Kell 9.30 saan tüdrukutega kokku, et performance tükk veel läbi teha. Mina ja Laura ootame mõnda aega, ja ilmud Kelsey. Küsime, kus Natalie on? Kelsey ütleb, et ta on enda toas, ja me läheme tema kööki harjutama. Ootame Amyt. Ikka veel oootame..juba 40 minutit ootame. Ta ütles, et on kohe kohe tulemas, no see kohe-kohe oli siis sel korral 30 minuti pärast. Õõõõh! Ma ei mõista, miks inimesele meeldib hiljaks jääda? Mis mõte on siis üldse aegu kokku leppida, kui neist kinni ei peeta?
Nooh, igatahes saime me pisikese proovi tehtud ja jäi veel pool tunid eksamini. Kell on 11, kui astun saaliuksest sisse. Alustame kellegi initsiatiivil soojendusega. Õpetaja marsib sisse ning on väga positiivselt üllatunud, kuid ütleb siis, et meil on 15 minutit aega, et end soojaks teha. Kas siis grupiga koos või individuaalselt. Saime poole pealt teada, et juba on hindamine õpetaja poolt lahti läinud, sest õpetaja ütles, et võtke asja tõsiselt, ma hindan teid juba praegu.
Esimese grupi etteaste. Lihtne ja tabav!
Meie grupi etteaste. Mingil põhjusel arvas Kelsey, et on hea idee lavakujundus teistpidi panna - publik istub teiselpool ja meie siseneme ka mujalt üldse, kui olime harjutanud. Pisut segadusse see ajas, kuid suutsin kähku enda peas korra luua. Etendus kulges peaaegu ilusti, kuid Laura läks seisma valele poolele. Terve aja kui mina veel nö pildis olin, mõtlesin tegelikult sellele, kas lähen ka valele poolele seisma, või jätan tema sinna üksinda, ja käitun nii nagu proovis. Läksin tema kõrvale ikkagi, ja teised tulid õnneks ka. Imelikku momenti ei tekkinud. Asja lahendasime nii, et kui muidu pidi viimasena lavale tulev Kelsey meie juurde tulema, siis nüüd läksime meie 4 tema juurde. Selle improvisatsiooniga saigi asi korda, ja publik ei saanudki aru, et miskit valesti läks. Meie etendus kestis pisut liiga kaua, mida ka õpetaja mainis. Ma tundsin isegi, et lõpp venis liiiiiga pikaks, oleksime pidanud end kiiremini liigutama. Raske on seletada, mida mõtlen, kui te etendust ei tea. Aga hea tunne oli küll, kui see läbi sai! Huuh!
Kolmanda grupi etteaste. Üks poiss ei ilmunudki neil kohale, mis oli kõigile suur üllatus ja šokk tegelikult ka. Õpetaja andis neile lisa 15 minutit, et asjad ümber korraldada, kuna seda poissi polnud. Nende esitlus oli minu arust armas. 1 tüdruk ja 2 poissi. Aga oli tunda, et nad pisut löödud, et tiimikaaslane neid niimoodi alt vedas.
Pärast esitlusi rääkisime veel üldiselt meie proovidest ja kuidas ja mis workshopid meeldisid jne.
Minul oli aga mõttes, et tahaksin meie esinemise uuesti teha. Tundus, et ei andndu endast millegipärast maksimumi.
Kell 1 oli kogu krempel läbi ja suur koorem õlgadelt langenud! What a relief!
Tulin tuppa, siis lugesin pisut, kuid uni kippus silma. Üritasin siis pisut tukastada, kuid sellest väga miskit välja ei tulnudki, aga uni kadus ära küll kui üles tõusin.
Egas muud erilist vist olnudki enam sel päeval.
No comments:
Post a Comment