JAANUARIKUU

13.01.2012
Emmega sõit rongile. Paar tundi loksumist, magadaüritamist ja valju järsu vedurijuhi hääle peale ülesehmatamist umb. 10:40 Tallinnas. Perroonitagune oli imelibe ja nii me, kontsad all, tuterdasime tillukeste sammukestega kuni maapind Ülemiste ees kindlamaks muutus. Üle perrooni minna oli nii libe, et väikesest künkast oli peaaegu et võimatu üles saada. Vajusin mitu korda tagasi. Jeerum, kui naljakas oli tuterdada. Ma ainult naersin. Seejärel käisime Ülemistest läbi, et Edithile Fazeri leiba osta, kuid siis taipasin, et see ei mahu mulle ikkagi ära ja jäigi ostmata (käsipagas oli niigi punnis, et kinni ta ei läinud). seejärel tuterdasime Ülemiste hotelli kõrvalt üle aasa läbi hangede (seal oli rajake ette tehtud), jällegi, libe oli. Niisiis sumpasime lume sees, kott oli ka nii raske, et pidin mitu korda peatuma, et õlga vahetada. Jeerum, see tulemine tundus lõputu.
11.00 olime lennujaamas, kus Madli juba ootas. Algas asjade ümber pakkimine ja mahutamine, sest minul oli peale käsipagasi veel üks väike käekott/riidest. Mägingisime nö. kirbuturgu lennujaamas. Kohvrid pärani lahti ja kuna kohver kaalus pärast mitut asjade lisamist ja äravõtmist ikka liiga palju, siis otsustasime võimalikult palju riideid selga ajada. Normaalne väljanägemine polnud oluline. Kohver sai umb. 2 kg kergemaks. Olime kui kubujussid. Mitu jopet ja 5 asja all. Joped toppisime üksteise sisse nagu paistaks üks ja panime üle käe. Noooh, nalja sai ikka omajagu. Ja kui keegi peakski küsima, miks meil 100 asja seljas on, siis meil tõsimeeli on äärmiselt külm olla. Kohver kaalus lõpuks 20,2 vms. Ja oma kahest pagasist suutsin ühe saada. Viuhhhh.
11.50 vms võtsime end tolli sappa. Pikk järjekord. Asjad kastidesse, ja teisel katsel ka jalanõud jalast (ma ei saa kunagi aru, miks mõnikord peab nad jalast võtma ja mõnikord mitte - isegi kui metalli küljes pole). Kell oli 12.15 kui me ikka veel poesjärjekorras olime, et vett osta, sest jeerum kui palav oli (mitte et see üllataks). Üks vene naine beebiga palus mul end ka ette lasta. Loomulikult tegin seda, kui jeerum, ta oli aeglane, et oma asjad letile saada ja pardakaart völja otsida, 12.25 pidi lennu aeg olema.
12.17 algas jooks (kips-kõps) väravasse, mis loomulikult oli nr 13 ja kõige taga (13 reede värav 13 - vahva). Viuhhhhh, jõudsime kenasti, paar inimest oli meil ees isegi. Üritasin oma punnis pagasit mitte näidata ja ütlesin seda Madlile ka. Lohistagu seda jalge ees vms.
Nii kõik hästi, kõnd lennukile- väljas tuiskas ikka veel meeletult. Seepärast istusime lennukis ka 40 min, enne kui liikuma lubati hakata. 2 ja pool tundi lendu - kõht oli meeletult tühi, sest viimati sõin 7 hommikul. Lõpuks otsustas Madli ikkagi kohukesed käsipagasist üles otsida ning me olime päästetud - näljasurmast. UK aja järgi kell 13.15 olime Stanstedis. Ilm oli imeline - päike paistis kõrgelt. Nüüd oli meil lõpuks võimalus süüa. Esmalt koorisime üleliigsed rõivad seljast ja mahutasime võimalikult palju segavaid/tüütuid asju kohvrisse. Käisime 1naela eest internetis, et rongi marsruuti ja piletite koodid üles kirjutada. Pidin arvutis olla saama 10 min, kuid arvuti trikitas mind ja lasi olla vaid 5 min. Turbosõrmed olid mul nüüd küll.
Otsisime vaba istumiskoha ning SÕIME pitsat, mille ma suutsin kuidagi ikkagi pagasisse ära mahutada(kohvrisse täpsemalt).
16.45 läksime alla rongijaama, et piletid masinast võtta. ja 17.00 oli mingi rong juba ees. Kuigi me plaanisime 17.15le minna, saimegi varasema peale. Mitte et see meid aiadanud oleks, sest kõigile järgnevatele tuli meil ikkagi meeletult joosta. Kuna, nagu ikka, iga rong arvas, et oleks tore hiljaks jääda. Ja London Underground oli pakitult rahvast täis ja kitsas oli manööverdada, Madli kohvriga ja mina tema ja enda spordikotiga. Ja piletimasinad läksid lolliks ning väravaest läbisaamine võttis aega ja nii edasi ja nii tagasi. Mõtlesime et on ika keeruline küll rongidega, kui esimest korda läheks Aberisse. Eriti kui rongid hiljaks jäävad, aga samas, kui tabloosid jälgida ja ise rahulikuks jääda, on see absoluutslet võimalik! Viimane rong tuli meil võtta Birmingham Internationalist. Astusime siis rongil maha ja küsisin, mis perroonilt lähen rong Aberisse. Vastus:"See läheb teiselt poolt ja 30 sekundi pärast." Kurat! Pidime treppidest üles jooksma(meenutan, et Madli lohistas, või siis vastupidi, kohvrit), siis kui arvasime, et oleme juba kohal, tulid veel trepid alla.  Perroonitädi juba karjus, et tulgu me rutem.  Karjusin selle teate siis Madlile edasi, mitte et see aidanud oleks, aga noh jah. St ta viskas oma joogipudeli kus kurat ja vandus, kuid taris end jõuliselt treppidest üles(see veel puuduks, kui ta oleks seal jalgu trampima hakanud :D). Isver, kus ma tahtsin naerda, tegin seda ka, kuid mitte Madli ees, muidu ei olek me omadega üldse kusagile jõudnud. Piletionu ütles, et oleme ikka täitsa õnnega koos, et nii napilt üldse jõudsime. Ta mainis ka, et tegelikult oleks me võinud eelmise rongiga Birmingham New Streetile sõita ja sealt rahulikult sellele rongile tulla.
Mh, mina ju ei teadnud. Aga samas jällegi, seal oleksime ikkagi samamoodi pidanud jooksma, 2 minutit oleks ehk rohkem aega olnud .. Noh, vähemalt olime nüüd viimasel rongil ja ei  mingeid vahetusi enam. Magada! St süüüa enne!
Ihkasime mõlemad, et kell kiiremini liigks ja juba toas voodis lebaks. SUUUUUUUUUUUUR väsimus oli kontides, ja mitte ainult.
23.45 olime kohal!!!!! Tirisim, kotid tuppa, tegime voodi ja siis astus Edith külla. Aaa, ja vannituba oli totaalne segadus, sest seal remont. Ja jeerum kui itane kogu maja oli. Keegi polnud seda vist pärast minu lahkumist koristanud. Tsjah, ek siis varsti koristaja Kiku hakkab jälle tööle. Lobisesime Edithiga kella 1ni. Rõõmustasin teda eesti šokolaadidega. Ma ei mäletagi, kas me Madliga misit ka sõime, kuigi kõhud olid meeletult tühjad, aga uni niitis meid suht kohe jalust.
Enne veel emmele sõnum: "Kohal ja elus ja uni."