Hommikupoolik oli vaba, st lõunapoolik oli vaba. St kella 12neks viisin stsenograafia essee ära. Kella 3 ööseni sai teda tehtud, kui ega ta just normaalne välja ei kukkunud.
Aga kell 3 hakkas alles eksam, nii et oli pisut aeg tuututada, tekst üle vaadata ja Madli jõudsi viimasel hetkel patsid punuda, et ma kohe päris karakterisse elaks. Esinesime alfabeetilises järjekorras. Mina oleksin muidugi soovinud (jällegi) esimesena esineda, kuid oli nimekirjas peaaegu, et viimane. Vahepeal oli 20minutit eksamis paus, mis mind küll juba täitsa ärevile ajas.
Ja minu nimi hüüti lavale, tudistasin end kohale, hingasin sügavalt sisse ja välja ka ning alustasin monoloogitsemist. Sussver ma olin närvis!
Noh, ja ka asja pärast, sest paar lauset suutsin ma unustada nin siis tegeles mu pea(mitte et kellegi teise pea seda teha saaks..) mõtisklusega, kuhu need laused nüüd sokutada. Kusagile ma nad panin lõpuks ja kõige hullem ei olnudki. Kuid üldiselt olin ma ikka jama. Pause ei pidanud piisavalt hästi ja pilk oli tihtipeale vales kohas jne. Ühesõnaga, ei või rahule jääda. Inimesed küll kiitlesid, et tubli, kuid rohkem hästi olid mu juuksed punutud kui mu etteaste.
Pool 6 saime lahti alles, sest täitsime veel tagasisidelehti. Andsime anonüümset vastukaja. Minu tähtsaim lause oli: "Vähem loba, rohkem tegutsemist."
Koju, pessu!
Peavalu - jällegi - MEELETU!
Siis sain aga SMSi, et kas ma proovi täna tulen? Esimese hetkega ei saanud ma miskit aru: mis, kus ma olema pean? Siis taipasin-KURAMUS! - täna ju "SSYCEI" proov. Viskan esimesed ettejuhtuvad riided selga ja jooksujalu minekut. Olin juba poole tee peal kui saan sõnumi, et mind pole ikkagi vaja. Kena vererõhujooksutamine..
Aga kurja kui paha tunne oli, et unustasin. Ma ju ei unusta selliseid asju kunagi. Väike enesepiitsutamine ha enda jobukakuks nimetamine leidis tagasiteel igatahes aset.
No comments:
Post a Comment