiali paigutatud imelikesse kohtadesse. Pisut edasi-tagasi kõndimist ning 2 vaba istumisalust omistatud. Uued kohvikud ja asjad soetatud ja.
Nii, porgandid ja võileivad välja – söömisaeg! Kuivatatud puuviljad, mmm..andekas laps.
Läpakas sülle ja blogi kirjutama Wordi, sest netti ju siin ometi pole.
Edu söömisega, kirjutamisega ja unega. Loodan, et ta mind väga äkitselt jalust ei niida, või ehk läheb hoopis kaarega mööda.
Tunnid, tunnid,…
Aga jah, nt istumisaluse leidmine oli raskendatud, sest neid on lihtsalt julmalt vähendatud, või siis megalaiali paigutatud imelikesse kohtadesse. Pisut edasi-tagasi kõndimist ning 2 vaba istumisalust omistatud. Uued kohvikud ja asjad soetatud ja.
Nii, porgandid ja võileivad välja – söömisaeg! Kuivatatud puuviljad, mmm..andekas laps.
Läpakas sülle ja blogi kirjutama Wordi, sest netti ju siin ometi pole.
Edu söömisega, kirjutamisega ja unega. Loodan, et ta mind väga äkitselt jalust ei niida, või ehk läheb hoopis kaarega mööda.
Tunnid, tunnid,…
Lennusõit kena, kuigi 1h lasti lennukis istuda ja südant saapasäärde kukutada. kaptenid ka ei teadnud, miks neil minna ei lasta. aga ma arvan et ilma tõttu, sest 3 helvest tuiskas alla ikka.. ja just siis muidugi, kui Kristina peab koju sõitma hakkama. Aga lennujaamas oli ka väike hullumaja, sest tablood jäid seisma, ja lendude väljumisväravaid kuulsime vaid valjuhääldist, mida aeg-ajalt ei kuulnjud üldse.. eriti reisijate latramise tõttu ümberringi.
niisiis kuulsin enda lenud 30min enne väljasõitu, ja öeldi, et värav nüüd sulgub. oi ml oli tuli takus, süda värises sees, et kas jõuan, ja mis mõttes nii hilja teatatakse meile lennukisse laskmine üldse jne. Kuigi tegelikult lennuni oli veel 30 min aega, oli paanika ikkagi. Tsjah, aga lõpp hea kõik hea.
Kodurongis sain soodustust õpilaspangakaardiga. Kuigi kodus avastasin, et see ka aegunud.
Ilus, kodu!
Ilus, kodu!
No comments:
Post a Comment