24. aprill - Osterhase üllatuste otsimise päev; 25. aprill

Vahelduva eduga ärkasin lõpuks poole 9 paiku. Tänaseks hommikusöögiks ja ühtlasi Hannoveris selleks korraks minu viimaseks olid teistkordselt megamaailmaparimadmaitsvamad ahjumozarellasaid!!!!!!!

Vaiksel vaikselt pakkisin pärast sööki juba asju koomale..
Seejärel läksime poistega üllatusmune otsima. Valisime sellise jänkudele mõnusa koha - metsaalun aasakene. Minu rada mööda käis Rene ja Terjel siis Sten. Hästi vahva oli see seiklus, eriti lastele kindlasti! :) Rohus oli ka täitsa palju nõgeseid, kuhu ikka ja jälle astuda tuli, et edasi liikuda, ja seepärast astus Rene´ mitmele maiustusele peale, ega teinud märkamagi, kuna kõrvetust pidi kratsima. Tegin siis ikka suure imestuse, et Rene´ tule vaata, mis siin ja siin on! Siis leidis üles küll. Üllatuste laialiviskamise/peitmisega on see mure, et kui on pisut kõrgem rohi, ja edukalt edasi kõnnid, et uuele koht leida, võib eelneva leiukoht ära ununeda. Siis tuleb endal ka otsima hakata nagu päriselt kohe.

Veetsime 1. püha õues täitsa mitu tunnikest, kuid ilm oli meeletult kaunis, nii et polnud probleemi!

Tuppa saabusime umbes kella 1-2 paiku. Terjel oli plaanis teha hakklihakartulivormi, kuid tuli välja, et meil jäi muna ostmata. Tore tore. Siis tuli miskit muud välja mõelda. Lihtsam, kuid hästi maitsev kartul, porgand, hakkliha-koorekaste. Nämma!
Asjad pakitud. Poistega veel mängimist. Õuna söömine. Ja algaski minek tagasi Aberimaale. Terje, Sten ja Rene´ saatsid mind isegi lennujaama ära! Hästi positiivne on see, et Hannoveri lennujaamas võis olla ainult ka kuni 30min varem kohal. Võtsin ikka varuajaga tunnikese endale, kuid ega tegelikult polnudki nii kauast aega vaja. Ja piletit mul endiselt väljaprinditud polnud, ja keegi seda minult ka ei küsinud, ID-kaardist piisas täiesti. Paberikokkuhoid missugune!
Check-in pakkus munadepüha puhul ka pisikesi jänkušokolaade, milled siis poistele lahkelt loovutasin.  
Kella 19 paiku jätsin Terje, Rene´ ja Steniga nägemist ning sammusin lennuki ootesaali. Täitsa kurb oli neist lahkuda. Nii tore oli ju, ja süüa sai palju ja väga hästi, ja naerda ka!!! :P
Pardale hakati meid laskma alles 19.16, kuigi oli tablool oli kirjas, et 18.50. Ega tegelikult vahet polegi väga, millal - ootan ma see pool tundi lennukis või terminalis. Lennuk pidi väljuma 19.35, kuid ta hakkas liikuma 19.25. Pardal oli enam-vähem vähe reisijaid, nii et sain uhkes üksinduses kolme istet nautida. Tegelikult piirdusin siiski vaid enda tagumiku alla olevaga ning ei hakanud enda koibi teistele sirutama. Lend kestis 1h ja 13 minutit - selline paras. Aa lennukisse tulles pakuti jänkušokolaadi ja maha minnes airberlin'i südamekujulist. Niii lekad olid! :) (Sõidu ajal pakuti ka jooki ja miskit suupistehakatist.) Tuterdasin siis aeglasel sammul pagasile järgi. Seekord panin tulles olnud käsipagasi kohvrite alla, sest see oli mul hinna sees nii-ehk naa, ja käsipagasiks sain tädi Olgalt ühe kotikese, kuhu panin toiduasju lennujaamas istumise jarongisõidu üleelamiseks. Aeglaselt liikusin ma sellepärast, et ega mul ju kuhugile kiiret ei olnud. Lennujaama "nautimist" veel 9 tundi. Rongi asusin ootama kell 20.15.
Algas rahulik ooteaeg + söömine.
Kui äkitselt kell 21.44 otsustas nina verd jooksma hakata.. misasja? Ennekuulmatu! Ju siis rõhumuutus või miskit andis tunda.
Kuidas ma oma lennujaamas veedetud aega sisustasin? Jändasin tükk aega telefonidega, ja vaatasin, mis põnevat seal leidub. Siis lugesin kõikvõimalikke pakendisilte(söögi, kreemide omi), sõin, ohkisin, haigutasin. Mind päästis igavusest täiega rosinašokolaadikommid, milled Terjeke mulle loovutas! Aitäh! Need on maailmaparimad asjad, ja minu isiklikud lemmikud nüüdsest! Ei, martsipan ei kao nimekirjast sellegipoolest.. Mingi hetk istus mu kõrvale üks nooremat sorti meesterahvas, ja siis vanemat sorti. Nad kukkusid seal lobisema, ilma et üksteisest väga hästi vist aru oleksid saanud. Varsti läks vanem mees ära ning poiss leidis järgmise ohvri - MINU. Tuli välja, et ta on Kanadast pärit ja elab seal, kuid on Soome peres. Teadis Eestist päris palju, ja lauset - "Kuidas sul läheb?" Imestasin üllatunult. Täitsa tore tüüp oli, me rääkisime mitu tundi jutti, ja nii hoidis ta mind ka üleval. Tegi mu hea inglise keele kohta komplimente, mida ma sugugi uskuda ei tahtnud, ja tagatippu leidis, et mul on huvitav briti aktsent. mis mis? Ma ütlesin, et kindlasti mitte, kuid ta siis vastas, et ameeriklastele tundubki briti aktsent kõigile neil, kes sellist britilikumat keelt kõnelevad. Huvitav!
Otsustasin juba ennist, et olenemata sellest, et mu rongipilet on kella 11ks, läksin ma 4.35 rongile. Niikuinii ei küsita minul kõiki pileteid, vaid seda ühte üldist, ja sellel pole kellaaegu üldse kirjaski. Tore! Alustasin oma rongitamist. Rong oli varem ees, nii et sain juba veerand 5 rongi astuda. Ja usute või mitte, isegi sellisel kellaajal taheti minult juba piletit nähada. Usinad kontrolörid ma peaks mainima. Ja loomulikult, ei küsitud minult kellaajaga pileteid. Jess!! Esimese sihtkohani oli 40 minutit sõitu, mille ajal jäin nii sügavalt magama, et ehmatasin end üles õiges peatuses, kuid peatusajast hiljem. Õnneks rong seisis seal veel pool tundi, nii et ei olnud hullu. Aga ehmatus oli suur, kalpsasin ruttu välja, ja ei saanud unesegasena miskit aru, mis tegema pean või kuhu minema. Läksin siis samasse rongi tagasi, istusin korraks maha, ja siis plahvtas, et ma pean JU rongi vahetama! Oh, mind küll. Ehmatus võttis peast päris segaseks! Ega tegelikult poleks miskit hullu olnud, kui ma poleks üles ärganud seal jaamas, oleksin lihtsalt edasi-tagasi lennujaama vahet uhanud. Naljakas oleks olnud! Astusin siis rongist uuesti välja, ja asusin väljapääsu otsima. Esialgselt kõndisin vales suunas, nii et jaamatöölised mind õigele poolele juhtasid, ja ütlesid, et seal kuhu ma minna tahan, lõppeb perroon juba ära. Tore tädi olen ikka..
Leidsin õige koha üles. Ja 5.30 asusin London Eustonisse metrooga sõitu. 15 minuti pärast olin kohal. Nüüd juba asi selge, ja suurem uni ära ehmatatud. Jaamades oli ka mitmeid platformi muutusi, kuid õnneks ei miskit ülemäära segast või rasket. Tegelikult ongi kogu süsteem lihtne! Päriselt ka!
Eelviimane rong - tahtsin vetsu. Seal automaatne uks. Vajutasin siis ukseavamisnupule, kui vastu vaatab mulle pissiv meesterahvas. Oi jeerum, piinlik või mis. Vabandasin, ja kobisin oma kohale tagasi. Vetsu ma siin rongi vist ei lähe, kannatan kuidagi ära. Kas see mees ei võinud siis ust sulgeda või miskit.. nojah..
Ja ühel hetkel hakkab ninast meeletult verd voolama! Justkui oleks keegi kraanid lahti keeranud, ja need lahti unustanudki. Sellist "nalja" pole mul veel kunagi olnud. Ja otseloomulikult ei leidnud ma tükk aega salvrätte üles, vaid tilgutasin käed, riided ja lõpuks leidsin esimese ettejuhtuva asja - Rene´ kirjutatud pildike - ning suutsin natuke tapatalge peatada. Nii kahju pildist, kuid päästis mind ikka kõvasti! Lõpuks leidsin ka salvrätte ja asusin ka riideid ja käsi puhastama. Päris nali oleks olnud, kui kontrolör oleks tulnud, ja minul käed üleni verised nagu tõeline tapatöö oleks käinud. Kohutav! Kontrolör tuli tibake hiljem, kui olin käed juba puhtaks saanud ning üritasin oma ilgeid riideid varjata. Ei märganud miskit.ta.
Jube!
Viimase rongi vahetus Birmingham New Street'is. pool tunnikest ootamist ja pikk kõnd õigele perroonile. Rong oli kahe vaguniga ja hästi räpane ja vaene, võrreldes eelnevatega. Ja külm oli seal ka, pidin lausa sokid jalga panema, et unne suikuda saaksin! Mul oli jalad täitsa jääkuubikud juba, kui hiljem avastasin, et aken ei käinud mu kohal korralikult kinni.. no tere tore!
Magasin ikka hea tunnikese või rohkem, kui üks hetk sadas sisse meeltu rahvamass, ning tühjendasin oma kõrvalistme ja pakkusin istet, mis lapse poolt ka vastu võeti. Sel hetkel kui üles ärkasin, hakkas rong minu arust teises suunas liikuma ning olin kindel,et nüüd sõidangi vales suunas, ja oleksin pidanud rongi vahetama. Aag paanitseda ka ei viitsinud, vaid mõtlesin, et küll siis sealt valest kohast tagasi sõidan. No problemo! Õnneks ei olnudki vale rong. Kogu värk tundus aknast välja vaadates nii võõras, kuna istusin sel korral teisel pool.Viuh!
11.25 olin Aberystwythis. Ruttu pissile! Kobistasin oma kottidega mäest üles, ja 25 minuti pärast puudutasid jalad juba ühikapõrandat. Milline õnnistus! Uskumatu, et ma päral olen. Sõin oma viimased 2 võileiba ära, küpsiseid ja Katieseid ka. Vaatasin "Ameerika supermodelle" ning kell 14 vajusin voodisse ja lasin endal paar tunnikest magada. Pärast ärkamist käisin ka poes, sest leivavarud ja kalapulgad vajasid täiendamist. Kell 22 maabusin aga jällegi voodis. Nii hea uni!
Head und!