Suur päev brittide jaoks, kui mind jätab täitsa külmaks. Kuigi on küll naljakashirmus nähta verega mökerdatud kujusid linna peal ringi jõlkumas.
Loengusse kella kolmeks - täna teemaks: Mike Pearson(kuulus omakandi mees) rääkis kehast ja performingutamisest/näitlemisest. Nii kui tahtis mingit näidet tuua võttis ta kogu aeg appi Mari-Liis'i(eestlane), kes juhuslikult ees reas istus. Päris naljakas oli, kuidas ta tema peale lähedus-kaugus katseid tegi :D Mike tõi näiteks, kui näitlejal on etenduses käsi kipsis(päriselt käsi kipsis st) siis publik automaatselt mõtleb, et see on osa näidendist, mitte nad ei mõtle, kus ta võis selle saada ometi. Noo, mina küll mõtleks, kas ta sai selle võrkpalli mängides, või jalgpalli tagudes. :D
Tarkusetera - treenimine aitab säilitada füüsilist ekspressiivsust.
1.11.11 - Novembrikuuu!
Tegin arvatavasti päev otsa portfoliot, sest homseks pidi pm valmistöö juba seminari kaasa võtma.
2.11.11
12.10 - 1 Analysing Performance Seminar - analüüsi ülesehitus - kas mul on argument? Mis midagi näidendi tegi, kuidas? Ära lihtsalt ütle, kas asjad olid hästi või halvasti. Analüüsi!
Selge... võib-olla.
Emme pakk peaks homme varemalt või hiljemalt kohale jõudma, jehuu !
2.00 - 4.00 Tennis - mängisin ühe Leedu tüdrukuga 2 h järjest. Mõnus trenn oli :)
Jõudsin siis end täitsa treenituna tundes tuppa, kui avastasin maast punase lipiku, mis tavaliselt on paber, mis näitab, et tuleb pakile järgi minna vms. Kahtlustasin, et see minule kuulub, kuid lootsin, et mitte. Võtsin ta maast üles ja muidugi oli seal Miss Kristina Stukert, maailmahalvas käekirjas muidugi. Kurjaaaa!! Mis mõttes põhjuseks: liiga suur pakk. No loogiline, et see ei mahu kirjapilust läbi ju. Avanud siis majaukse ja karjunud kedagi allkirja kirjutama või paki lihtsalt tuppa visanud. Keegi siis ei võinud kuulda uksele koputust või!? Mina siin kuulen alati kõike ja jooksen pakkidele allkirju andma. Kuulen liiga hästi, mhm.
Mis on mu variandid paki kättesaamiseks? Minna netilehele ja paluda see mulle homseks või mingiks muuks päevaks kohale toimetada - EI, mõttetu, sest samamoodi ei ole mind järgnevatel päevadel sel kellaajal kodus ja ma tahan pakki võimalikult kohe kätte saaada! Piisavalt juba oodanud. Teine variant - lasen paki 3 vüi 5 naela eest linna postkontorisse toimetada - Oi EI, mina ei maksa neile rohkem pennigi(st mammiito maksis paki eest niigi juba hingehinda). Kolmas variant - lähen ise pakile järgi - Hmm, vaatan kellaaega hetkel, 4 midagi ja vaatan kaua postkontor lahti 5.30. Tundub piisavalt palju aega olevat eks? Mkm, sest see kuradima postkontor asub kusagil kaugel Lammastemaal, ja sealt veel edasi. St ega ma ei tea, kus see täpselt asub. otsin googlest, aga aru ei saa. Helistan Edithile, ehk ta teab, kuid ta ei võta vastu mobiili. Kurjaaa!! Oi ma olen vihane, nii vihane, et ei lähe isegi auditionile, mis kell 5 hakkab ja lähen ja otsin selle paki üles! Jah, just! Hea, et mul spordiriided seljast, sest läheb jooksmiseks. Minu arusaamist mööda, tundub postkontor pääääris kaugel olevat, kuid ma püüan ikkagi jõuda õigeks ajaks kohale. Annan jalgadele valu, nii et vahepeal on tunne, et käin ninali. Palav on! Pimedaks kisub. Käin paaris kohas küsimas, kus kontor asub. Nemad muudkui küsivad, kas ma autoga. Mina seepeale: Ei, ma olen jalgsi, st jooksen, st teen trenni. Nad seletavad asukohta, mina üritan aru saada(ega väga ei saanud vist, millegipärast mõistus ei taha kuulata asukohta, vaid hing hingeldab end lolliks), ja nemad soovivad mulle edu, mitte eriti lootusrikkal ilmel, pean mainima. Vahepeal kardan end eksinud olevat ning kõnnin(lõpuks) pisut tagasi ja lähen küsin kuskil koopiategemismajast juhtnööre. Meesterahvas võtab mu jutule, ja jällegi küsimus: "Autoga?" Mina lootusetult mõtlemas, jeerum, on see tõesti nii kaugel? See mees polnud üldse optimistlik minuga, pigem ärgitas mind mitte seda otsimast, sest läheb juba pimedaks, ja edasi minnes lõppeb kõnnitee ja siis seal autotee jne. Tänan naeratades, ja lahkun hoonest. Jah, tõesti on pime vaikselt, kuid ma enam-vähem nüüd tean, kuhu minna. Jooksen siis edasi, ja jään korraks seisma, sest ülemõistuse lihtsalt, kuidas ei tule seda silda vastu, millest ma alt läbi peaksin jooksma kõikide juhtnööride kohaselt. Pisarad vägisi tikuvad silma, jään seisma, hingeldan ning vannun tänast päeva - õigemini postiteenust. Kuid samal hetkel on mu peas see Kristina mõjuvõimsamm, kes ütleb:"Kurat(tegelikult ka, ma vandusin), sa ei anna alla, sa ei ole mingisugune allaandja. Oled juba nii kaugele tulnud, ja lähed kõpuni!(jeerum, justkui oleks elu ja surma küsimus, eks... kohati tunduski kodupakk nii oluline olevat.)Sa leiad kontori üles, You can do this!" Ja ma jooksin edasi, nii kuis jalad võtsid - raskest järsust mäest üles joosta on "päris mõnus". Üsna pea leidsin kurikuulsa silla. Avastasin jah, et seal kõnniteed pole, kuid lootsin, et seda pole ainult silla alla ning pärast silda kõnnitee juba jätkub. Jooksin kähku silla alt läbi, et auto alla jäämise võimalus väiksem oleks(ei olnud mul mingi helkurit ka, siin ei teatagi sellisest asjast miskit..). Siis kohe tuli vastu teine sild ja jõgi tema all - oivaline maastikupilt! Olin juba üsna lähedal postimajale. Jooksin edasi, kui tulid vastu mingi suured hooned, ehmatasin ära, ja mõtlesin, kas tõesti saab nii raske olla, leida seda kuradima maja. Vaatasin juhuslikult vasakule, ja suure hoone peal ilutses silt Royal Mail. JESSSSSSSSSSSSSSS! I made it! Tegin paar tiiru maja ümber, enne kui sisenemiskoha leidsin. Kell oli 5 muide. (Poole tunniga mägised 5km joosta pole miskit tuleb välja) Britid siin ei ole vist kahte sammu ka jalgsi kõndima harjunud, aga mina olen ju eestlane. :)
Igatahes, astun siis meeletult hingeldades, nägu punane peas ja higi otsa ees leemendamas uksest sisse ja palun enda pakki. Vanemat sorti naisterahvas teiselpool letti küsib, kas olen autoga. Kas ta tõesti arvab, et autoga sõitmine paneb mind niimoodi punetama ja higistama ja hingeldama tagatipuks? Einoh. Vastan, seda mida teistelegi. Meeldiv naine küsib, kas ma ikka jaksan paki koju tassida, see ju 9,4kg siiski. Arvan, et saan hakkama. Katsun pakki, ei tundugi nii raske, kuid oleks lihtsalt äärmiselt ebameeldiv teda tassida.Ja ta rännakul minuni pisut kannatada ka saanud, ja see veel puuduks kui ta mul tee peal täita puru läheks. Naine pakub siis, et ta võib selle mulle õhtul koju ära tuua, sest ta elab niikuinii linnas või ma võin oodata kuni ta töö lõpetab, umbes kell 6 ja siis temaga koos linna tagasi sõita. Me tõsiselt heldin ja ei oska kohe midagi vastata..:". eee.. jaaah, see oleks teist äärmiselt kena, kui te mulle paki koju viitsiksite tuua. Ma arvan, et kõnnin tagasi, hea trenn teine." Jagame telefoninumbreid ja ma lahkun imerõõmsalt kontorist. Isver, leidub ikka häid inimesi siin maailmas!!! Niiiiiii armas! Juba täna õhtul saan endale tükikese kodust (:
Jõuan umbes 5.45 koju. Audition!? Saada Mari'le(eesti tüdruk, kes seda korraldab) sõnumi, kas kell 7paiku juba hilja tulla.Õnneks mitte, auditon kestab 9ni. Jehuuu! Ootan pakki. Kell 6.50 vms kõne, ja teiselpool toru on imearmas naine postimajast. Mu pakk on saabunud! Rõõm on äraütlemata suur! Tänan viisakalt ja lippan tuppa. Asetan paki diivanile, vahetan riided, ja rõõmutsen prooviesinemisele. Küsimused(hobid jms) Marilt, nimesilt rinda ja lõputud trepid üles ruumi. Esmalt võtab mind vastu Paulina, kes õpetab väikese tantsukava. Isver kui lahe, ma saan tantsida, ja ilma et keegi mind hindaks! Parim tujutõstja! Paar korda teen rutiini läbi, ja siis asun teksti õppima, sest pean seda peast ette kandma järgmises ruumis. Saingi kohe sisse, ja ega ei tahtnud väga kaua tuupida ka, saaks asjaga juba ühele poole. Kandsin ühte teksti ette normaalselt ehk sisukohaselt, siis lapsena, kes mängib mänguväljakul ja kolmandaks joodikuna, kes kaamerasse räuskab. Valmis. Kena.
Pärast palusin Paulinal minuga veel tantsu õppida ja poole tunni pärast olengi tagasi toas. Milline meeldib päeva lõpp, uskumatu, tõsiselt!
pakiavamiskihk on suuur, kuid enne tuleb end veel pessu saada ja siis oh, rõõm pääse valla!
 |
| Minu maailm ja mõnda! |
Milline elamus...
Ilusat und!
No comments:
Post a Comment